Suhtedraama siirdeajas ehk Armastus marmorkaljudel

Arno Oja

Peeter Helme, Varastatud aja lõpus. Tuum, 2011. 160 lk. Aeg pole muud kui hetkemuutuste jada, mille vahel on tühjus, eimiski.G. Bachelard, „Hetke intuitsioon”, 1932 Aeg saab inimlikuks niivõrd, kuivõrd seda on väljendatud jutustuses.Jutustus omakorda visandab ajakogemuse piirjooni.P. Ricoeur, „Aja jutustus” I, 19831 Aeg on selle raamatu tähtis komponent, peaaegu et omaette tegelane. Minajutustaja narratiivi põimitud kaldkirjas vahepeatükid on tervenisti ajale ja ajafilosoofiale pühendatud. Esimeses neist on sõnastatud küsimused: „Mis asi see aeg üldse on? Mida on võimalik sellega peale hakata? Kas aeg voolab? Kas ta on?” (lk 15). Vastuseid otsides laseb autor raamatuminal pöörduda nii füüsikute (I. Newton, A. Einstein) kui ka mõttetarkadest lüürikute (F. Nietzsche, M. Heidegger, J. Ratzinger alias paavst Benedictus XVI ) poole, andmata ometi lõplikku selgitust.

Et peale Tartu ka Göttingenis ja Berliinis õppinud (seal õppis ka selle raamatu minajutustaja) Peeter Helme otsib nõu just saksa filosoofidelt, on muidugi mõistetav. Samuti nagu osundamine saksa ajaloolase Reinhart Kosellecki käsitlusele ajast kui universaalmõistest, ilma milleta pole mõeldav ükski inimlik kogemus (lk.16). Seejuures ärgem unustagem, et korra (2003) Eestiski käinud Kosellecki meelest oli igasugune möödaniku tingimusteta unustusse matmine (Vergangensheitbewältigung), millest tänapäevalgi palju räägitakse, lihtsalt ideoloogiline peenraha. Ühiskondlikele ja kultuurilistele muutustele kuluvat tohutut ajavahemikku nimetas Koselleck die Sattelzeit’iks, mille eestikeelse vastena on kasutatud mõistet „siirdeaeg”.

Varastatud (kellelt – igavikult? iseendalt?) aeg, milles autori kinnitust mööda hargneb vaadeldava raamatu minategelase suhtedraama, on olemuselt samasugune siirdeaeg. Olemasolev ajahetk läheb üle teiseks ja nende vahel toimib epistemoloogiline katkestus (coupure épistémologique), nagu sedastas Gaston Bachelard. Nii saab armastusest (eeldusel, et seda tõesti oli) valus mälestus. Ning jutustuse ajas paikneb möödumine (transire) Paul Ricoeuri järgi ümber kohalolusse. Tagajärgede ajaloo (l’histoire effective) kohta ei tea me esialgu midagi. Edasisel süüvimisel aja- ja usundiloolase haridusega Peeter Helme raamatusse aga pidagem silmas teoloogide kaitsepühaku Aurelius Augustinuse tõdemust: „Aegu on kolm: mineviku olevik, oleviku olevik, tuleviku olevik”.2 Niisuguse nägemuse keskpunkt on inimlik teadvus.

Mineviku olevik

Kogu Peeter Helme senise kirjandusloomingu vundament on rajatud konservatiivse revolutsiooni nime all tuntuks saanud maailmavaatelisest liikumisest innustatud ideedele. Nagu nimetatud liikumise ajalooga hästi kursis Šveitsi teoreetik Armin Mohler (kaitses sel teemal 1949. aastal Karl Jaspersi juures filosoofiadoktori kraadi) on täheldanud, oli Esimese maailmasõja järgses paines tekkinud konservatiivne revolutsioon algselt „uuendusliikumine, mis taotleb XIX sajandi jäetud varemete välja puhastamist ja uue elukorralduse loomist”3. Kultuuri vaateväljalt rõhutab Mohler seejuures traditsiooni säilitamise ja indiviidi rikka siseilma tunnetamise tähtsust. Šveitsi teoreetiku raamatut uustrüki (2005) tarbeks täiendades arendas saksa ajaloolane Karlheinz Weißmann 1990. aastate hakul välja „konservatiivse kultuurirevolutsiooni” teooria, mis aitab konservatiivrevolutsionääride ideedel tänini elujõulistena püsida. Sel taustal on ka Peeter Helme konservatiivne revolutsionäär ning tema kirjanduslik (ja samuti metakirjanduslik) tegevus tähistab väljajuhatust postmodernismist, mis ometi ei tähenda metamodernismi, performatismi (R. Eschelman) või mingi muu „postposti” tingimusteta omaksvõttu.

Konservatiivne revolutsioon terendab ka Helme asutatud võrguajakirja Kriteerium ja seal ilmunud artiklitest tema esimese raamatuna trükki jõudnud valimiku (2007) tagapõhjal. Artiklite eneselegi harivat toimet esile tõstnud Andres Langemets osutas sellele juba oma toonase arvustuse pealkirjas.4 Omalt poolt avaldan nüüd tänu selle valimiku olemasolu eest, sest kardan, et minu arvuti pole ainus, mis järjekindlalt teatab, et ta ei suuda aadressilt www.kriteerium.ee leida mingit serverit. Ehk on tegu pahempoolsete vastuhakuga konservatiivrevolutsionääride aegade jooksul paremale kaldunud ilmavaatele? Seda enam, et trükivalimiku kirjastas Eesti-Kambodža Ühing, mis äraseletatult tähendab alternatiivlehte KesKus ja selle nüüdsest riigikogujast peatoimetajat Juku-Kalle Raidi. Pealegi seltsis 2008 Helmega veel teinegi Peeter (priinimega Ilus), kes kirjandusteadlase Mart Velskri kaasabil tõi pealkirja all „Konservatiivne revolutsioon” unustusest lugeja ette penikoormatäie oma luuletusi.

Vaadeldava raamatu mineviku olevikuga seovad Kriteeriumi kaks autori seal ilmunud kirjutist: „Ideed kui sümbolid sõnade kohal”5 ning „Aeg kui igaviku ja silmapilgu sümbioos”.6 Esimene räägib inimlike tunnete rahvusvahelisest universaalsusest ja sõnastatud tõdede kohale jäävaist sümboleist, mille sõnatu tõlgendamine kipub partikulaarseks jääma.

Antud juhul toimib sellise ideesümbolina Aeg. Teise kirjutise pealkiri räägib ise enda eest. Seesuguse sümbioosini jõuab Helme konservatiivse revolutsiooni alusepanijate kaudu, kes Nietzsche igavese taastuleku (die ewige Wiederkehr) põhimõtet lineaarsele ajamõistele kohandades leidsid, et aeg on hoopis kerakujuline. „Selliselt on iga indiviid ise omamoodi pisike kera, milles ristuvad, kattuvad ja lõikuvad mõtted, tunded ja arusaamad nii möödunud, kestvatest kui tulevastest aegadest,” teeb Helme olulise lõppjärelduse. „Varastatud aja lõpus” laseb ta minajutustajal arutleda: „Kas aeg võiks olla näiteks Nietzsche igavene tagasitulek? Aga kuhu? Kelle juurde? Ja mis peamine – millal ja kuidas?” (lk 110). Kuid „inimesel on hirm aja ees” (lk 111), pealegi „aega loov igavik on julm ja reetlik” (lk 126) ning nõnda me jõuame siingi pääsmatult Mohleri ja kerakujulise ajani (lk 128–130). Mitteeukleidilise geomeetria järgi eksisteerivas vähemalt neljamõõtmelises ruumis, mida kujutab kas või Edwin A. Abbott,7 võiks see isegi ilmsi teoks saada.

Peeter Helme armastab oma teoseid motodega sisse juhatada. Tema 2006. aasta romaanivõistluselt napilt neljanda kohaga naasnud esikromaanil „Puudutus” (2007) on neid suisa kolm. Juba tiitellehel teatatakse poeetilise realismi meistri Theodor Fontane sõnadega: „Jumala ees on tegelikult kõik inimesed berliinlased”. Ju siis on, kuigi ma ei usu, et siinse kirjatüki motodes esinevad Bachelard ja Ricoeur sellega rahule jäänuksid. Ent tänapäeva ühinenud Euroopas, kus rahvuspatrioodid Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy õndsas üksmeeles hingevaakuvat Kreekat reanimeerivad, on kõik võimalik.

„Puudutuse” järgnevad motod pärinevad Nietzschelt ja konservatiivse revolutsiooni ühelt liiderkirjanikult Ernst Jüngerilt (1895– 1998), kelle teoseid eesti keeles v eel kahjuks ei ole, kuid kelle erasekretäriks aastail 1949–1953 oli ülalpool korduvalt mainitud filosoofiadoktor Mohler. Romaan ise koosneb peamiselt intellektuaalsetest dialoogidest ja sisemonoloogidest ning selle minajutustaja on „uje ja kõrk ühtaegu, raskesti kontakteeruv ja samas uudishimulik”, nagu teose lähilugemisel on leidnud Sirje Olesk8. Kui aga mõõdupuuks võtta Oswald Spengleri „Õhtumaa loojak”, nagu Helme ise tegi oma debüüdiga üheaegselt ilmunud eesti proosa puhul9, siis näib „Puudutus” üpris tsiviliseeritud olevat.

Ent Ernst Jüngeriga, täpsemalt tema poeetilise romaaniga „Marmorkaljudel” („Auf den Marmorklippen”, 1939), on niihästi „Puudutusel” kui ka selle autoril hästi toimiv otsesuhe. Jüngeri romaanist on Helme ise ülevaatlikult kirjutanud10. Mis tema enda romaani puudutab, siis seal muidugi ei sõdita Mariana nimel Mauretaanlaste Orduga, kuid empaatia ja keeleilu võitlus maailmas maad võtva „kõik müügiks” mentaliteedi vastu käib sealgi. Nüüdse raamatu oleviku olevikus kirjeldab minajutustaja armastust temas endas peituvail marmorkaljudel, neil uhkeil ja säravail, aga libedail ja külmadel.

Oleviku olevik

„Puudutuse” ajakeras ilmuvad foonile veel saksa üllatusautoriks kuulutatud 30aastase Thomas von Steinaeckeri (kellelt Helme väidab olevat õppinud distantsi loomist karakteritega) debüütromaan „Wallner hakkab lendama” („Wallner beginnt zu fliegen”) ja Terry Pratchetti „Ajavaras”, kuid järgmisse hetkesse nad ei kaasne. Epistemoloogilist katkestust siiski ei toimu ja Helme kutsub ise kaasa Sven Regeneri eesti keelde pandud popromaani „Berliini bluus” ning oma vanameistrist stiiliõpetaja Wilhelm Genzano teose „Keskpärane koduigatsus” („Mittelmäßiges Heimweh”), mis tema sõnutsi kujutab endast silda „saksa kirjanduse filosoofilisema, raskema ja realistlikuma traditsiooni ning kergema, fantaasiarikkama ning seoseid vabamalt tõlgendava uuema suuna vahel”11.

Oma teise romaaniga „September” (2009) üritas Peeter Helme vist tolle silla sambaid ka eesti kirjandusse kantida, ise poolisilmi Mati Undi ammuse „Sügisballi” (1979) poole kiigates ja taustal saksa popkultuuri postmodernistlikke mullistusi ajakohasemate angloameerika omade vastu välja vahetades. Ehk sellepärast tuligi välja autori kõige paksem ja elulikum teos, kuhu tema moodne, aga väärastunud vaimuilmaga minategelane ei kipu ometi ära mahtuma. Paul Ricoeuri järgi ta küll visandab autori ajakogemuse piirjooni, kuid „September” tervikuna tähistab Helme loometeel epistemoloogilist katkestust „Puudutuse” ja nüüdse raamatu sidusate hetkede vahel.

Ehkki Suure Lombi tagune transgressive fiction, kus tegelaste isiklike vabaduspüüetega kaasnevad seks ja vägivald, pole eesti kirjanduses tooniandev ning „Septembri” pintsaklipslasest „mina” ei tapa kedagi, tõmbas arvustaja Johanna Ross toona ometi õigustatud rööbikuid „Septembri” ja Bret Easton Ellise romaani „Ameerika psühhopaat” vahel12. Tänaselt vaateveerult saame öelda, et tunnetuslikult sidusaid hetki kätkevad Elliselgi tema esimene ja viimane teos: poplaulja Elvis Costellolt laenatud pealkirjade ning ühiste tegelastega romaanid „Vähem kui null” („Less Than Zero”, 1985) ja „Imperiaalsed magamistoad” („Imperial Bedrooms”, 2010).

Viimases neist on juttu ka indierock-ansamblist The National ja nende albumist „Boxer” (2007), kust pärineb Helme nüüdse raamatu motoks võetud laulukatkend pruunidest silmadest. Samast motost välja loetav eluaastate arv (29) viitab „Varastatud aja lõpus” minajutustaja mõningale autobiograafilisusele, sest aastal 2007 oli ka Peeter Helme 29aastane. Samas ei maksa unustada kirjanduslike minategelaste loomist uurinud Aare Pilve tähelepanekut: „Minakirjutus kipub alati teispoole sidusat minalugu, ta on olulisel määral ka olevikuline-tulevikuline”13. Seega täpselt niisugune, nagu Peeter Helme raamatuist näha. Ja oluline on seejuures mingi teatava isiksusemustri väljendamine, mitte omaeluloolisuse protsent.

„Varastatud aja lõpus” on kokkuvõttes väikesemahuline, vahel targutusse kippuvate mõttearendustega, aga sügava tundelaenguga raamat, mida tutvustustes järjekindlalt romaaniks nimetatakse. Ja seda ta ongi. Miks, võidakse küsida – seal pole ju sündmustikku ega õieti tegelasigi. Terve raamat koosneb minajutustaja sisemonoloogidest. Naljatamisi võib ju vastata, et monoloogi peetakse armusuhte üle, seega on see teos romaan romaanist. Olemuslikuma vastuse andis aga Janek Kraavi, kes Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele” arvustuses hiljaaegu kirjutas: „tõsisem ja stiililiselt keerukam proosa muutub mahult järjest väiksemaks, samal ajal kui meelelahutusliku proosa tekstid muutuvad pikemaks või seriaalsemaks”14. Lisagem, et samas suunas tendeerib ühes „postposti” punkti jõudnud mõttelise ajakeraga kogu maailm. Äsja maineka Bookeri preemia saanud Julian Barnesi romaanis „Lõpu aimus” („The Sense of an Ending”), mis pealkirja järgi võiks Helme raamatuga kokku sobida, on näiteks ka lehekülgi sama palju. Huvitava kokkusattumusena tuleb märkida, et Ernst Jüngeri eespool vaadeldud romaanis „Marmorkaljudel” samuti.

Autorile sümpaatsed Frankfurdi kirjahärrad von Steinaecker ja Genazino ilmestavad „Varastatud aja lõpus” tausta. Steinaeckeri mulluse kuuldemängu „Südamerütmituksed” („Herzrhytmusgeräusche”) pealkiri justkui piiritleb Helme minategelase jutustust. Wilhelm Genazino uue romaani „Õnnekaugete aegade õnn” („Das Glück in glückfernen Zeiten”, 2009) peategelane aga on Martin Heideggerist doktoritöö kirjutanud filosoof, kes rasketel aegadel leiab tööd pesumajas. Elusõbratari lapsesaamissoov viib ta kriisini, mis lõpeb vaimuhaiglas. Heideggerist ja lapsest on juttu ka Helme romaanis, kuid mõneti positiivsemates seostes. Laps on siin armastajate elusoov (sündimata lapsukesed jäävadki minategelast kummitama), kuid Tema ei jää rasedaks. Kumma süü see on, teosest ei selgu, aga „mina” tunneb ennast üha enam meessoost Tuhkatriinuna (lk 120).

Leheküljel 55 arutleb minategelane jõudude üle, mis on „midagi teispool head ja kurja” ning kisuvad meid harjumuspärastest konventsioonidest välja. Selle „palk” on vindumine, kahetsus ja paratamatu lahkuminekuga lõppev rutiin. Võib-olla nii pidigi minema? Väidetavad armastajad küll „lasevad tunda, et on teineteise jaoks loodud” (lk 132-133), kuid ei ütle kordagi „ma armastan sind”. Ja et nende endistel abikaasadelgi on oma tundemaailm, ei tule kummalgi pähe.

Tuleviku olevik

Juba motost peale on pruunide silmade kütkestav helk selles raamatus seotud popkultuuri ja muusikaga. Üsna romaani alguses meenutab minajutustaja kunagise menuka iiri punkbändi Pogues sellekohast laulu. Ja pruunisilmne Tema salvestab „minale” moodsat muusikat.

„Mina” ehk ei teadnud, et just aastal 2007 sai teoks sellesama Poguesi „teine tulemine” ja ülimenukas Ameerika turnee, ent ma usun, et kirjanik Peeter Helme teadis küll. Nagu ka seda, et oma iiri juurtele viidates esitas teisenenud ansambel seal lugudeseeria „Just Look Them Straight in the Eye and Say … Pogue Mahone”. Ja „póg mo thóin”, millest viimased sõnad tuletatud, tähendavat iirlastel sedasama, mida jänkidel „kiss my ass”. Seega maakeeli kutsunuks lauljad: „Vaata talle otse silma ja ütle … suudle mu perset!”. Kas Helme laskis oma raamatuminal seesugust seost ette näha?

Minul igatahes tekkis siinkohal seos Rainer Sarneti Dostojevskist lähtuva mängufilmiga „Idioot”. Ühel hetkel peegeldub seal vürst Mõškini (Risto Kübar) rinnalegi vitriini neoonkiri: „Sa unustasid suudelda mu hinge”. „Varastatud aja lõpul” tegelastele (mõlemale koos ja kummalegi omaette) ei teinuks samuti paha perse asemel vahel ka hinge suudelda. Minategelase siirale valule ja ponnistustele vaatamata need püüded tulevikust selle raamatu olevikku päriselt ei jõudnud.

Nagu kriitik Joonas Hellerma oma väga asjakohases arvustuses15 on osutanud, pärineb neoonkiri skandaalse kuulsusega briti popkunstniku Tracey Emini (sünd 1963) ühelt installatsioonilt. Skandalist või mitte, kuid mullu avaldas 50 aasta juubelile lähenev Emin oma varasemate kirjatööde valimiku pealkirjaga („Love Is What You Want”) „Armastus on see, mida sa ootad”. Ei teeks meilgi siin paha seda meeles pidada. Peeter Helme seni parim romaan natuke abistab meid. Ja kui veel filmist rääkida, siis on see ka üsna filmilik. Enamikust siinses kirjatükis vaadeldud raamatuist on filmid saanud, ka prantslanna Anna Gavalda mullu eesti keelde jõudnud menurist „Näpatud tunnid” sai film. Mis siis veel Helme raamatust rääkida – aega varastada pole ju seesama, mis lapsepõlvest tunde tagasi näpata! Ent muidugi pole film eesmärk omaette ja pealegi on see juba režissööri, mitte kirjaniku lugu. Nii nagu film „Idioot” on Sarneti lugu. Ja „porisel põlluserval redutava hallhiirena” ei kujuta ma Peeter Helmet kuidagi ette, „vettinud mägrana”16 veel vähem. Jumala või igaviku palge ees aga oleme kõik võrdsed, sest igavik „ei ole ajatus, vaid võim aja üle” (lk 95), nagu juba kardinalina teadis paavst Benedictus XVI.

1 Paul Ricoeuri ja tema teosega „Temps et récit” I–III (1983–1985) arendab loovat dialoogi Epp Annus raamatus „Kuidas kirjutada aega?” ( Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002).

2 A. Augustinus, Pihtimused. – Logos, 1993, lk 276. Tlk Ilmar Vene.

3 A. Mohler, Die Konservative Revolution in Deutschland 1918–1932. Friedrich Verwerk Verlag, Stuttgart 1950, lk 207-208.

4 A. Langemets, Konservatiivne revolutsioon. – Sirp, 14. XII 2007.

5 Kriteerium. Valitud artikleid 2006-2007. Koost ja toim Peeter Helme. – Eesti-Kambodža Ühing, 2007, lk 79–83.

6 Sealsamas, lk 36–40.

7 E. A. Abbott, Lapikmaa: mitmemõõteline lugu. – Loomingu Raamatukogu 2006, nr. 9-10. Tlk M. Väljataga.

8 S. Olesk, Mastimännid ja muu mets. Mitmekülgsuse võlu eesti proosas 2007. – Looming 2008, nr 3, lk 434.

9 P. Helme, Eesti proosa 2007 – kultuuri ja tsivilisatsiooni vahel. – Sirp 4. IV 2008.

10 P. Helme, Mööda veerenud pärl. – Sirp, 12. XII 2003.

11 P. Helme, Saksa popkirjandus – mööduv mood või püsiv epohh? – Sirp 29. II 2008.

12 J. Ross, Kirjandusliku psühhiaatriakomisjoni murelaps. – Looming 2009, nr 6, lk 863.

13 A. Pilv, Minakirjutusest. Tõnu Õnnepalu, Mihkel Raua ja Madis Kõivu näitel. – Methis 2010, nr 5-6, lk 123.

14 J. Kraavi, Olme ja ilmutus. – Keel ja Kirjandus 2011, nr .10, lk 780.

15 J. Hellerma, Vürst Mõškini hingelaused. – Eesti Ekspress. Areen 27. X 2011. 16 P. Helme, Noortest gasellidest saavad vettinud mägrad. – Eesti Ekspress 13. I 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht