Tõlkeraamatute häda ja viletsus

Toomas Boltowsky, kaitsev?major

(Lugeja haarab kivi)  

Härra Telleri miin (tellermine) on lihtsalt taldrikukujuline. netifoto

 

Olen viimasel ajal lugenud palju võõrkeeltest tõlgitud raamatuid. Enamasti valin raamatupoe riiuleilt kirjandust, kus soovitavalt juttu pöördelistest ajaloosündmustest või sõjategevusest. Eriti on mulle huvi pakkunud viimastel aastatel ilmunud Esimest ja Teist maailmasõda ning sõjaajalugu käsitlevad mitmed nn fundamentaalteosed. Paraku satun ikka ja jälle tõlgetele, mille autor küll nagu valdaks võõrkeelt, kuid jääb hullusti jänni meie kalli emakeelega ega tunne kuigivõrd ka tõlgitava teose temaatikat. Tõlked kubisevad raskesti arusaadavatest, eesti keele ortograafiat eiravatest värdlausetest, sõnasõnalistest toortõlgetest. Mõnigi kord taban end lugemas eestikeelseid sõnu, aga lauseehitus tundub olevat mingi muu keele oma. Ajaloo ja geograafia tundmisest ei maksa ka eriti rääkida. Kuid erilist raskust tundub valmistavat sõjandusvaldkond (nagu kindlasti iga teinegi väga spetsiifiline valdkond). Teadmised maailma asjadest ei tohi ometi olla nagu selles vanas anekdoodis, kus esitati küsimus “Millised on kolm kõige kuulsamat Ameerika kindralit?” ja vastuseks kõlas: “Kindral Eisenhower, kindral Motors ja kindral Elektrik.”

Ühtmoodi “originaalseid” tõlkepärle leiab nii inglise, soome kui ka saksa algupäraga tõlkeraamatuist. Selle probleemi kallal juureldes olen end natuke ka nagu professionaalseks virisejaks ja krooniliseks tõlkevigade otsijaks arvanud. Kuid ilmnes, et mõned head sõbradki on sama asja märganud ning tõlkekurioosumeid vahetades oleme mõnigi kord üheskoos ohjeldamatult lõbutsenud. Viimaseks piisaks karikasse osutus siiski sünnipäevakingina saadud uus tõlkeüllitis Normandia invasioonist. Sestap istusingi arvuti taha, et avalik nurin kirja panna.

 

Rongijuhi langemine tänavalahingus

 

Milles siis ikkagi probleem? Nähtavasti peetakse kirjastustes tõlkija valikul piisavaks asjaolu, et inimene valdab teataval tasemel võõrkeelt, milles originaalteos kirjutatud. Selle kõrval on veidigi avaram kultuuripagas juba tühiasi. Keeleoskuse kõrval võiks sellesse pagasisse siiski kuuluda näiteks elementaarsed teadmised geograafia, ajaloo ja poliitika alal ning vajadusel ka mõnes muus spetsiifilisemas valdkonnas. Kui tõlge paneb “sajaga puusse”, siis pole raamatu sisu enam tõsiseltvõetav. Toimetaja töö muutub selles mõttes eriti vastutusrikkaks, et lugeja saaks ka tõlkeraamatust kätte adekvaatse info. Liiga ei teeks seejuures ka asjalikud joonealused viited ja selgitused kas siis tõlkijalt või toimetajalt nende mõistete ja sündmuste kohta, mis Eesti lugejale ei pruugi niisama lihtsalt arusaadavad olla.

Ühe esimestest sisulistest nuritõlgetest, mis aastate eest silma alla sattus, leidsin raamatut “Relva-SS vabatahtlikud”1 lugedes. Ja see on väga iseloomulik. Stalingradi lahingut kirjeldavas lõigus (lk 127) mainitakse nimelt: “meie rongijuht on langenud”.  Sõna riivas silma. Veidi hiljem sain aru, milles küsimus. Tõlkija lihtsalt polnud adunud, et saksa keeles võiks Zugführer tähendada ka “rühmaülemat” (kuigi, jah – der Zug tähendab rongi). Kuid rongijuhi langemine tänavalahingus oleks pidanud tõlkija vähemalt valvsaks muutma ja sundima sellele kummastavale, kontekstiga mittehaakuvale asjaolule selgitust otsima. Seda meie tõlkijad aga pahatihti ei tee… ja ajapikku tundub olukord aiva hullemaks minevat. Tegelikult tundubki, et vanad nõukogudeaegsed tõlkeraamatud olid tänastest märgatavalt põhjalikumalt läbi töötatud. Ilmselt pöörasid toimetajad ja erialaasjatundjad tulemusele suurt tähelepanu, kuivõrd iga tõlkeraamat oli tähtis riiklik tellimus, mis nõudis tõsist suhtumist. Tänased tõlked seevastu sünnivad kommertskaalutlustel vähima mõeldava kuluga ning see vist ongi komistuskivi.

Üks paremaid sõjaajalooalaseid tõlkesaavutusi viimastel aastatel on kahtlemata V. Suvorovi raamatusari “Jäälõhkuja”, “M-Päev” ja “Viimane Vabariik” Dzintars Sprivulise tõlkes, kus terminoloogiale ja sõnavalikule pole küll midagi ette heita. Mis peamine – sõjandusalane terminoloogia on kindlalt paigas. Kahjuks pole see nii aga paljude teiste nn põhiteoste puhul.

 

Ristisõdade advokaat ja härra Telleri miin

 

Et jutt liiga üldsõnaliseks ei läheks, esitan kõigepealt väikese loetelu kõige sagedamini korduvatest tõlgete tüüpvigadest.

Esiteks, mitmed ingliskeelsed nimisõnad ahvatlevad kogenematut tõlkijat kasutama samatüvelist (kuid paraku väära) tõlkevastet. Eriti märgatav on see just sõjanduse valdkonnas: barracks tõlgitakse pahatihti “barakid”, kuigi õige vaste on “kasarm”. Barakk tähendab eesti keeles tegelikult ühekorruselist ajutist osmikut. Bombardment – tavaliselt “pommitamine”, kuigi õige oleks “suurtükituli” või “suurtükiväe tulelöök”. Pommitamine tähendab eesti keeles lennukilt lõhkematerjali allaheitmist ning see on inglise keeles aerial bombardment. Training –  tavaliselt “treening”, õige vaste oleks “väljaõpe”. Treening tähendab eesti keeles rohkem nagu sportlikku füüsilist harjutamist (mis muidugi ei ole sõjalise väljaõppe juures täiesti välistatud). Personnel –  tavaliselt “personal”, õige vaste oleks “isikkoosseis”. Personal tähendab eesti keeles ennekõike tsiviiltööjõudu, näiteks “teenindav personal”. Mortar –  “mortiir”, kuid tegelikult on kõnealune riistapuu tavaline miinipilduja. “Mortiir” tähendab vanaaegset, lühikese rauaga suurekaliibrilist piiramissuurtükki. Loyal –  liigagi sageli “lojaalne”, kuigi eesti keel tunneb ja kasutab hoopis selliseid väljendeid nagu “truu” ja “ustav”. Ja viimaks üllatavalt ka advocate – kipub seletamatul kombel olema ikka ja jälle “advokaat”, seega juriidiline kaitsja kohtus, kuigi sõna tähendab hoopis “eestkõnelejat”, “apologeeti”. Hiljuti juhtusin Templirüütlite-teemalisest raamatust2 lugema ülipeent väljendit “Ristisõdade advokaat”…

Teiseks, omadussõnade ja nendest tuletatud sõnade tõlkimine pärisnimedena, kui tõlkijal puudub sügavam taustateadmine ja arusaam asjadest. Ehedaim sellekohane näide on “Normandia dessandi” tõlkes “Telleri miin” (saksa k Tellermine) – s.o taldrikmiin, suur lapik tankitõrjemiin (millest ka saksakeelne nimetus). Sellel taldrikmiinil pole mingit seost eeldatava hr Telleriga erinevalt näiteks hr Gammonist, kes tõepoolest leiutas “pehme kestaga” käsigranaadi (Gammon-Bomb). Väikest vaeva põlgamata on kogu info Internetist kiiresti leitav, rääkimata juba teatmekirjandusest, mis samuti seitsme luku taga ei seisa.

Kolmandaks, geograafia ja sellega seotult ka lahingute,  kampaaniate ning sõdade esitamine vastavuses Eestis käibiva traditsiooni ja õigekirja nõuetega. Näiteks “Läänemere mereröövlites”3 on soomekeelne Isoviha pikemalt mõtlemata tõlgitud “suureks vaenuks”, samas kui jutt käib Põhjasõjast (Soome pinnal 1414 – 1721; peale selle on olemas ka Pikkuviha 1741–1743 Vene-Rootsi sõja tähenduses).

Neljandaks, enne töö kallale asumist võiks tõlkija natukegi silmaringi avardada, lugeda läbi mõned asjakohased raamatud ja vaadata, mismoodi on seal asju nimetatud. Näiteks Esimese maailmasõja kohta sobiksid ideaalselt Barbara Tuchmani “Augustikahurid” ja Henri Barbusse’i “Tuli”, mõlemad väga head ja asjatundlikud. Teise maailmasõja osas aga soovitaksin kindlasti juba eespool mainitud V. Suvorovi teoseid.

 

Tõlkepärlite  varasalv

 

Tõlkepärlite  põhiliseks  allikaks  on siinko­hal neli raamatut: Keegani “Esimene maailma­sõda”4, “Teine maailmasõda”5 ja “Sõjakunstiajalugu”6 ning Bastable’i “Normandia dessant”7. Kindlasti oleks neid leidnud veel hulgi, kui oleksin uuesti kõik ilmunu läbi vaadanud, kuid kõikide vigade-vääratuste päevavalgele tirimine polnudki tegelikult eesmärk omaette. Pigem tahan juhtida tähelepanu esinevatele puudustele, et neid saaks tulevikus vältida. Mida siis sisaldab varasalv?

Millegipärast asendatakse põikpäise järjekindlusega spetsiifiline mõiste “kindralstaap”  eestikeelse sõnaga “peastaap”. Arvatavasti on üritatud järgida praegu kaitsejõududes käibel ametlikku mõistet, kuid need kaks sõna ei ole siiski päriselt sama tähendusega. Kindralstaap on märkinud läbi aegade ennekõike riigi relvajõude juhtivat-planeerivat ajutrusti, kus töötavad spetsiaalse kindralstaabi-kutseliigi ettevalmistusega staabiohvitserid. Nii oli see Saksa keisririigis, Kolmandas Reich’is, Vene tsaaririigis ja ka Nõukogude Liidus. Kuivõrd taastatud Eesti kaitseväes “kindralstaablereid” ei leidunud, siis ei nimetatud ka kaitsejõudude juhtivat staapi kindralstaabiks. Märkimisväärne on seejuures, et Saksamaal keelati pärast Esimest maailmasõda kõrvuti raskesuurtükiväe, lennuväe ja allveelaevastikuga ka kindralstaap (kui üliefektiivne ja sestap üliohtlik planeerimisasutus) ning Reichswehr’i juhtis kaitseministeerium (Truppenamt). See “peastaabi” viga käib läbi mõlema John Keegani maailmasõjateemalise raamatu ning on lugemisel ausalt öelda üpris tüütu.

Vältida tuleks võimalust mööda meie lugejale absoluutselt arusaamatuid mõisteid, nagu näiteks Ameerika sõduritele XX sajandi alguses antud hüüdnimi “taignapoisid” (doughboys), mille mõttest isegi ameeriklased ise enam tänapäeval hästi aru ei saa. Või siis vajaks see sõna vähemalt ammendavat joonealust selgitust. “Tommid” ja “fritsud” on eestlasele arusaadavad, prantsuse poilu ehk enam mitte nii väga, “taignapoiss” seevastu paneb kõik õlgu kehitama. 

 

Segadused väeosade suurusega

 

Poleks sugugi paha, kui väeosade ja väekoondiste nagu kompanii, eskadron, pataljon, rügement, brigaad, diviis, korpus, armee tähendus oleks paigas. Mis on mis ja kes allub kellele. Samuti peaks olema teada nende nimetuste muud võimalikud (alternatiivsed) tähendused. Eriti just “korpus” tundub valmistavat peavalu, kuivõrd corps inglise keeles ja Korps saksa keeles võib tähendada relvajõududes mida tahes, näiteks väeliiki, relvaliiki, teenistust kui ka konkreetset väeosa. Eesti traditsioonis seevastu on “korpus” käibel pigem armeekorpuse tähenduses (koosseis 2 – 4 diviisi). Kui the Royal Rifle Corps on tõlgitud kuninglikuks laskurkorpuseks, siis saab tegelikult rügemendisuurune üksus lugeja silmis ekslikult suuremaks koosseisuks (TMS, lk 379). Lihtsalt “kuninglikud laskurid” oleks kindlasti oluliselt täpsem tõlge. Tegelikult võiks sõna Corps päris sageli olla “-vägi” või siis “-teenistus”. Näiteks Royal Signal Corps on kuninglik sidevägi jne. Täpselt sama käib ka tõlkija pakutud lennuväekorpuse (flying corps) kohta, mis Esimese maailmasõja kontekstis võis tähendada ainult tervet Briti või USA lennuväge (EMS, lk 364).

Ka “diviisist” võib kujuneda tõsine komistuskivi. Hea (või halb) näide võimalike eksituste kohta on Briti laevastiku 3. Diviis (3rd division) – (ND, lk 243). Mereväe allüksust on eesti traditsioonis kombeks nimetada kas divisjoniks või flotilliks, kuid mitte mingil juhul diviisiks. Tegelikult sõltubki kontekstist, mida sõna division inglise keeles igal konkreetsel juhul tähendab ning hea tõlk teab seda.

Omaette teema on mitmesugused võõrkeelsed ja kohati raskesti määratletavad väeosade nimetused. Näiteks “eskadron” (squadron) on lisaks kõigele inglise keeles täpselt samasuguse kirjapildiga kui “eskadrill”. Briti ja Kanada armees nimetatakse tankivägede, aga sageli ka pioneerivägede ja sidevägede kompaniisid eskadroniks, sest enamik ratsarügemente formeeriti pärast Esimest maailmasõda soomusväeosadeks. Kuid tõlkida assault squadron “rünnakueskadroniks” on juba kõrgem tõlkepilotaaž. Selle asemel võiks jääda arusaadavama “löögiüksuse” või “ründekompanii” juurde (ND, lk 285). 

Veel raskem on eristada selliseid anglo-ameerika lennuväeüksusi nagu group, wing, squadron ja flight ning sakslaste Geschwader, Staffel või Fliegerabteilung. Näiteks group tähistab Briti kuninglikes õhujõududes rügementi ja wing pataljoni, s.t rügemendist väiksemat ja eskadrillist suuremat üksust. Keeruliseks teeb nendest nimetustest arusaamise asjaolu, et USA õhujõududes on mõlemal täpselt vastupidine tähendus. Squadron (Staffel) ja flight (Abteilung) on vastavalt eskadrill ja rühm. Ja siis on veel ameeriklastel hulk õhuarmeesid, mida nimetatakse samuti Air Force’iks. Igatahes ei saa “lennuväegruppi” pidada sugugi group’i kõige õnnestunumaks vasteks (TMS, lk 295). Ka “tiib” ja “lend” oleksid ilmselt väga ebasobivad. Mõttekam oleks kasutada eestlastele arusaadavat keelt. Ka “hävituslennuväe peastaap” (fighter command) võiks olla näiteks “hävituslennuväe juhatus” (TMS, lk 99).

 

Väeosad ja tiitlid

 

Kõige kurioossem leid selles valdkonnas on kahtlemata “Sõjakunstiajaloo” lehekülgedel Krimmi sõjas osalev Light’i brigaad. Iga sõjaajalugu pisutki nuusutanud lugeja teab, et inglaste ratsavägi koosnes Balaklava lahingus kahest brigaadist: kurva kuulsusega lord Cardigani kergebrigaadist (husaarid-ulaanid) ning raskebrigaadist (tragunid-kürassiirid). Pisut utreerides peaks sellestsamast tõlkeloogikast lähtuvalt see teine olema siis “Heavy brigaad”? Kui veel mõni lugeja teab, et ajaloos on sageli nimetatud väeosi nende ülemate järgi, võiks ta hullupööra imeks panna imelist kokkusattumust, et ratsabrigaade käsutasid kolonelid Light ja Heavy… Iroonia irooniaks, kuid keelt ja ajalugu õppinud inimene peaks kas või midagi olema kuulnud näiteks kuulsast lord Tennysoni poeemist “Charge of the Light Brigade”, mis kirjeldab selle sama brigaadi kergeratsaväelaste mõttetult kangelaslikku sööstu venelaste suurtükitulle (SKA, lk 27).

Tegelikult tuleks väeosade nimetusi tõlkides teha selgeks see, kas neid on vaja tõlkida või mitte. Kui näiteks inglasest autor nimetab väeosi ja relvaliike omade puhul emakeeles ja võõraste puhul originaalkeeles, siis tuleks ka tõlkida kas kõik nimetused või siis jätta kõik originaalkeelde, mitte tõlkima püüdlikult ainult ingliskeelseid. Vältida tuleks aga kindlasti sääraseid pooltõlkeid nagu “51. Highland diviis” või “52. Lowland diviis”. Esimene neist võiks väga hästi olla lihtsalt “52. šoti diviis” ja teine “51. Šoti mägilaste diviis” . Päris koomiliseks kisub asi, kui hakata tõlkima Inglismaa ja Kanada maakondade ja provintside ning ajalooliste rügementide alusel tuletatud nimetusi nagu winnipegid ja Rohelised Howardid (ND, lk 191). Väga oluline on teada ka ühe või teise tiitli tagamaid ja tähendusi. Tõlkida näiteks Bowkers’ Horse Bowkeri Hobuseks (EMS, lk 230) on ikka väga koomiline – tõlkija ei tea, et Briti armees nimetati XVII – XIX sajandi ratsaväerügemente Horse ja jalaväerügemente Foot. Seega 16th Foot  ei ole mitte mingil tingimusel “16. Jalg”!

Väga palju oleks abi ühe või teise mõiste/termini tõlkimisel teadmisest, millist sõnavara on varem eestikeelses kirjanduses ühe või teise üksuse või teenistuse kohta kasutatud. Nii näiteks ei kõlba, kui kuulsad sakslaste “rünnakpataljonid” (Sturmbataillone) on äkitselt hoopis tormijooksupataljonid (EMS, lk 366). Kui võtta aluseks kas või nimeanaloogia kurikuulsate NSDAP rünnakrühmadega (Sturmabteilungen), siis ei peaks ju õige termini tuletamine väga raske olema? Saksakeelsel sõnal Sturm on rohkem vasteid kui “torm” ja “tormijooks”. Kellelgi ei tuleks ju pähe tõlkida natside rünnakrühmlasi “tormisalklasteks”?

 

Geograafia

 

Geograafia on väga kiuslik valdkond, sest igas keeles on oma nimetraditsioon ja õigekiri. Näiteks Vienna ja Munich ja Brunswick on eestikeelses käibes Viin, München ja Braunschweig. Ka Kollane jõgi (Yellow River) pole ilmselt keskmisele eestlasele eriti arusaadav suurus, samas kui Huang-He kõlaks tuttavamalt (TMS, lk 543).

Nimeprobleem võib ajalooliste lahingute, operatsioonide ja kampaaniate määratlemist üsnagi komplitseerida. Näiteks River Plate’i merelahingut tunneb paraku vaid Briti traditsioon (TMS, lk 55). Arvestades Eesti ortograafia nõudeid kirjutada geograafilised nimed võimalikult originaalilähedaselt tuleks seega rääkida hoopis Rio de la Plata merelahingust.

Teisalt on väga tähtis ka ajalootraditsioon. Näiteks Gelibolu operatsioon (TMS, lk 555) on tuntud kui “Gallipoli lahing” ning pole mingit mõtet hakata seda Marmara mere äärse poolsaare nime asjatult türgistama. Kellelgi ei tuleks näiteks pähe rääkida Slavkov u Brna või Sadova lahingust, need on ja jäävad  ajalookirjanduses tuntuks kui Austerlitzi ja  Königgrätzi lahing.

Juba puhta teadmatuse valdkonda kuulub angloameerika ajalookirjanduses juurdunud nimetuste otsene ülevõtmine, näiteks Bulge lahing (ND lk 356). Battle of Bulge on tuletatud ingliskeelsest sõnast “muhk” või “kühm” ja tuleb rindejoone kujust Bastogne’i lõigus. Seepärast ei tunne ega kasuta sama väljendit mitte ükski teine keel. Rääkida Bulge’i lahingust eesti keeles on mõistagi nonsenss. See saab olla kas Ardennide operatsioon, sakslaste 1944. aasta talvepealetung või -ofensiiv, või ka lihtsalt Bastogne’i lahing. 

 

Auastmed ja sõjatehnika

 

Nagu väeosade nimetuste ja tiitlitega on lugu segane ka võõrkeelsete auastmetega. Need tuleks tõlkida praeguse Eesti kaitseväe auastmetabeli alusel. Parem oleks siiski esitada need originaalis ning lisada joonealuse märkusena võrdlus Eestis käibel auastmetega (võrdleva tabeli leiab näiteks www.mil.ee). Mõttetu on tõlkida saksakeelne Gefreiter vene sõnaga “jefreitor” (EMS, lk 360). Sama hästi võiks siis ju Oberst olla näiteks “polkovnik” ja SS-Standartenführer isegi “SS-polkovnik”! Kahtlemata oleks sama kole rääkida SS-kolonelist. Nali naljaks, kuid kui Gefreiter ei kõlba, siis pakuks ikkagi eestikeelset “kapralit”.

Natuke keerulisem on lugu, kui mängu tulevad juba eespool mainitud angloameerika lennuväe üksustest tuletatud auastmed: Flight Lieutenant (sisuliselt lüliülem, eesti vastega kapten), Squadron Leader (eskadrilliülem, major), Wing Commander (kolonelleitnant), Group Captain (rügemendiülem, kolonel) jne. Päris kindlasti kisub asi poolkoomiliseks, kui tõlkevasteks on väljend nagu “tiiva liider”… (ND, lk 85).

Üks asi on aga klaar, eesti sõjanduskeeles puudub väeosaülema tähenduses sõna “komandör” (EMS, lk 388), mis vene või inglise keeles olemas. Igasugust väeosa käsutab ülem, kas rühmaülem, kompaniiülem, pataljoniülem vms. “Kompanii komandör” (Company Commander) on seega eksitav väärtermin. Sõjalaeva käsutab “kapten”, kusjuures pole eriti oluline kapteni sõjaväeline auaste (seega mitte komandör, kuigi seegi väljend ilmutab juurdumise tendentsi).

Võrdlemisi eksitav on tutvustada eesti lugejale Saksa sõjatehnikat, kuid kasutada sealjuures ingliskeelseid tähiseid. Inglastel on nii kombeks, kuigi huvitaval kombel ei kehti see reegel Vene tehnika puhul. Näiteks Saksa tanki nimetatakse järjekindlalt Mark IV (TMS lk 69), ent Vene tank ei ole iial Mark-34. Kui inglased niimoodi talitavad, jäägu see nende südametunnistusele. Eestikeelses tõlkes peaks siiski nimetama Saksa tankimarki kas Tank IV, kui juba anda need teksti loogikat järgides emakeeles, või kasutada saksakeelset versiooni PzKpfw IV või siis Pz IV (sõna Panzerkampfwagen ‘tank’ ametlik lühend).

Tankid aga võiks jätta tõlkimata. Näiteks Esimese maailmasõja aegne Briti kergetank Whippet on asjatundjale märgatavalt äratuntavam kui tõlkija pakutud “hurt” (EMS, lk 396), mis erilist usaldust ei ärata.

 

Sõjapüss Normandia dessandil

 

Viimase aja tõlkeraamatutest on konkurentsitult üks haledamaid eespool mainitud “Normandia dessant”, mis on oma eheda sisu poolest siiski äärmiselt paeluv. Tõlge on sõnasõnaline ja ainestik tõlkijale absoluutselt tundmatu, nii et tekst on tüütu ja lugeda kohati isegi piinlik. Ka toimetaja pole suutnud tulemust suupärasemaks muuta. Lausete, terminite ja käskluste inglise keelde tagasi tõlkimine, et nende sisu mõista, hakkab pikapeale lugemist segama. Professionaalsete oskussõnade asendamine suvalise omaloominguga takistab teksti mõistmist. Mida arvata näiteks sellistest uudisterminitest: kokkupandava silla vedaja (bridge layer) – mis võiks olla pigem “pioneersillaveduk” või näiteks “sillatank” (lk 51), eelpommitamine – “suurtükitule ettevalmistus” või “tulelöök” (lk 53), toetuspunkt [Normandia rannal] – “tugiala” või “sillapea” (lk 80), lõhkamispakett – lõhkepakett, purilennuk (glider) – dessantplaaner dessantväelaste ja kergema lahingutehnika maandamiseks (lk 267), piluvarje (foxhole) – laskepesa (lk 319), laevu detoneerima – õhku laskma, õhkima (lk 325), sõjapüss – vintpüss (lk 357), mootoripark (motor pool) – autopark (lk 326), õhupall (balloon) – lennuväe tegevuse takistamiseks üles lennutatud tõkkeaerostaat (lk 276), lähedalt tulekate – lähikattetuli või lähitule kate (lk 200), mürsukestade tükid (shell splinters) – mürsukillud: unitaarmürskude kestad ehk hülsid (ingl k samuti shell) ei lagune tulistamise käigus tükkideks (lk 329) jne jne.

Põhjatu hädade allikas on igasuguste originaalterminite, mille tähendus on jäänud arusaamatuks, sõnasõnaline otsetõlge. Leht-lehelt on tunda, kuidas materjal on tõlkijale üle jõu  käinud. Mida arvatagi sellistest poolkoomilistest valikutest: tiiva liider (wing leader) – eskadrilliülem (lk 85), koot-tank (flail-tank) – miinitraal-tank, eesti keeles võiks ju pöörleva rootori küljes vehklevaid ketijuppe tinglikult ka koodiks nimetada, kuid miinitraali niiviisi kindlasti ei nimetata (lk 194), lõhkemürsk, ka plahvatav mürsk (high explosive) – kildmürsk või fugassmürsk (lk 201, 250), lahinginsener (combat engineer) – “rünnakpioneer” või pigem lihtsalt “pioneer” (lk 218), kuid mitte “inseneriväelane” või “sapöör”, nagu seda nõukogude ajal vene keele vahendusel tõlgiti; löögijõud (strike force) – ründegrupeering või ründekoondis (lk 210), relvakangelastegu – “sõjaline kangelastegu” või siis lihtsalt “kangelastegu” (lk 283).

Samasse ritta kuulub ka peotäis pudemeid sõnavastete valest valikust: saksa hävitajate ründa ja põgene reid (hit and run) – äkkrünnak, välkrünnak (lk 208), vallutamatu – kui rääkida sellest, et lääneliitlaste tankid tabamuse korral liiga kergesti süttisid ja plahvatasid, siis see sõna on küll kohatu, pigem märgiks, et tankid polnud “võitmatud” või “hävimatud” (lk 202); Briti langevarjurite ameerika paarilised (counterparts) – pakuksin “kolleegid”, “ametivennad” (lk 243); Vabad Prantslased (Free French) – kindral de Gaulle’i “Vaba Prantsusmaa väed” (lk 247), ka see sõnasõnaline tõlge pigem eksitab lugejat. Ning viimaks räpased (dirty) prantsuse postkaardid oleksid eesti keeles ehk siiski pigem “nilbed” või “ropud” (lk 336), arvestades seda, et räpane on eesti keeles esmajoones füüsilist ebapuhtust märkiv sõna.

Ja siis üks hea näide, kuidas tõlkijal fantaasia otsa saab ning mõni sõna jääbki tõlkimata, näiteks materiél sõjamaterjali või sõjavarustuse tähenduses (ND, lk 128).  

Sõjaväeliste käskluste, mille peamine omadus peaks olema lühidus, täpsus ja käskiv vorm, adekvaatsest tõlkest pole mõtet rääkidagi. Tõlkija pole nähtavasti oma emakeeles ühtki käsklust kuulnud, isegi mitte võimlemistunnis. Mida arvata näiteks sellistest tõlkevariantidest nagu “Sõdurid, mehitage oma paadid!” (“Soldiers, man your boats”) – “Paatidesse!” või siis “Asuda paatidesse!” (lk 247); “Avada tuli!” (“Open fire!”) – “Tuld!” (lk 334) jne.

Lõpetuseks tõdegem: tõlkimine on üks ütlemata peen asi. Tõlkida tuleks ennekõike teksti mõtet ja sisu, mitte klammerduda konkreetsete sõnade külge. Vastasel korral läheb asi jamaks. Tsiteerides Katuse-Karlssonit, ei soovitaks igal põhukotil seda proovima hakata. Kindlasti leiduks mõni jõukohasem tegevus. Kirjastajadki võiksid avaldamistuhinas natuke terasemalt vaadata, millise kvaliteediga toodangut raamatupoodide lettidele üllitavad.

 

 

1 Felix Steiner, Relva-SS vabatahtlikud. Olion, Tallinn 1999.

2 Karen Ralls, Templirüütlid ja Graal. Rüütliretked. Ersen, Tallinn 2004.

3 Juha Ruusuvuori, Läänemere mereröövlid. Tänapäev, Tallinn 2005.

4 John Keegan, Esimene maailmasõda. Varrak, Tallinn 2002. (EMS)

5 John Keegan, Teine maailmasõda. Varrak, Tallinn 2004. (TMS)

6 John Keegan, Sõjakunsti ajalugu. Varrak,Tallinn 2004. (SKA)

7 Jonathan Bastable, Normandia dessant. Tänapäev, Tallinn 2005. (ND)