Tähelepanekuid „Balti tragöödia” kohta

Pille-Riin Larm

Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia”, mis ilmus esmakordselt eesti keeles alles nüüd, spetsiaalselt “Eesti mõtte” sarjas tõlgituna, on mitmekihiline teos, mida saab avada paljude märksõnade kaudu ja mida tuleks ükskõik mis teemat valides lugeda mitu korda. Kui „Balti tragöödiat” igasuguse eelhäälestuseta lugema hakkasin, bussis kuskil Rakvere ja Tartu vahel, tekkis esmalt paratamatult rida paralleele Tuglase „Väikese Illimariga”. Eks ole kõik  lapsepõlved mõnes mõttes sarnased, aga siin on paar ühenduskohta, millele osutada tahan.

Kõigepealt on Aurel ja Illimar enam-vähem sama aja lapsed (Tuglas sündis 1886, von Vegesack 1888). Nad on pärit enam-vähem samast kandist: Illimar Võnnu kihelkonnast Eesti provintsist ja Aurel teiselt poolt Koiva jõge Liivimaa provintsist. Mõlemad on mõisalapsed – üks elab küll mõisas sees, mõisniku, teine aga mõisa lähedal aidaülema peres.  Arusaadavalt on mõis olnud XIX sajandil tõmbekeskus, ühiskonna- ja rahvusgruppide kohtumispaik, seda ennekõike sakslaste ja eestlaste/lätlaste puhul. Torkab silma, et kui mõned üle mõtteliste seisusepiiride liikuvad lähemad mõisateenijad välja arvata, hoiavad pärismaalased ja saksad küllalt rangelt omaette. Aurel tajub võõrast keele- ja kultuuriruumi justkui klaasseina taga, aga see on ka päriselt konkreetse müüri või aiaga tema  omast lahutatud. Illimar käib mõisas ainult tõsise eesmärgiga, näiteks Sohvil kosjas, sedagi teenijatoas, või parunipere saabumise puhul pühapäevapluusis sissesõitu vaatamas, või viimaks mõisahärra matusel, mida võib eemalt piiluda. Uksed jäävad suletuks. Samas on näha, et laps võib rahvusest hoolimata küll võõrast kummastavaks pidada, ent igal juhul ei anna ta hinnanguid, ei väljenda eelarvamusi – ta aktsepteerib. Elu ongi selline. Märgata on  aga hoiakuid nende vanemate märkustes, käitumises: kui eestlased tunduvad sakslasid ja sakslased lätlasi pidama küll teisest klassist, ent ikkagi enam-vähem omaseks, või nad vähemalt sallivad üksteist, siis venelastega on suhe keerulisem. Ühekaupa näivad kõik venelased olevat liiga teistsugused, võõrastavad, aga mis seal siis ikka.

Aureli lapsepõlve ainsad märkimist väärivad ehtsad venelased võiksid olla guvernant  Marja Petrovna, kes ei tekita emotsioone, lahke õunavenelane Griša ning teine koduõpetaja härra Belinski – veider küll, aga omainimene. Nad lihtsalt on. Vanemate inimeste märkused venelaste kohta laiemalt on seevastu kõnekad: näiteks onu Leopoldi jaoks on kärbsed ja venelased „elajad”, ta peab nende vastu lakkamatut võitlust, silmaga nähtavalt teeb ta seda kärbeste vastu ja kasutab seejuures sõnu „Ivan, sa oled surnud!” (lk 87). Täiskasvanute hoiakuid  määrab küllalt kindlalt varasem rahvuslik ajalookogemus, mitte isiklik kontakt (isiklikke kontakte pigem välditakse), samamoodi üldistav on ka venelaste suhtumine sakslastesse. Ilmekaks näiteks sobib härra Rutski, kes laseb koolilastel, kelle seas ei ole ühtki venelast, kirjutada venestuse vaimus vihikusse „Mina olen venelane”. Väikeses Illimaris ja tema peres tekitab võõrastust venelasest sepaemanda temperament, kõnepruuk ja vandumine à la  „sa jummala kuurat”. Sepp ise, muide, on lätlane. Ja siis veel need mustlased, juudid – need on kauplejad, komejandid ja muu rändrahvas, need tulevad ja lähevad, nad ei ela päriselt siin, nad jäävadki võõraks ja tõrjutuks.

Keerulisem on suhe paiksetega. Küsimusteks saab, kellele kuulub maa, kelle käes on võim, kes kehtestab keele, kes kehtestab reeglid ja kellel on õigus neid muuta. „Balti tragöödia” ja „Väikese Illimari” lapsepõlvepilte  on küll mõneti kohatu võrrelda ja siinkohal võikski selle lõpetada. Kui „Väikeses Illimaris” pole püütudki enamat kui üles tähendada üht lapsepõlve ja kirjeldada ühe poisi kasvamist, siis „Balti tragöödias” on Aureli lapsepõlv terve suurekssaamise loo üks tähenduslik osa. Aureli lapsepõlv on tulvil tähenduslikke fragmente, mis suunavad valikut täiskasvanuna, ja seda suunab ja sunnib omakorda suur ajalugu.  Nii mõjub „Balti tragöödia” mõnes mõttes väga moodsalt. Kaasaegses ajalookirjutuses kipubki suurt rahvusajalugu asendama seisukoht, et igaühel meist on oma ajalugu ja õigus oma ajalugu, oma elu ise tõlgendada. Nii uuritakse mälumustreid ja faktide tõlgendamist. Tõenäoliselt ei saa ükski mälumuster ega ajalugu mööda rahvusluse teemast, individuaalsuse küsimusest ja teatud universaalsete väärtuste mõtestamisest. (Sellest on pikemalt kirjutanud Veiko Berendsen, „Ajalookäsitluse tulevik”, Sirp 25. I 2008.)

Romaanitriloogia „Balti tragöödia” algus ja lõpp on nendele küsimustele vastamise kaudu selgelt raamistatud. Autor osutab paradoksidele ja kontrastidele Aureli elus ja baltlaste saatuses. Kui Aureli lapsepõlv on idülliline, siis küpsedes kujuneb elu enam kui tormiliseks. Laps ei saa veel midagi valida, võib-olla ka ei soovi ega oska. Kui kõik on hästi, ei peagi. Täiskasvanu  seevastu on sunnitud alatasa valima kõikidest halbadest võimalustest oma tõekspidamistele lähedasima, südametunnistusele talutavaima. Kui Aurelilt küsitakse, kelleks ta saada tahab, vastab ta, et muusikuks, mitte säravaks sõjameheks nagu suur eeskuju Boris. Vaevalt nad kumbki seejuures sõjast palju teadsid, aeg oli ju rahulik, avatud pooltoonidele ja nüanssidele, „musikaalselt” mitmekesine. Ometi  otsustas Aurel täiskasvanuna Balti Landeswehr’i koosseisus kodumaad kaitsma minna. Sõda on aga ju jäme, tahumatu, pidev fortissimo, müra. Siin ei ole aega kuulata ega interpreteerida, siin tuleb võidumängimises ja hävingus ellu jääda. Aurel kuulutab end küll idealistiks, püüab end valitsevast vägivallast distantseerida ja jääda oma valikutes individuaalseks, ent liitub ometi rahvusel põhineva väeüksusega. Aureli valik oli ilmselgelt seotud võimuküsimusega: ta ei näe  võimalust, et Baltimaad võiksid minna kohalike rahvuslaste või bolševistlike venelaste kätte, et kehtiv traditsiooniline kord võiks hävida (kuigi see laguneb juba niigi), traditsiooniline baltisaksa ruum tuleks säilitada ja selle nimel võiks olla võimalik teha koostööd ema-Saksamaaga. Midagi targemat ei ole ju ka teha, paigale jääda ei saa kuskil, tagakiusamine on pidev. Korraga on kõik omavahel vaenlased, eriti mõõdetakse üksteist rahvuskuuluvuse  järgi. Liitlasi leidub muidugi ka, aga enam kui kokkuleppeid ja rahvusüleseid ideaale peavad need mõnikord silmas ärihuve (nagu selgub inglaste relvatehingutest). Kellel on jõudu, see püüab end kehtestada.

Olgu Aurel küpseks saades kui tahes individuaalne või rahvuslik, peab ta ajuti ometi jagama kongi impeeriumi kirju läbilõikega ja siin, surm silme ees ja lõpuks täiesti abitud oma saatust ise juhtima, hakkavad vangistatute jaoks kehtima muud märksõnad. Vahistatud vennastuvad, arutletakse universaalsete väärtuste, inimliku ja jumaliku üle. Kongist väljas oled aga taas ise oma saatuse sepp ning sunnitud kuidagi end suurest ajaloost välja, rahusse laveerima, kuidagi üleüldse ellu jääma. Aurel ei ole ilmselgelt revolutsionäär ega soovi idee nimel oma elu mängu panna. Ta hindab kõrgelt vabadust, inimväärikust, jääb põlgama sildistamist, vägivalda ja „ei kannata  sundi”: „Aga parem jääda selleks, kes sa oled, ja langeda, kui iseendast loobuda, ennast massile allutada!” (lk 535). Ja mis tal ülegi jääb. Aeg on selline, ühtmoodi julm nii rindel kui tagalas, parem siis millegi kasuks otsustada. Pean Aureli elu sõlmpunktides, aga ka terve „Balti tragöödia” ülesehituses küllalt tähenduslikuks Landeswehr’i hävingut Koiva jõe lähedal. Toon siinkohal ära katkendi (lk 83-84) Aureli lapsepõlve-peatükkidest. 

„Isa on püsti tõusnud ja käib aeglaselt mööda jõekallast. Aurel järgneb talle. Siin on kallas järsk ja ära uhutud, aga teisel pool on see lauge ja liivane. Üks tamm on ümber kukkunud ja lebab oma jämeda tüvega pooleldi vees; üks teine klammerdub veel mullapinda, aga tema paljaks uhutud juured ripuvad juba õhus. Isa jääb mõtlikult seisma ja Aurelgi seisatab.

„Järgmisel kevadel viib Koiva ka selle  tamme,” ütleb isa ja koputab kepiga vastu tüve, „ja igal aastal läheb tükk meie heinamaad kaasa!”

„Miks?” küsib Aurel imestunult.

„Sellepärast, et meie kallas on see kõrge,” ütleb isa, „vesi võtab alati liiva kõrgest kaldast ja uhub selle madalale: kõrge muutub järjest madalamaks ja madal järjest kõrgemaks.”

„See madal seal teisel pool, kas see ei kuulu meile?” pärib Aurel. 

„Ei, see kuulub eestlastele. Koiva on piir,” ütleb isa.

„Ja kas selle vastu ei saa midagi teha?”

„Mitte midagi,” ütleb isa ja läheb edasi. Ja kui isa niimoodi natuke ettepoole kummargil tükk-tükilt mureneva kõrge kalda serva mööda läheb, siin-seal seisma jääb ja kepiga mullas sobrab, näeb ta äkitselt vana välja – nii vanana ei ole Aurel isa veel kunagi näinud. Ja miks peab just meie rammusa rohu ja kõrgete  tammedega maa iga aastaga järjest väiksemaks jääma ning see madal rohke liivaga seal teisel pool, millel mitte midagi ei kasva, järjest suuremaks minema? Ei, sellest ei saanud ta aru. Sätendav jõgi, mis lookleb nagu uss kollaste leetseljakute vahel, tundub talle ühtäkki salakaval ning teispoolne kallas ühes seal elavate eestlastega kuri ja vaenulik. Esimest korda tunneb Aurel ähmaselt, et on midagi, mis on vägevam kui isa.” 

Kui Aurel lõpuks mõistab, et vana kord ja isa maailm ongi lootusetult hävinud, millegi vägevama poolt puruks löödud, otsustab ta lõpuks Saksamaale emigreeruda (pigem „ihu ja hingega, mitte nagu rahulolematu külaline”), kaalub ta, mida seal peale hakata. Mõte muusikuna ennast teostada tundub kuuluvat hävitatud maailma. Nüüd soovib ta endale lihtsalt „tükikest maad, mitte rohkem, kui ta oma kahe käega harida suudaks. [—] Kusagil  peab ju ometi olema koht nendele kahele jalale, kahele käele. Üks tükike maad, mitte palju, ainult üks väike tükk. Hullumeelne soov” (lk 598).

Aurel jõuab selgusele, et just nüüd, kui Saksamaa on sõja kaotanud ja rüüstatud, tahab ta olla sakslane. Ja just nüüd, Saksamaale jõudnud, kuuleb ta üle pika aja oma sisemuses „väikest meloodiat, ta tunneb, nagu oleks ta pärast aastasadu kestnud eksirännakuid koju pöördunud ja nagu süleleksid teda kindlalt ja  tugevalt emakäed” (lk 599-600). Alandatud või mitte, igal juhul valitses sellel maal nüüd rahu. Igal juhul ei pea Aurel siin tundma klaasseina enda ja teiste vahel, siin on ta omas kohas, sama vilets kui kõik teised, aga rahus. Seda ongi vaja, et kuulda muusikat iseendas. Nii vähesest piisabki. Selle üle, kuidas peaks kirjutama ajalootekste ja kuidas neid ilukirjanduslikult tõlgendada tuleks, on palju arutletud. Kindlasti on igal  ajaloolisel faktil õigus individuaalsele ja esteetilisele tõlgendusele. Ühtaegu nii faktitruu kui ka kirjanduslik „Balti tragöödia” kuulub minu silmis kindlalt ajalooraamatute ladvikusse.

S. von Vegesack ei markeeri aga võite ega kaotusi, pöördepunkte ega kangelasi. Autor näib hoopis sisendavat: sõjas ei olegi kangelasi, sõjas on kõik ohvrid ja ellujääjad. Rahvuslikud piirid meie vahel on sunnitud ja tüliks rahu ajal, mõttetuks õhutajaks sõja ajal. Võib-olla  oleks mõistlik vahel proovida veel kord vaadata maailma lapse silmadega või vähemalt tuletada endale aeg-ajalt meelde, kui loomulik tundus kõik lapsepõlves, kuidas laps maailma kirevuse ja inimeste erinevustega lepib ning endale ise probleeme välja ei mõtle. Küsida lihtsalt „miks” nagu kaheaastane ja püüda mõista. Mis ka ei juhtuks – jäägem ikka inimesteks, inimlasteks ennekõike. Selle humaanse üleskutsega näibki olevat paslik lõpetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht