Sõltuvusihalus ja ihalussõltuvus

Martin Algus maalib trööstitu ja rõske pildi Eestist, kus inimesed kannatavad rahvarohkes linnas täieliku üksinduse käes.

TRISTAN PRIIMÄGI

Martin Alguse debüütromaan „Midagi tõelist“ on kahe põimuva minajutustuse kaudu räägitud krimilugu. Karl on vanglast vabanenud brutaalsete elukommete ja kroonilise lähedusvajadusega noormees, Leo aga keskealine arhitekt, keda armastuse defitsiit on ajanud netipornost otsima mingeidki tundeid. Karli skeemi tõttu on nende teed määratud peatselt ristuma seksuaalsuse ja kriminaalsuse kokkupuutepunktis.

Kriminaalset on siin kõvasti ja kiire närvikõdi otsijad loevad raamatu jutiga läbi, sest vererada pidi on lihtne libedalt edasi liuelda. Aga kas siin on ka midagi muud peale pedofiilia?

Algus maalib tegelaste sisemono­loogide kaudu trööstitu ja rõske pildi tänapäeva Eestist, kus inimesed peavad kannatama rahvarohkes linnas täieliku üksinduse käes. Sellest vabanemise püüd ajabki meeletutele tegudele, millel on rasked tagajärjed.

Karli tegelaskuju toob mulle meelde Kaur Kenderi „Iseseisvuspäeva“ (1998). Ehk seetõttu, et nii Kenderil kui ka Algusel on sama nimega peaosaline Karl, kes on lihtne kriminaal, aga tahaks olla midagi enamat – elu peremees. Kenderi Karli puhul on selge, kes ta on ja kuidas teda lugeda – röövkapitalistliku Eesti vabariigi alter ego, kes on selgelt jesuiitide usku, et eesmärk pühendab abinõu ja et raskel rajal teda takistama kippuvad eetikakübemed tuleb maha kloppida ja edasi panna. „Iseseisvuspäev“ oli omas ajas ikkagi meisterlik ka selle poolest, et minategelase karakterijoonis on nii lennukalt kirja pandud, nagu vaataksime köielkõndijat. Et kohe kukub sodiks, s.t muutub karikatuurseks, ebausutavaks, ebaoluliseks, aga seda ei juhtu ja kuidagi suudetakse tasakaal säilitada. Alguse Karl on aga oma minaotsingutes konarlikum ning jääb mulje, nagu oleks autoril olnud hetketi raske otsustada, kas kirjutada teda lollimaks või targemaks, ja siis on ta natuke mõlemat. Siinne Karl hajub seetõttu laiali ja ma ei näe tema tegevuses suuremat plaani, sümbolitasandit. Jah, ka tema on ajastu märk, võitleja. Aga sellised vintsked seadusepiiri kompajad on olemas igal ajal ja igas kultuuris.

Kirjanik Martin Algus Tallinnas Kolme Lõvi baari ees, mis on üks tema romaani „Midagi tõelist“ tegevuspaiku.

Piia Ruber

Mõlema minategelase mõtte­maailma avatakse sisemonoloogide kaudu, aga tundub, et nii Leo kui ka Karli ulmad on lihtsakoelised ja need mõtted on juba varem mingil kujul vormistatud või välja öeldud. Aga eks sellist mõttemaailma võibki võtta niimoodi, et neis inimestes ei ole midagi erilist ega nende mõteteski. See on tavaline elu, mis vajab ehk, kinematograafilises keeles väljendudes, veidi lavastamist (loe: valetamist). Alguse õhustikukirjeldused on aga nii mahlakad, et lugedes on tunda mingit rõsket, nätsket hoovust, võtame kas või algusest: „Ühesugused ridaelamud seisid vesisel põllul nagu kari kivistunud mäletsejaid, ootasid ööd, mis kõik välja lülitaks“ (lk 7).

Kallid unistused

Nagu mainitud, on mõlema peategelase elu keskne probleem intiimsuse puudumine. Lähedusvajadusest sünnibki mõlema tegelase lookaares üks huvitav tahk, kus tundub olevat ka ühiskonnakriitilist nooti. Järjest suurema üksilduse eest põgenemiseks investeeritakse aseainesse, milleks Leo puhul on netipornograafia järjest mahukam tarbimine, omamoodi virtuaalne reaalsus, mis imeb järjest enam endasse Leo aja, teovõime, mõttemahu ja elumahlad. Leo iidolid, eriti väga meeleoluka nimega fiktiivne seksunelm Cloudy Wanxxx, on Leo suutmatuse tõttu päris elus navigeerida saanud tema igapäevasteks sõpradeks. „Ma liikusin edasi, vajasin järjest kangemat doosi, järjest riivatumat, piiritumat, valusamat puudutust,“ kirjeldab Leo oma vaikset vajumist sõltuvuse sügavusse (lk 10).

Karl viskub januselt esimesse ettejuhtuvasse suhtesse elumere lainetel lekkiva paadiga purjetava Leilaga ja suudab viia asjad nii kaugele, et pärast mõne ohvri lüpsmist jõutakse haljamale oksale. See on hetk, mil Karl komistab ootamatult sama reha otsa. Heaolu vormimise käigus on maailmas lihtne märkamatult reaalsusest kaugeneda ja ka Karli tabab raskekujuline ihalussõltuvus, aga tema kireobjekt on parem elu. Hetketi suudab ta säilitada kriitilise mõtlemise ja saab sellest ka ise aru: „Kõigil oli pidevalt midagi vaja, igasugu träni, millest sõltuvusse jääda. Mikser, stopperiga veekeetja, isesulatav külmutuskapp, juhtmevaba kõlariga stereo, ventileeritav madrats. Bluetoothiga see ja Bluetoothiga teine [—]. Ma ütlen, meil on varsti juba köögis kah pisike telekas, saiapuru ja tomatiseemnete vahel“ (lk 105-106).

Karl on oma heitlustes justkui õpikunäide itaalia vasakpoolse mõttemehe Antonio Gramsci konsensuseteooriast. Gramsci kasutas sõna „konsensus“ märgistamaks kultuurilist hegemooniat, mille käigus on saanud keskklassi kodanlikest väärtustest ühiskondlik norm. Töölisklassi hädad ja kannatused on aga suuresti tingitud sellest, et töölisklass võtab oma unistustena käibele keskklassi unistused, selle asemel et mässata nende väärtuste vastu. Järjest suureneva ihalussõltuvuse nõiaringist enam naljalt välja ei murra. Uued asjad, uued mudelid, uued laenud. Karl avastab end ühtäkki vangikambri asemel hoopis kuldpuuris, mille ülalpidamiseks on vaja järjest uusi vahendeid ja nende saamiseks tuleb kasutada samamoodi järjest uusi vahendeid.

Nii Karli kui ka Leo hädade põhjuseks tundub olevat see, et ei suudeta vahet teha objekti ja subjekti, signaali ja vastuvõtja vahel. Nad ei ole sõltuvuses mitte pornost või heaolust, vaid neil on sõltuvussõltuvus. Nad ei saa vabaneda sellest, mille olemasolust nad teadlikud ei ole ja nii jäävad nad oma tasandil mõlemad sõdima sümptomitega, selle asemel et kõnetada sügavamat psühholoogilist vajakajäämist nende sees. Eks ole seegi aja märk, kui meie käsutuses on terve plejaad igasuguseid pealispinnamudijaid – otseselt ja kaudselt – nagu massöörid, psühhiaatrid ja esoteeriliste teenuste pakkujad, kes panevad südamesse ulatuvale hingehaavale plaastri peale ja joonistavad sellele smaili. Järgmise korrani!

Ihad saavad lihaks

Alguse raamatut on lihtne lugeda kui krimiromaani ja lihtne sellisena ka alahinnata või peas mõnesse madalamasse ja odavamasse kasti tolmuma panna. Sarnaselt oma tegelaskujude püüdlustega kõrgustesse, milleni nad tegelikult ei küüni, on ka Algus kohati kinni vormis (kahe minajutustuse lõikumises) ja sellises toorelt vahetus krimimaterjalis, mis kõditab, aga ei kõneta. Siin on ka sügavam tasand viitega ühiskondlikule probleemile, just sellele sõltuvusele sõltuvusest, mis on oma iseloomu abstraktsuse tõttu raskesti diagnoositav ja veel raskemini ravitav.

Selles valguses on lihtne valesti interpreteerida ka raamatu lõppu, mis võib (võib-olla žanripiiride tõttu) näida esmalugemisel ulja finessina ja lubadusena paremast tulevikust. Tegelikult on lõpp sügavalt depressiivne. Sõltlasel pole oma kirgede eest pääsu, kui sõltuvus lihtsalt sügavamale enese sisse topitakse lootuses, et see seal vaikselt kustub. Leod tabab jumal ihamasinast nagu kättemaksuingel, kelle lubadused võivad olla mesimagusad, aga kelle piitsaplaksu juhtimisel ootab Leod ees järgmine ring „hingeldavast ja higistavast, oigavast ja imevast“ põrgust, millest pääsemine muutub iga korraga raskemaks. Nii Karl kui ka Leo saavadki midagi tõelist – Karl käegakatsutavad asjad ja Leo seksiunelmate reinkarnatsiooni –, aga pealtnäha tõeline osutub lihtsalt fantaasia luu­painajalikuks jätkuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht