Täitumatu igatsus hea romaani järele

Janika Kronberg

Pealkiri on laenatud ühest hiljuti loetud artiklist, kuid ma ei mäleta enam laenu andjat. Sellises unustamises tundub tänapäeva internetiajastule midagi sümptomaatilist: mida mahukamaks paisub digitaalne mälu ja mida rajumaks ja mürarikkamaks infovoog, seda napimaks ja lühemaks jääb inimese oma. Mäletamise sunni asemel võiks öelda lihtsalt – milleks vaevata ennast, guugelda! Ja Google värskendabki meie mälu, tuues Tartu linnaraamatukogu kodulehe kaudu esile, et 2003. aastast peale annab Tallinna linn välja Tammsaare-nimelist romaanipreemiat. Preemia statuut ütleb muu hulgas, et seda antakse välja iga viie aasta tagant, mil tähistatakse kirjaniku järjekordset ümmargust sünnipäeva ja et auhinnatakse kirjanikku, „kelle romaan või romaanid on vaadeldavas ajavahemikus kõige paremini tõendanud žanri valdamise meisterlikkust, kunstilist mõjujõudu ja sõnumi mõttehaaret. Laureaat ei pea olema seotud Tallinna linnaga”. Statuudi all seisab koostajana ühe meie teenekaima Tammsaare-uurija Elem Treieri (1927–1912) ja kohendajana Eesti Kirjanike Liidu tollase esimehe Mati Sirkli nimi. Kaugemat ajalugu meenutades lisan veel niipalju, et Tallinna linnavalitsus hindas Tammsaaret postuumselt 1940. aastal, mil pärast kirjaniku surma premeeriti ta romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan” 500 krooniga. Lähimat ajalugu meenutades aga nõndapalju, et 2003. aastal pälvis esimese Tammsaare-nimelise preemia Andrus Kivirähk oma „Rehepapi” ja 2008. aastal Indrek Hargla eelmise viie aasta romaaniloomingu eest. Tänavu 30. jaanuaril möödus A. H. Tammsaare sünnist 135 aastat ning seega oli taas käes aeg väärilise kandidaadi otsimiseks. Žüriisse kuulusid seekord Karl Martin Sinijärv (Eesti Kirjanike Liit), Maarja Vaino (A. H. Tammsaare muuseum) ning allakirjutanu Eesti Kirjandusmuuseumi esindajana. See kohustus sundis üle vaatama ja lehitsema viimaste aastate silmapaistvamaid romaane ja proosaülevaateid ning kergitas esile ka mõningaid küsimusi eesti kirjanduse uuemate suundumuste kohta.

Suur narratiiv ja ähmased piirialad

Esiteks ikka see äraleierdatud fraas suurte narratiivide lõpust. Kas möödunud viisaastaku eesti romaaniloome kinnitab seda või lükkab ümber? Kõrvalepõikena: vähemalt mulle sümpaatselt igatseb noorema põlve kriitik Mihkel Kunnus suurt kirjandust ja seab lati kolmainsuse Musil-Mann-Kundera tasemele, koheldes küll ka mahukamate teostega uustulnukaid proosas, näiteks Olle Lauli „Kodutust” kui Suure Romaanikunsti lihvitud monoliitidest kaugele jäävat teost, mille leitmotiiv on antud juba „Võlumäes” („Minu eugeenika saladus”, lk 231–233)! Selline lati alla jääva arvustatava ja vastandliku natuuriga autori või teose kohtlemine on mu meelest küll veidi pentsik, kuid kõneleb ometi sellestsamast täitumatust ihast suure kirjanduse järele. Kuid paratamatult peab vohama üksikute suurte kõrval, ümber ja vahel ka metsa või võsa. Seda meie metsikuvõitu maalapil õnneks leidub. Püüdsin Loomingu aastaülevaadete toel lugeda kokku viisaastaku jooksul romaane avaldanuid ja loobusin kolmveerandsajani jõudes. Vaieldamatult on nende hulgas ka suurteoseid nii mahult kui sisult Mats Traadi tunnustust leidnud romaanisarjast kuni Mari Saadi hoopis napima „Lasnamäe lunastajani”. Romaane on ulmest olmeni, romantilisest pateetikast (Baturin!) naturalistliku realismini, ajaloolisest ainesest düstoopiateni, puhtast fiktsioonist silmapaistval moel läbi kirjutatud omaeluloolisuseni, on minevikuga hüvastijättu nii groteskses kui sentimentaalses võtmes. Mitmekesisuse nagu ka ambitsioonikate ettevõtmiste puudumise üle igatahes kurta ei saa. Inimesed tahavad lugeda lugusid ja pole ka suured lood – või vähemalt ponnistused neid kirjutada – koolnud ühti! Mõnel hästi jutustatud suurel lool oleks vahest võimalus ka filmiks saada ja vahest ärgitab naiivsemaid autoreid oma raamatuid kirjutama ka teleseriaalide eeskuju, milles võiks näha romaani ja massimeedia kokkupuutepunkti.

Teine küsimus on romaani kui žanri tunnuste hajumine, mis tekitab ähmaseid piirialasid. Ma usun, et on olemas selline asi nagu „žanri mälu”: mida rohkem romaan oma tunnuseid „unustab”, seda vähem on ta romaan ja seda rohkem miski muu. Rangelt võttes on Tõnu Õnnepalu või mõni tema pseudonüüm kirjutanud ikkagi „ainult” kolm romaani, mis ei tähenda, et tema hilisemad proosateosed kuidagi kehvemad oleksid. Kui W. G. Sebald on soovitanud oma teoseid nimetada lihtsalt proosaks, siis sama määratlus kehtib ka Õnnepalu, Jaak Jõerüüdi ja Viivi Luige viimaste ja kõigiti suurepäraste teoste kohta. Peamine on ikkagi nauditava stiilitundega kirja pandud mõtestatud tekst. Vähemalt nimetatud autorite puhul on kvantiteedist uus kindel kvaliteet saanud.

Minu favoriidid

Ma pole kaugeltki seda usku, et kirjanduse rohkuse üle tingimusteta rõõmu tunda ja iga puu mahavõtmist selle tekstimassiivi raamatuks raiumise nimel õigustada. Aga eks iga oma loo kirjapannu, kellel lähikonnas mõnigi lugeja olemas, arva teisiti. Raamatu avaldamine ei tee kedagi veel kaugeltki kirjanikuks. Aga õnneks on meil piisavalt selliseid autoreid, kelle romaanidele maitseerinevustest hoolimata saab enam-vähem alati kindel olla. Järgnev loetelu on täiesti subjektiivne ja tugevasti kaldu seni veel „üle vaatamata” 2012. aastal ilmunud teoste poole.

Nikolai Baturin ja tema „Lendav hollandlanna” (2013), pean tunnistama, oli kõigepealt üks minu favoriite. Baturin ei pelga olla inimest ülistades romantiline ja pateetiline, nii et see mõjub tänapäeva kirjanduses isegi veidi kohatult. Seda enam vajaks selline julgus tunnustust! Nii fantaasiarikast keeleloojat meil proosakirjanike seas teist ei ole, seda kinnitab ka kunagine F. J. Wiedemanni keeleauhind, kuid ülistajad on siin paraku vähemuses.

Kõne all olnud Mihkel Muti mullusel romaanil „Kooparahvas läheb ajalukku” on huvitavaid kokkupuutekohti Toomas Vindi romaaniga „Avalikult abielust”, aga ka Rein Veidemanni romaaniga „Tund enne igavikku”. Tahtmata siin sugugi rääkida põlvkonnast, on asi pigem Vindi ja Muti teoste tagasivaatelistes osades ühendanud kõrtsis, toonased boheemid ju mõlemad ja esinevad nüüd taas kord oma tuntud headuses. Veidemanni ontlik peategelane valmistub akadeemiliseks karjääriks ja väldib selliseid urkaid, kuid autobiograafilisi seiku ja ajamärke leidub ses raamatus nagu eelmiseski, tõsi, eleegilises võtmes. Kriitikuna on Veidemann omakorda õhinal kiitnud Mihkel Tiksi neljaköitelist elulooromaani (2010–2012), mida soome kirjandusteadlane Pekka Lilja on koguni Tammsaarega võrrelnud: „Tiksi tetraloogias ja Tammsaare pentaloogias on palju sarnaseid jooni: kujutatud ajavahemiku pikkus, teose laiahaardelisus, Indreku ja Mihkli saatuse sarnasus, Eesti iseseisvusest tulnud muutus, abielu purunemine jne. Tiks on loonud tetraloogiaga tähtsa sõnakunstiteose, mis aitab paremini mõista ka seda, mis Eestis aastatel 1953–2003 juhtus” (EPL 28. VII 2012).

Kuid on teinegi suur belletriseeritud suguvõsasaaga, mis žüriis kõneainet pakkus. Enn Nõu „Vabariigi pojad ja tütred” (2010–2012) jõudis kolmanda köitega kavandatud lõpuni. Kokku on seda 1227 lehekülge tihedat ja massiivset teksti, kirjutatud Uppsalas ja Tallinnas ajavahemikus 8. VIII 2005 – 7. II 2012. Nagu on täpselt fikseeritud romaani kirjutamise aeg, nii on hoolikalt dokumentidega toestatud ka teose sisu. Olen esimese köite lugemisel „jälitanud” tegelasi ja nende prototüüpe Enn Nõu Facebooki üles laetud fotodel ja saanud huvitava pildirea. Kuid siis väsisin. Samas annab visuaalne pildirida tekstile, millest tähelepandava osa moodustabki rekonstruktsioon ja kirjeldus vanade fotode põhjal, palju juurde. Teose kolmanda köite esitlusel Tartu linnaraamatukogus nimetas Rein Veidemann „Vabariigi poegi ja tütreid” muu hulgas ka taksonoomiliseks romaaniks, mille detailsus ja dokumentaalsus pakub karmi lugemist. Mulle meenutab Enn Nõu romaanitriloogia pardani vees laevakaravani, mis jõuab kord Rootsi rannakaljusid, kord Hiiumaa madalikku, riivates oma täislastiga, milleks on rahvusliku identiteedi kinnitus, õnnelikult Tallinna sadamasse.

Alati produktiivsele Olev Remsule sai äsja juba osaks „väike Tammsaare” ehk Albu valla Tammsaare-nimeline kirjandusauhind „Supilinna poiste” eest, mida kriitikas on käsitletud ka kui tänapäeva „Kevadet”. Remsu ongi pigem Lutsu masti jutustaja, mitte tammsaarelik arutleja, peale selle muidugi väsimatu reisimees. Reisid ajas ja ruumis ehk siis realistlik ajaloo ja geograafia põimimine loomingus on see, mille tõttu olen tihtilugu nautinud Rein Põdra romaane. Žanrikindla ajaloolise romaani autorina astus Tiit Aleksejev Pühale Maale – üsna Ristikivi jälgedes ja ka vääriliselt, säilitades seejuures oma näo ja stiili.

Ilmtingimata tuleks loetellu lisada Rein Raua ja Jan Kausi hea stiilitundega intelligentsed romaanid. Ja mitte unustada Urmas Vadi, kelle romaan „Tagasi Eestisse” on Vanemuises ka lavale jõudnud.

Kui nende märkmete feministliku sättumusega lugeja nüüd leiab, et ma pole sookvoote üldse arvestanud, võiksin vastata lühidalt, et Ene Mihkelson sel ajavahemikul proosat kahjuks ei avaldanud. Ent oleksin siis ülekohtune vähemalt kahe autori suhtes: end üsna harva avaldav Mari Saat („Lasnamäe lunastaja”, 2008) ja kohe oma esikteosega „Vene veri” (2011) kriitikas tunnustust leidnud Kai Aareleid. Või ka Mari Järve hoiatusromaaniga „Esimene aasta” (2011). Neil autoritel on lootust! Väärib ettehaaravalt tähelepanu, et Saadi ja Aareleiu raamatuis on olulisel kohal „vene teema”, ka Kalle Käsperi romaanisarjas „Buridanid” pole sugugi tegemist puhastverd eesti temaatikaga.

Lõpuks oligi žürii lauale jäänud vaagimiseks kaks viimaste aastate mahukaimat romaanisarja: Mats Traadi 2010. aastal lõpule jõudnud „Minge üles mägedele”, mis koosneb koos proloogiga „Puud olid, puud olid hellad velled” (1979) kolmeteistkümnest osast ja on pälvinud nii tunnustust kui lugejamenu, ning Kalle Käsperi sari „Buridanid” IV–VII (2008–2012) viimaste osadega. Sarja esimene köide ilmus muuseas 2005. aastal, mil jõudis lõpule ka Käsperi imetletud Leo Metsari (1924–2010) teenimatult vähe tähelepanu leidnud ajalooline tetraloogia keiser Julianuse elust. Käsperi teos on samuti suguvõsalugu: jälgitakse nelja põlvkonna käekäiku XIX sajandi lõpust kuni meie lähiminevikuni, selles on haaret ja sügavust. Kuid see on kõike muud kui apoteoos eestlusele, tegelaste taust on mitmerahvuseline ja tegevus toimub mitmel pool Euroopas ja Venemaal, kuhu aeg pereliikmeid pillutab. Tõsimeelsele rahvuslasele on selles suurteoses varuks mõnigi tõrvatilk, mille sarja arengut jälginud kriitikud on autori ja tema tegelaste hoiakutes tuvastanud. Ent ehk oleme kriitilise altkulmupilgu ära teeninud? Nagu kriitikas on kohata olnud üht- ja teistpidi arusaamu ja hinnanguid, nii vaidles ka žürii, kas ikka on õigustatud ajaplaanide segipaiskamine lineaarse jutustamise asemel, kas ei kahanda raamatu väärtust sellesse pikitud Lenini, Hitleri, Pätsi, Stalini jt monoloogid, kas labasust kritiseerides ei ületa autor maitse piire jne. Mind häiris ajuti lugemisel pigem nähtus, mida nimetaksin kõrgkultuuriliseks snobismiks. Kuid igal juhul on tegemist katsega luua eestimaist aristo­kraatlikku peresaagat ja sellise julge ettevõtmise eest tuleb autorit tunnustada.

Žürii valik langes sedapuhku Kalle Käsperile ja tema „Buridanidele”. Kirjanike esimehe Karl Martin Sinijärve sõnul asendus nojah-reaktsioon tohoh-efektiga. Ja miks ka mitte! Kätkegu see žest ka suuremeelset õnnitlust auväärt preemia puhul ja siirast lugemissoovitust.

Preemia ja aukiri anti laureaadile üle 30. jaanuaril Tallinna raekojas. Buridanidest vt ka Jan Kaus, Kalle Käsperi magnum opus, Sirp nr 29, 13. VIII 2010.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11054:kalle-kaesperi-magnum-opus-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3308

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht