Sõnalemb ja täherähk

Tõnis Parksepp

Karl Martin Sinijärv, Krümitor 0671. Näo kirik, 2011. 199 lk.  Karl Martin Sinijärve viimasel valikkogul ei ole rotimürgiga midagi pistmist. Hiir on juba ammu läinud ja „krümitor” peaks jääma ka tagurpidi lugedes oma krüptiliste liistude juurde. Sinijärve poeetiliseks kreedoks ei ole ju kunagi olnud keele tasapindseks tõmmatav ühemõttelisus, vaid hoopis polüsemantiline kõikvõimalikkus. See seitsmekümne esimese  aasta mees ei kutsu oma luuletustes kõige ilmsemast lahendusest kinni haarama, sest muidu kaotaks luule oma olemusliku alge tekitada tähendusi.  

Nimelt on „Krümitor 0671” luulekogu, kus kindlad tähendused on alles vormumas, kuna Sinijärve keel tõmbab enamiku lugeja tähelepanust  iseendale. Sinijärv on oma varasemate luuletustega võrreldes küll keelemänge (murrete, Johannes Aaviku keeleuuenduse ja omaloominguliste uudissõnade osavat põimimist) vähendanud, kuid otsapidi on neistki mitmed võimalused krümitori kaante vahele sulanud: „kui hirlendunu haiun hõõbse huri / ja lõbelusen villerdavi vaiu / su nerinerksein naaren kullenduri / virm hellendaman hurbuvaid mu raiu” (lk 16).         

„Krümitor 0671” koosneb tinglikult kolmest osast. Esimene osa „Sissejuhatus” on valik Sinijärve varasematest luuletustest. Järgnevad uuemad luuletused: teine osa on „Krümitor” ja kolmas osa on „Krümitori jorinad”. Kokkuvõttes on tegemist aga väga ühtlaseks komponeeritud raamatuga, mille tervikmuljet toetab ka teose künnaplik värvikas pale. Nagu Sinijärv tagakaanel ütleb, tekkis teos omasoodu ja välja kukkus ikka krümitor.        Sinijärve krümitori sisu keskmes on gurmaanidele omaselt kõik iseäralik, mida maailma elajaloom (lk 41) suudab talle ette serveerida. 

Olgu selleks jumala põrgutoit, „põrsas kosmiline” (lk 19), või raamatutes lõimuv „ilmarahvas ja kirjarahvas” (lk 143), kõik saab KMSi märgiga põletatud (lk 45). Ehk nagu Sinijärv ise kirjeldab: „Aastal 1971 / asutasin oma pagariäri / ja sest ajast saadik / olete pidanud taluma minu / lõputuid saiakesi, šokolaade ja kommikarju. /—/ Ma tellin uut tainast / ka täna, mu kallid / pirukatäidised” (lk 46). Kuid peab meeles pidama, et Sinijärve  luulet ei hoia eelkõige koos mitte lihavalt ainulaadne ainestik, vaid tema omapärane keelekasutus, mis teeb krümitori luuletustest terviku. Tegemist ei ole vabavärsilise sõnumiluulega ega ka riimitud, raamitud kõlaluulega, vaid nende mõlema kombinatsiooniga. See on sõnumi potentsiaal, mille loob Sinijärve „pahupidi salasõnasüli” (lk 87).       

Sinijärve tekstimasin töötab mitmete poeetiliste võtete najal. Algriimid nagu assonants ja alliteratsioon esinevad nii eraldi kui koos: „kopsudest kõik koorukesed / kohinad kui kooljaluud” (lk 34) või „sel suvel Seewaldis ma suudlen Sinu suud” (lk 83). Samuti leidub siseriime, mille abil Sinijärve tekst justkui pungub edasi, saavutab oma iseäraliku nurgelise rütmilisuse: „Ja horisondil müriseb kõu. / Põu pikselööke täis, / nööke väikseid kamaluga kaasa” (lk  138). Kusjuures see vohavalt paljunev keeleproduktsioon võib tabada ka sõnu üles ehitavaid elemente: „Tülid tühjade kätega rannast, rebi end rooli ja kao. / Haihaihtub pereeremees, sureureb roheoheloll. / Tühiühine päeäeäevahääb” (lk 126).

Värsside krümitorlikku edasirühkimist leidub aga mitmesugust. See võib toimuda läbi poeetiliste fraasikorduste („söön pelmeene”, lk 37, „võta number ja oota”, lk 89) vajaliku meeleolu sisendamiseks või hoopis vastuseade mänguna lugeja ärgituseks: „Tumedas öös timmin heledat veini, / veiklevat veinikest oigavas öös. /—/ Heledas öös neelan tumedat porterit / (läppunud linnastest kangeks saand vett)” (lk 171).         

KMSi märgiga luulet lugedes jääbki pidevalt mulje, justkui üritataks lugeja komforti kuidagi raputada või nihkesse viia. Kõige lihtsamaks mooduseks on sealjuures vastandite  loomine (taevas-maa, mees-naine, valgepime, talv-suvi, sügis-kevad), kuid Sinijärve rafineeritum sõnalembus suudab mõnikord uuristada mitmetähenduslikust täherähast välja ka muid keelelisi äärmusi: „Kas need, kes nad sääl, kas nad sääl? / Kas me koos, kui me koos, mis me kus? / Kui me ei, miks me ei, kus me jaa? / Kui me jaa, kus me ei, mis me kus? / Miks me nii, kes me siin, aga kus? /—/ A et sa, ma et sul, kus kas ja? / Me teil ja, te meil  neid, a meil teid? / Teid ja-ja, meil-sääl-kes? Me oo-ja” (lk 71).     

  On näha, et Sinijärve Pegasus võib mingist sügavamast mõttest vahepeal täielikult eemale perutada, mistõttu näitab ka krümitor ilmekalt, kuidas igasuguse sõnamängu või kõlaluulega (mille väljendusrikka näitena  tasuks vaadelda „Soome-Ugri Rahvatantsu” lk 12) kaasneb alati oht jääda sõnatasanditele pidama. Keele eneserefleksioon suudab sellise poeesia juures luua küll teinekord üllatavaid konstruktsioone, ent kaugeneb sellega paratamatult igasugusest sõnumiluulest. See mäng võib aga ennast ühel hetkel ammendada. Ometigi on krümitoris peidus ka teatud leksikaalsed sõlmed, mis suudavad hoida tervet luulekogu kuidagi tasakaalus. Tegemist  on intertekstuaalsete viidetega või teatava allegoorilisusega, mis timmivad iga tavalise sõnamängulise fraasi tähendusest tiineks: „mu isamaa on minu islam / mu islam ka on minu arm” (lk 29).   

    Krümitoris leidub nii otseseid kui kaudseid vihjeid näiteks Juhan Liivile, Hasso Krullile, Sven Kivisildnikule, Lydia Koidulale, Karl  Ristikivile, Debora Vaarandile jt. Need võivad olla peidetud paragrammi võõra hääliku taha: „must nagi on meie toas / ja meie seljas kaa / ja igavik mõtiskleb mida / sellesse riputadaa” (lk 174). Või olla redus lihtsas, kuid tabavas rööbitises asenduses: „A. Hamsun Tammsaare” (lk 68). Või on need hoopis üheks orgaaniliseks osaks Sinijärve õõvastavas stroofikompotis: „Vaen / on mõnikord maitsev, / nagu ka iroonia. / Või vägijook vanal ajal. / Meil aiaäärne  tänavas. [—] Surm / on sarmikalt siinsamas. / Silmame sekundiks / tahavaatepeeglisse. / Me, lapsed, jooksime” (lk 150). Meetodist olenemata suudab Sinijärve tekstimasin igal juhul kirjutada rohkem teemale pihta kui sellest mööda. Sealjuures enamik kordi võib seetõttu isegi teema külili kukkuda (lk 24). Ja vahel suudab KMS oma elegantsel moel tabada lausa otse lugejate pumpade pihta: „Ilus või kole? / Rahvas või maa? /  Kunksmoor? / Karl Ernst von Baer? / Väär pole mõte, vaid olek. / Munarakk mõlgutab / mõttetus munamäetaguses. // Tõde ajab naerma ja õigus nutma. / Pisarateni. / Näärmed ent kuivad. // A hui vam tam, / seitsme mäe ja seitsme mere taga, / mustmuldseil põldudel. [—] Meeletu maailm. / Tõde ja Õigus. / Jagad, / ei / jaga” (lk 72).       

Ei maksaks aga kohe arvata, et Sinijärve matemaatika (lk 156) on kindla keelelise korrutustabeli abil kohe muugitav. Pigem kutsub see seitsmekümne esimese aasta mees  (lk 154) kõiki pooleteisetoobiseid kuulama lugusid, mis tal on viimase kümnendiku jooksul õnnestunud pajatada. Ehkki mõnikord röövib temalt igaviku sitt terveid ridu (lk 123) ning teinekord tuleb taas tõdeda, et mõtteid pole (lk 88), oskab KMSi märk põletada just sellise intensiivsusega („Kirjutan kaheldes. / Sõnu kasutan”, lk 116) , et leek ei läheks liiga kuumaks ega suits hakkaks lugejaid lämmatama. Eks iga inimese sisemine uks krääksu  oma kahel hingel isemoodi, kuid Sinijärve poleeritud raputus jätab alati mingi kübeme maha.