Sünergia ei hüüa tulles

Berit Kaschan

Ühtmoodi kergusega leiab Jaan Pehk üles nii inimloomuse kitsaskohad kui ka keeleliselt naeruväärsed olukorrad.      Jaan Pehk on andekas mees. Seda on arvatavasti  märganud ka need, kes tema tegemistega väga põhjalikult kursis ei ole, aga on teda viivukski kusagil rääkimas või laulmas kuulnud. Miks niimoodi arvata? Sellepärast, et andetutel inimestel pole üldiselt eriti head huumorimeelt. Rääkimata eneseirooniast. Ja sellisest eneseväljendusoskusest, mis võimaldab väga erinevat tüüpi publikul pakutavat nautida ja seejuures iseendaks jääda. Jaanil on need kolm omadust kohe märgata. Ja lisaks sellele võib ta visata täiesti tavalise täringuga kaheksa. Suurem osa eestlasi tunneb Jaani tõenäoliselt paremini tema muusika- kui luuleloomingu kaudu, mis on meie oludes ka normaalne nähtus. Muusikalisi projekte, millega Pehk seotud on (olnud), saab kokku lugedes ikka kõvasti rohkem kui kahel inimkäel sõrmi varuks. Tuntumad neist on vahest Koer, Claire’s Birthday, Eliit, Köök ja Orelipoiss. Aga lisaks muusika tegemisele ja väljalaulmisele on Jaan  Pehki näol tegu ka väga omanäolise kirjamehega. Ning järgnev jutt ehk ongi pisut rohkem Jaani kirjutistest ja natuke vähem Türi Laululinnu konkursist ja kitarrimängust.     

Lihtne ja inimlik 

Kuigi mina Jaan Pehki isiklikult ei tunne, ei suuda ma kuidagi läbivalt rääkida härra Pehkist ja isegi mitte Jaan Pehkist või Pehkist. Kisub  ikka sinna Jaani poole. Ja seletust sellele tuleb otsida ilmselgelt tema loomingust kiirguvast inimlikust lihtsusest. Autor ei tekita enda ja lugeja vahele mitte mingisugust distantsi. Jaan Pehki tekstid on kõige paremas mõttes lihtsad, vahetud ja sõbralikud. Mõnikord ka pisut kurjustavad, aga isegi kui autor kedagi sõimab, ei jää lugejale tunnet, et sõimatav on tema. Lugeja häbiplekkidele ja nõrkadele kohtadele osutamiseks on Jaanil natuke teised nõksud. 

Ehk sobib tuua siinkohal üheks näiteks teksti „Nopime ettekujutluse vilja paranoiapuult” (luulekogust „Sisukord”, lk 44), mille on Vaiko Eplik ühe oma albumi jaoks ka viisistanud. Sõbralik automaadivalang kogu selle „ära mine nii paljalt õue, jääd ju kohe surmavalt haigeks” mentaliteedi pihta, millega meid lapsest peale hurjutatakse.       

Jaan Pehk on praeguseks välja andnud kolm luulekogu: „Sisukord” (2004), „Tuigu kui tuled” (2006) ja „4” (2009). Esimesed kaks koosnevad peamiselt sõnamängulistest lühitekstidest, viimases on aga kolm meeleoluliselt ja vormiliselt üsna selgelt eristuvat osa (tore on ka muidugi see, et järjekorras kolmas luulekogu, mis koosneb kolmest osast, on saanud nimeks „4”). Esimeses osas jagab autor lugejaga vabavärsilises luules oma noorpõlvemälestusi, meenutab bändi- ja pullitegemise algusaegu. Teises osas on taas eht-pehkilikud absurdimaigulised lühemad luuletused ja luulekogu kolmanda osa moodustab hoopiski lühijutt „Valdek”. See räägib koolipoisist, kes postitab  netifoorumisse erinevaid, ent ühtmoodi arulagedaid teemasid (näiteks „Kuidas kanda rinnahoidjat nii, et poisid aru ei saaks, aga tüdrukud saaks”) ja siis vaatab, mida talle vastatakse, ja käitub juhiste järgi. Tegu on päris toreda foorumipsühhoosi paroodiaga, pilkega inimeste vajadusele ükskõik millise probleemi puhul massiliselt tagasisidet saada, kui selleks on vaid antud võimalus. Lõplikku lahendust oma hingemuredele ei leia foorumist ka Valdek.  Nagu eeldatavasti suurem osa inimestest, kes on käinud mõnest keskkonnast abi otsimas.     

Tõlkimatu luule     

Pehki loomingus on oluline roll sõnamängudel. Samasuguse kergusega, nagu ta leiab üles inimloomuse kitsaskohad (oma pidevalt haukuvatele koertele absurdseid vabandusi otsivad naabrid, politseinikud, kes peatavad autosid lihtsalt selleks, et end kasulikuna tunda, mees, kes kaotas 25 miljonit ja võime naerda, või endine klassivend, keda ajasid naerma ainult katastroofid), tuvastab ta naeruväärseid olukordi ka keeles ja realiseerib need. Seetõttu on Jaan Pehki tekstid osutunud ka tõlgitamatuteks  – soome keelde vist prooviti, aga ei olevat õnnestunud.      Erilist silma ja kõrva on Pehkil nimede peale. Sellest annavad aimu tegelased nagu korvaloolilõhnaline vanainimene Ene, Ants Perfoorm ja keemiaõpetaja Ats Ioon. Onomastikale teevad kelmikalt silma ka järgmised read: „/…/ et kirjuta üks essee / teemal / kes see / kes see / oli Hesse” („Sisukord”, lk 22), „seenelkäik oliveriga (oli veri ka)” („Sisukord”, lk 43), „heida ketas / publikusse / Gerd / ja näed / verd” („4”, lk 51), „kord kutsus mind mõrvale Kalle / sain aru, et kõrvalekalle / kord lindistas Inna Uit CD / ei kiidetud – tegi suitsiidi” („Sisukord”, lk 72). Kusjuures  lähemal uurimisel selgus, et CD Inna Uit vist tõesti lindistaski, aga suitsiidi kohta infot ei leidnud. Ju siis keegi ikka kiitis. Sellist tüüpi nimemängude tipuks võib muidugi pidada Köögi lugu „Ihar tantsupõrand”, mille lüürika moodustubki peamiselt paarikaupa üksteise järele lükitud nimedest. Pildid neist paaridest, keda tantsupõrand kutsub (Endla ja Sven, Meelika ja Rainer, Eha ja Kare, Siiri ja Viivi, Oleg ja Angelika ja teised), võtavad naivistliku elektrotümpsu  taustal silme ees hämmastavalt selge kuju ja panevad vähemalt muigama. Eriti kui üks hääl suskab aeg-ajalt vahele fraasi „Check this out”, mis on täiesti out of the blue.     

Mitte ainult naljamees       

Aga ega Jaan Pehk ainult nalja ei tee, räägib ka täiesti tõsistest asjadest, küll kohati sellisel toonil, et võiks ju naerda, aga pigem võiks mõelda. Näiteks järgmised read: „Kaeva oma pea mulla alla / sind oodatakse” või „ma olen teile / selle jama andestanud / kurjad inimesed / aga teile / head inimesed / mitte” („Tuigu kui tuled”, lk 33-34) või „ma pole kellelegi halba teinud / kell on vähe” („Tuigu kui tuled”, lk 25). Jällegi absurdimaiguline, jah, aga kui miski on naljakas, tuleb sellest otsida varjatud tõde, ütles juba George Bernard Shaw. Naljakas mõte.  Usutavasti võib paljudele tulla üllatusena teadmine, et sellesama Jaan Pehki sulest, kes meie kõigi magnetoolades on koos ansambliga Koer hõisanud väidetavalt raudteejaama seinalt leitud fraasi „Maiuuuu on piimaaaaaauuuutooooo,” pärinevad teiste hulgas ka mitmete Liisi Koiksoni laulude tekstid. Põhjus, miks just Koiksonit kõigi nende artistide hulgast, kellele Jaan laulusõnu on kirjutanud, välja tuua, on talle kirjutatud tekstide habras  ilu. Just seal vilksatab (avalikkusele?) harjumuspärasest pisut erinev Jaan Pehk – mõtlik, süvenenud, ehk veidi nukkergi. „Kõigi väikeste asjade võlu / on äkitselt koormaks mu õlul / ja ma ei tea ma ei tea / mismoodi saada suureks,” ütleb Jaan korraga läbi Liisi Koiksoni suu. Ja sellistest ridadest ei tahaks irooniat ei otsida ega leida. Pigem loota, et seal seda polegi. Sellele malbele tütarlapsele kirjutatud laulusõnades tuleb väga selgelt esile ka Pehki vahetu suhe  loodusega (seda võib leida ka tema ülejäänud loomingust, aga pisut peidetumalt): tekstid nagu „Kuu”, „Rannal”, „Vihmapiisad” ja „Tuul” räägivad juba pealkirjadena enese eest. Ongi sellised lihtsad ja pretensioonitult ilusad pildid. Väga mõnus.   

Kaldun arvama, et Jaan Pehki fenomen peitubki tema oskuses kõnetada väga erinevat publikut. Või milleks rääkida fenomenist – see ongi ju normaalne, et normaalne mees, kes on leidnud enesele päikese all mõnusa koha, kus  linnulaulu kuulata, ja ajab oma asju pühendumuse ja armastusega, võib leida kontakti kellega tahes. Kuigi mõned tema tekstid à la „kusekõva tõuseb üle püksikummi horisondi” („Sisukord”, lk 38) ei pane tõenäoliselt kõiki lugejaid just äratundmisrõõmust rõkkama, siis usun, et just sellised piiripealsed poeetilised märkused võivad luule juurde tuua inimesi, keda varem selline tekstivorm kõnetanud pole. Võib-olla õpetavad need märkama isegi  argistes asjades poeesiat. Eks õrnemad pane pärast lugemist validooli tableti keele alla ja kuula Liisi Koiksonit peale, kui liiga vänge tundus. Jaanilt on tegelikult oma osa saanud ka näiteks „Reporteri” regulaarne publik, kuigi nad ise sellest kunagi teada ei pruugi saada („Minu pruut on diktor meeeediaas”). Ja oma osa on saanud muusikalisõbrad. Aga hea kaasaegse muusika ja kirjanduse sõbrad on saanud juba natuke rohkem. Ja kõige rohkem on muidugi  saanud tõenäoliselt Jaani enda sõbrad. Nagu õige ongi.       

Sellise müstilise rahuga loomeinimesi nagu Jaan Pehk võiks meie kultuurimaastikule ikka juurde voolata. Siis ehk kinnistuks tasapisi arusaam, et ka auditooriumi oma neuroosidega ahistamata võib olla tõsiseltvõetav artist. Või pigem – et ka mitteneurootikul võib olla originaalseid mõtteid. Hüüdja häält oaasis on kuulda küll. Pehki võib tõesti nimetada üheks neist loojatest, kes näitab, et head keeletaju ei pea kasutama eranditult keelega lõikamiseks. Saab ka teistmoodi. Tore, kui keegi ikka vahetevahel tuletab meelde selliseid tõdesid nagu „esimene buss väljub peale viimast” ja „rändamise rikkaks teeb lootus”. Jaan teeb olemise helgusele teed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht