„Solženitsõn“ võhikutele

Erkki Vettenniemi raamat ei paku kuigi palju uut, kuid huvitavaks teeb selle eeskätt Soome ja Eesti ainulaadne perspektiiv.

BORIS VEIZENEN

Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) isiksuse ja loomingu teema on alati olnud lahinguväli, kus põrkuvad vihaselt ideoloogiad ja emotsioonid. Solženitsõni suhtes ei saa jääda ükskõikseks. Tegemist ei ole niisuguse autoriga, kelle saatuseks on kohustuslik sopike õppekavas või suursuguse klassiku kaitsev raudrüü.

Viimasel ajal keerleb jutt ennekõike Solženitsõni elu keerdkäikude ja saladuste ümber. Tema teoste osas on tavaks rõhutada, et tegemist ei ole ilukirjandusega, et see on puhas ja, nagu mõni ütleb, mitte just väga andekas publitsistika. Üleüldse peetakse heaks tooniks Solženitsõn välja naerda: kolleegid-kirjanikud jutustavad irooniliselt veidraid lugusid tema elust USAs Vermonti osariigis (ehitas seal endale mini-Gulagi okastara ja valvekoertega), amatöörajaloolased leiavad tuhat viga tema „Gulagi arhipelaagis“, amatöörhumanistid ohkavad, et ta pole tegelikult üldse istunud, erinevalt näiteks Varlam Šalamovist. Need, kellel ei ole midagi tarka öelda, lihtsalt irvitavad tema perekonnanime tähenduse üle: Solženitsõn ehk Valetaja („lže-“ tähendab vene keeles „vale-“). Jätkuvalt ilmub „paljastavaid“ raamatuid (mõni on saadaval ka meie raamatukogudes), mille autorid kordavad väsimatult nõukogudeaegseid müüte või esitlevad Solženitsõni loomingust pärit enesekriitikat vaevaga päevavalgele toodud salainformatsiooni pähe. Ühes ja samas tekstis mainitakse, et Solženitsõn oli kindlasti juut, ja ahastatakse, et ta vihkas juute, ühel leheküljel on ta nõukogude võimu lammutaja ja teisel juba marurahvuslane jne. Sel foonil on igati tore, et eesti keeles on ilmunud rahulik ja tasakaalukas käsitlus.

Soome ajaloolase Erkki Vettenniemi teos „Solženitsõn. Elu ja eetos“ „ei ole vist ehtne elulugu ega isegi katse analüüsida kõnealuse isiku loomingut“ (lk 299). See 2015. aastal kirjutatud kompaktne raamat on pigem sissejuhatus Solženitsõni teemasse, omamoodi lühikursus, mis võib kirjanduskaugel lugejal aidata luua aluse, et aru saada Solženitsõni elust, põhitegevusest ja mõneti ka muutuvast ajaloolisest kontekstist. Kuigi raamat on kirjutatud suhteliselt kuivalt, on Vettenniemi sümpaatia Solženitsõni vastu selge. Raamatu pealkirjas esile tõstetud eetos seostub aga autori kavatsusega näidata, et „kirjaniku mõistmine väljaspool kristlikku taustsüsteemi on võimatu või vähemalt sobimatu“ (lk 300). See tähelepanek on väga oluline ja aitab paremini mõista konflikte, mida Solženitsõnil oli üksjagu nii tema vihavaenlasest nõukogude võimu kui ka läänemaailma elukorralduse, dissidentliku liikumise või vene emigrantidega.

Vettenniemi on tsiteerinud suurt hulka Solženitsõni kirjutisi, kus kajastuvad ilmekalt viimase veendumused, kuid paraku jääb mulje, et autor on jätnud kasutamata võimaluse kirjutada põhjalikum ja võib-olla ka arutlevam käsitlus. Ta küll vabandab, et ei tunne kutset luua suurt tekstimassi, kuid praegune osalt pealiskaudsena tunduv tekst jätab pigem konspekti mulje. Selle konspekti põhiallikale on ta ka viidanud: see on Ljudmila Saraskina mahuka Solženitsõni eluloo 2010. aastal ilmunud prantsuskeelne tõlge. (Originaalis ilmus Saraskina raamat „Солженицын“ 2005. aastal. Selle täiendatud versioon ilmus 2009. aastal mainekas elulugude sarjas „Жизнь замечательных людей“ ehk „Silmapaistvate inimeste elu“. Jääb arusaamatuks, miks ei ole Vettenniemi kasutanud neid, vaid on lähtunud prantsuskeelsest tõlkest.)

Vene kirjandusteadlase Ljudmila Saraskina kirjutatud Solženitsõni elulugu on tõepoolest pikk (koos viidetega 950 lehekülge). Seetõttu pole ime, et Solženitsõni elu iga seiga kohta, mida on käsitlenud Vettenniemi, leiame Saraskina raamatust palju eredama ja põhjalikuma käsitluse. Saraskina on osutanud hoopis rohkem tähelepanu kirjaniku suguvõsale, tema vanemate üürikesele abieluõnnele, kiirustamata on peatunud ta ka Solženitsõni lapsepõlvel, tema noorpõlve ideaalivahetusel, varasel loomingul ning edasisel maailmavaatelisel evolutsioonil. Kas see annab aga alust väita, et Vettenniemi raamat on Saraskina kapitaalse käsitluse kõrval teisejärguline (ja järelikult mõttetu)?

Aleksandr Solženitsõnil tuli erakirjas Stalini kritiseerimise eest kaheksa aastat vangilaagrites istuda. Nobeli kirjandusauhinna pälvis ta 1970. aastal.

Wikimedia Commons

Tegelikult ei anna. On suur õnn, et Vettenniemi ei ole unustanud oma raamatusse sisse tuua Soome ja Eesti ainulaadset perspektiivi. Näiteks kui Saraskina ainult mainib Solženitsõni eesti sõpra ja kongikaaslast Arnold Susit, siis Vettenniemi kirjutab temast põhjalikult. Eesti lugejale on eriti põnevad kirjeldused Solženitsõni viibimistest Eestis, kus paljud truud sõbrad, aga ka täiesti võõrad inimesed aitasid peita tema loomingut. Kindlasti paeluvad meie lugejat pildikesed sellest, kuidas Solženitsõn käis toidupoes ja proovis müüjatega eesti keeles suhelda, mis oli toona venelase puhul ebatavaline ja inimlikult armas. Kuid isegi siin oleks Vettenniemi võinud minna edasi, rääkida täpsemalt suhete jahenemisest, kas või kuidagi kommenteerida Jaan Krossi romaani „Paigallend“, kus tõdetakse, et endine poliitvang ei omandanud siiski kõiki oma eestlasest sõbra õppetunde.

Saraskinaga võrreldes on Vettenniemit huvitanud palju enam poliitika (isegi rohkem kui eetos) ning Solženitsõni lävimisele poliitikutega on raamatus osutatud omajagu tähelepanu. Mõned nendest peatükkidest, näiteks need, kus juttu sellest, miks ta ei kohtunud USA presidentide Gerald Fordi ja Ronald Reaganiga, võtavad raamatus rohkem ruumi kui tarvis ega ärata suuremat huvi. Soome lugejale on aga kahtlemata huvitavad leheküljed, kus autor kirjeldab Soome meedia ja valitsuse suhtumist Solženitsõni väljasaatmisse Nõukogude Liidust. Jäädes objektiivseks, heidab Vettenniemi valitsusele ometi ette, et kirjanikku ei kutsutud 1974. aastal tema Skandinaavia-reisi ajal idanaabriga suhete rikkumise hirmus külla. Vettenniemi ei varja ka seda, et mõni soome kriitik, antud juhul Martti Larni, laitis Solženitsõni teoseid koostöös Nõukogude luureorganitega. Niisugused detailid lisavad „Elule ja eetosele“ värve, laiendavad lühikonspekti piire. Vähem õnnestunud on aga väikesed vahepeatükid, kus juttu näiteks Maksim Gorki elust, Fjodor Dostojevski prohvetlikust ettenägelikkusest ja sunnitööl olemisest, Jean-Paul Sartre’i suhtumisest Nõkogude Liitu jne – need tunduvad põhiteksti kiilutuna liigsed.

Kaader Aleksandr Solženitsõni jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ põhjal valminud Caspar Wrede sama pealkirja kandvast filmist (1970).

YouTube

Kahetsusväärselt vähe on raamatus juttu Solženitsõnist kui kirjanikust ning tema suhetest teiste autoritega (vene kirjandusest on eeskätt mainimist leidnud Maksim Gorki, Boriss Pasternak ja Aleksandr Tvardovski). Samamoodi kui Saraskinal puudub Vettenniemi raamatus ülevaade Solženitsõni ja Šalamovi loomingulistest ja ideelistest erinevustest. Puudub ka äärmiselt vajalik pilguheit suhtumisele Solženitsõnisse tänapäeva Venemaal (kirjeldasin seda lühidalt arvustuse alguses). Küll aga ilmneb teatav põhihuvide vastandlikkus: kui vene uurija on huvitatud eelkõige noorest ja keskealisest Solženitsõnist, siis soome autorile on huvi pakkunud just tagasi koju sõitnud vanake. Erineb ka toon, kuidas kujutatakse tema suhtumist nõukogudejärgsesse Venemaasse ja selle juhtidesse: Saraskina kirjeldab pealtnäha erapooletult lakoonilise viisakusega Solženitsõni ja Vladimir Putini omavahelist läbisaamist, Vettenniemi on aga kindel, et Solženitsõn pettus ka Putinis ja et president ei järginud ühtegi talle pakutud asjalikku mõtet.

Vettenniemi teosest „Solženitsõn. Elu ja eetos“ võinuks saada autori sügavate tähelepanekutega vürtsitatud põhjalik monograafia, aga seda see ei ole. Ei ole see ka täielikult teiste autorite pealt kokku kirjutatud tekst, sest kord siin ja kord seal võib ikka leida Soome või Eesti lugejale põnevaid detaile. Ei saa ka öelda, et autori eesmärk näidata Solženitsõni eetose kristlikku tausta oleks väga võimsalt esile tulnud. Siiski võib põhjaliku allikate nimistuga varustatud käsitlus olla hea start neile, kes ei tea Solženitsõnist midagi ning tahaksid avardada oma teadmisi selle vene kirjanduse suurkuju ja Nobeli kirjandusauhinna laureaadi kohta. Neile, kes on vene kirjanduse ajalooga kursis ja Solženitsõni teoseid lugenud, ei anna see raamat õigupoolest midagi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht