„Soovitan kõigile teismelistele!“
Kriitikaarutelude juurde käib paratamatult küsimus põlvkonnavahetuse ja järelkasvu kohta. Peale ülikoolide muretsevad järelkasvu pärast ka aktiivsed kirjandusõpetajad. Algselt küll huvitava loovülesandena algatatud arvustusvõistlus annab hea ülevaate õpetajate sellealasest ettevalmistusest, kriitikažanrite äratundmisest ja juhendamisoskusest.
Alates 2002. aastast korraldatud põhikooli 7.–9. klasside ja gümnaasiumiõpilaste arvustusvõistlus, algselt „Virtuaalkassi“ arvustustevõistluse, hiljem „Ulakassi“ nimetuse all on juba andnud järelkasvu, kuid uutest kriitikutest vahest olulisemgi on selle võistluse laiem mõju. On huvitav jälgida, kuidas aastate jooksul on arenenud nii juhendajate kui ka õpilaste arusaam sellest, mis õieti mahub kriitika alla ning kuidas noored pakutud ülesandega hakkama saavad. Võistlus annab mõningase ülevaate ka noorte lugemusest, samuti on võimalik selle valimi põhjal teha järeldusi, milliseid teoseid ja mille põhjal noored ise hindavad.
Natuke taustast. Aastatel 2002–2009 toimusid põhikooli 7.–9. klasside ja gümnaasiumiõpilaste arvustusvõistlused Tartu Forseliuse gümnaasiumi, täpsemalt eesti keele ja kirjanduse ning soome keele õpetaja Helja Kirberi eestvedamisel. Forseliuse gümnaasiumi almanahh kandis aastaid nime „Kollane kass“ ja kui see kooli veebilehele kolis, sai sellest „Virtuaalkass“ ning selle väljaande raames ka võistlust korraldati. Võistlusel osales ka Soome Forssa gümnaasium. 2009. aastast korraldab võistlust Tartu Tamme gümnaasium „Ulakassi“ nimetuse all. Selgituseks: kui Helja Kirber Forseliuse gümnaasiumist lahkus, läks see kass uitama ehk ula peale – nii hakkaski võistlus kandma „Ulakassi“ nime, aga on olemuslikult ikka sama mis alguses.
Olen võistluse žürii liige olnud juba kaheksa aastat ja selle aja jooksul arengut jälginud. Esimene asi, mida üldistada saab, on arusaam kriitikast kui niisugusest. Alguses tuli rinda pista arvamusega, et arvustus on arutleva kirjandi eriliik. Selline hoiak oli valdav ja sellest juhindunud kirjatöid enim. Teiseks sai lugeda muljetusi, mis enamasti lõppesid soovitusega „soovitan kõigile omavanustele, see on üks põnev raamat!“. Niisiis, kasutades Aare Pilve kolmikjaotust,* sai esmaseks suhestumis- või kirjutamisviisiks vastuvõttev kriitika, kus arvustaja püüab edasi anda oma tundeid ja mõtteid, mis tal raamatut lugedes olid tekkinud. Sekka tuli kommertsteksti moodi tutvustusi ja pikki ümberjutustusi.
Säärane olukord ärgitas küsima, mida üldse kriitikaks peetakse ja millistele eeskujudele tuginetakse. Nii olengi igal aastal võistluse autasustamisel teinud õpilaste ja õpetajate seas küsitluse, millistest väljaannetest nad arvustusi loevad ja milliseid kriitikuid eeskujuks seavad või üldse meelde on jätnud. Tulemused erinevad aastati ja see on ka mõneti loomulik, sest nooremad osavõtjad saavad vanemaks ja rohkem lugenuks, vanemad osalejad lõpetavad kooli ja parimal juhul astuvad ülikooli kirjandust õppima ning alles maailma ja kirjandust avastavaid noori tuleb nende asemele. Kui seitse-kaheksa aastat tagasi lugesid õpilased enamasti päevalehti, mõni üksik Sirpi ning ainult õpetajad olid need, kes ajakirju lugesid, siis aasta-aastalt on ka õpilased aina rohkem ajakirjade lugemiseni jõudnud. Ilmselge on siin Värske Rõhu tugev mõju, mida omalt poolt ka pidevalt soovitanud olen, sest nagu õpilased ütlevad, on julgustav võtta kätte noorte autorite ajakiri, sest siis on aukartus väiksem. Ja sealt edasi tulevad juba muud väljaanded. Õpetajad hindavad Värske Rõhu kriitikaosa pigem liiga akadeemiliseks ja mitte nii huvitavaks, intervjuud autoritega on neile rohkem meeltmööda. Järeldan siit, et õpilastele on kõige tähtsam teadmine, et ajakirja teevad noored toimetajad ja autorid on veel nooremad. Õpetajad lähtuvad aga oma lugemiseelistustest ning tundub, et pikkade tihedate tekstide asemel eelistavad nad lühikest löövat arvustust.
Nende iga-aastaste küsitluste tulemusena selgub ka, kui suur on ajalehekriitika mõju: on aastaid, kui kõige populaarsemaks kriitikuks osutub Jüri Pino, kelle kohta öeldakse, et ta on huvitav ja mõjuv, samal ajal kui mind tema arvustused õlgu kehitama panevad, sest enamasti on need väheinformatiivsed arvustatava teose koha pealt ja ütlevad rohkem Pino enese kohta – peamiselt küll selle kohta, mida ta tundis või mõtles teost lugedes. Tihtipeale on seos raamatuga üsna nõrk. Säärane eelistus tundub seletavat põhjust, miks võistlustööde seas prevaleerivad just nimelt teose vastuvõttu edasiandvad arvustused – noorele arvustajale ongi ilmselt kõige lihtsam alustada mõttekäikude ja muljetega, mis raamatut lugedes tekivad. Õnneks teatakse ka Hasso Krulli, Mihkel Kunnuse, Janika Kronbergi jt arvustusi.
Aare Pilve liigitust järgides jõuame arvustusteni, mis on kantud tõlkiva kriitika põhimõtetest. Kooliõpilastelt ei saa muidugi eeldada sama oskuslikku filtrit ja mõistestikku kui akadeemilise haridustee läbinud kriitikult. Samal ajal on kindel, et kui keegi sellise lähenemise kasuks on otsustanud, saab ta žüriilt ka kõrgemad punktid, sest just sellistes arvustustes leidub mingit üldistust ja analüüsi. Tublimad loevad ka arvustatava autori teisi teoseid (enamasti küll üht) või loovad seoseid mingi kultuurinähtusega, paigutavad teose eesti või maailmakirjanduse taustale. Ühesõnaga, nad lähenevad tekstile süstemaatiliselt või vähemalt püüavad sel moel läheneda. Siin tõuseb taas juhendamise küsimus. Kuigi viimastel aastatel on võistlustööd anonüümsed, on ainult puhas tekst ja vanuseklass (kas põhikool või gümnaasium), siis sellest hoolimata tundub, et kohati on takistuseks juhendaja mõju või, omavahel öeldes, mõningane piiratus. Pean siin silmas õpetajaid, kes annavad õpilasele ette valemi: alguses entsüklopeediline lõik autori kohta (isegi siis, kui on valitud tuntud eesti autori teos), seejärel sisututvustus (mis halvema juhul pikk ümberjutustus ja veel halvemal juhul räägitakse raamatu lõpp ka ära), seejärel tegelaste tutvustus või analüüs, siis natuke keele ja stiili kohta ja lõpuks korralik kokkuvõte nagu kirjandil, mille otsa on igaks juhuks torgatud soovitus: kõigile, teismelistele, poistele, noortele tüdrukutele või mõnele muule sihtrühmale. Saan muidugi aru, et selle taga on õpilaste erinev võimekus ning erinevad ootused. Žüriiliikmena ootan kirjatükki, mis on võimalikult palju päris arvustuse moodi, samal ajal kui juhendaja võtab seda kui loovülesannet, mida terve klass teatud metoodika alusel lahendab ja seega on reeglid kõigile samad: sama valemi alusel lähenetakse igasugusele tekstile ja eeldatakse, et õppetükk „arvustuse kirjutamine“ on selle tunniga läbitud.
Lubatagu mul olla kriitiline, sest mehaanilist lähenemist ei ole ma loovteksti puhul kunagi armastanud. Loomulikult on erandeid, meistri puhul on tekstimasin nauditav ja teatud käsitööoskus abistab algajat kriitikut, kuid see ei tohi muutuda ahistavaks.
Pilve kolmikjaotusest viimase, võimalik et kõige suuremat oskuslikkust nõudva lähenemise, kaasaloova kriitika kohta võin õnneks öelda, et see alaliik on olnud esindatud igal aastal, kirjutajate vanust ja kogemust arvestades enamasti heal tasemel, kuigi vahel juhtub, et sellest on saanud ilutsev muljetamine ja kaasaõhkamine, eriti luulearvustuste puhul.
Aasta-aastalt on arusaamad siiski edenenud, kirjandeid satub nüüd sekka harva, peamine probleem on ümberjutustus. Esile on tõusnud ka tugev hinnangulisus, paratamatult reljeefne, kui arvestada, et kirjutajateks on teismelised – pean siin silmas just 7.–9. klasside õpilasi. Autorile sõrmega viibutamist on üsna palju, lausa didaktilisust siiski ei meenu.
Huvitav on jälgida, milliseid tekste arvustamiseks valitakse. Olgu kohe öeldud, et võistluse statuudis on kirjas, et arvustamiseks võetakse viimase viie aasta jooksul ilmunud ilukirjanduslikke teoseid. See seab ajalise raami, kuid teoste sisulist valikut ei piirata. Põhikoolis loetakse palju noorteromaane, mille suhtes ollakse enamasti üsna kriitilised masendava temaatika ja ülepakutuse tõttu, kiidusõnu jagatakse tundeelu kujutamisele. Arenenum arvustaja hindab ka teist laadi teoseid ning oskab neid paremini avada, kuid oletan, et võib-olla on neist kirjutajad ka veidi vanemad ja seetõttu oskuslikumad. Gümnaasiumiõpilased võtavad arvustada mitmekesisema valiku, kuid pean küll nentima, et vähemalt sel aastal oli tugevalt tunda „Hallide varjundite“ mõju – julgemalt võeti arvustamiseks nii nimetatud raamat kui ka muid erootilise kallakuga teoseid, julgemalt analüüsiti erootilisi stseene ja bravuuritseti keeleliselt sinna otsa.
„Ulakassi“ arvustusvõistlus annab huvitava pildi lugejavastuvõtust, sest mingit muud kategooriat sellele omistada ei saa. Üksikud tipud on nagu pärisarvustused ja need on jõudnud ka avaldamiseni Müürilehes, Värskes Rõhus, Sirbiski. Seega on kriitikutele järelkasvu tulemas ja paranenud on ka üldisem arusaam sellest, mis on kirjanduskriitika ja kuidas seda tehakse.
Artikli aluseks on 4. juulil Rupsil kirjandusteaduse V suvekoolis „Kriitika võrgus – saak või kütt?“ peetud ettekanne.
* Aare Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. – Sirp 21. XI 2014.