Sigimissunduse keerises

Lapsesaamise paine, mis iseloomustab 1930ndate Prantsusmaa ühiskonda Hélène Grémilloni teoses, on praegu Eestis sama suur.

TRIINU AVANS

„Ühel päeval sain kirja, pika, saatja aadressita kirja. See oli omaette sündmus, sest ma pole oma elu jooksul saanud just palju kirju“ (lk 11). Noore naise Camille’ postkasti sellise ootamatu ja salapärase saadetise ilmumisega algab 1977. aastal Poitiers’s sündinud prantsuse kirjaniku Hélène Grémilloni debüütromaan „Usaldusalune“ („Le confident“, 2010). Nii Prantsusmaal kui ka mujal kiiresti populaarsust kogunud teos on saanud mitu auhinda ning see on tõlgitud ligikaudu 30 keelde.

Grémillonil on magistrikraad kirjanduses ja ajaloos, pärast õpinguid töötas ta ajakirjanduses. „Usaldusalune“ on žanrilt mitmekesine teos: seal on detektiiv-, ajaloo-, eneseotsingu- ja kiriromaani elemente. Viimasele iseloomulikul intiimsusel ja pihtimuslikkusel on eriti suur kaal. Teise maailmasõja eelses ja sõjaaegses atmosfääris areneva armastusloo keskmes on ühe autorit huvitava teemana emadus. Selle ümber on põimitud sellised intrigeerivad teemad nagu saladused perekonnas, reetmine, armukadedus, otsuste tagajärgedega elamine, vastutuse kandmine ning lunastuse otsimine.

Ajaloolisse konteksti paigutatud intrigeerivad lood

Grémilloni sulest on praeguseks ilmunud küll vaid kaks teost, ent mõlema raamatu puhul torkab silma autori ajaloohuvi. Ühes intervjuus on ta oma esikromaani kohta öelnud, et soovis väljamõeldud armastusloo paigutada ajaloo konteksti.1 Teine romaan „La garçonnière“ ehk „Poissmehekorter“ (2013) on tõsielusündmusest inspireeritud puhtakujulisem detektiivromaan.2 Teose tegevus toimub 1987. aastal Buenos Aireses ning sündmuste taustaks on Argentina diktatuur. Ajalugu pole siiski kummagi raamatu puhul pelgalt ruumitäide, vaid ühiskonna õhustik ja selle mõju üksikindiviidile ongi teine oluline Grémilloni teema.

Ka kirjaniku jutustamisviisis võib märgata teatud mustrit. Kuigi teise romaani ajalooline tagapõhi ja lugu on teistsugune, tulevad ka siin saladused ilmsiks järk-järgult. Sündmustiku keskmes on minevikutrauma. Kui Lisandra leitakse surnuna tänavalt, langeb kahtlus tema psühhoanalüütikust mehele Vittoriole. Eva Maria, üks patsientidest, hakkab asja omal käel uurima. Detailid, mis tulevad aegamööda päevavalgele, muudavad esialgset ettekujutust juhtunust ning nii mõnedki tegelased ja nende motiivid tuleb romaani lugemise käigus ümber hinnata. Mõrva uurimise, saladuste ja minevikutraumade vahele on pikitud ka emaduse ja armukadeduse teema, nt Vittorio ja Lisandra suhe, samuti Eva Maria üsna jahe suhtumine oma poega ning tütre teadmata kadunuks jäämine, mis on mõjunud emale laastavalt.

Veel iseloomustab Grémilloni loomingut sisulise efekti saavutamiseks tekstiga mängimine. Mõlemas teoses on vaheldatud stiili: näiteks on „Usaldusaluses“ markeeritud Camille’le saadetud kirjad ja teose finaal ning „Poissmehekorteris“ leidub draamateksti vormis osi ja kõnekeelt imiteerivaid tekstilõike, kus pole kasutatud ei kirjavahemärke ega suurtähti. Viimases torkab silma ka kontrast kord väga pikkade ning väga lühikeste lausete vahel. Mitmete kirjastiilide ja žanride kombineerimisega saab anda loo edasi eri tegelaste vaatepunktist, kuid näidata ka nende segunemist: näiteks kui Camille’ mõtetes saavad teiste lood osaks tema enda loost ning identiteedist. Nii nagu debüüt­romaanis, säilib ka „Poissmehekorteri“ puhul pinge lõpuni ja lugeja saab alles viimastel lehekülgedel teada, millest intriig alguse sai. Siiski tundub selle teose puhul viimane osa eraldi loona, „Usaldusalune“ jätab ühtsema mulje.

Mitmekihiline teemakäsitlus

„Usaldusaluse“ sündmustik algab 1975. aastal, kui Camille’ ema sureb mõni aeg pärast seda, kui tütar on teatanud talle oma rasedusest. Emaga juhtunud õnnetus lükkab lumepallina veerema sündmuste ahela, mis paljastab jahmatava perekonnaloo. Lähedase kaotuse mõju Camille’le on arusaadav. Pealegi oleks Camille varsti ise lapsevanemana vajanud oma ema nõu ja toetust. Ka tegelane ise tõdeb teose alguses ema surma märgilisust („Ja siis mu ema suri. See pööraski mu elu pea peale, sest ema surm muudab alati elu teistsuguseks“, lk 11). Camille aga ei oska alguses aimatagi, et selle taga peitub midagi palju enamat.

Tekstis on teisigi tähenduslikke märkusi, millele ei pruugi esialgu erilist tähelepanu pöörata. Selgus saabub teose lõpupoole ja nõuab lugejalt aktiivset kaasa­mõtlemist. Aeg-ajalt tuleb juba loetu juurde tagasi pöörduda, et vihjetest aru saada. Jane Housham toob oma lühiarvustuses välja ka romaani autori püüde suruda tegevus ajalooliselt täpsetesse raamidesse, mis võib lugeja segadusse ajada.3 Siiski leian, et isegi kui kuupäevade rohkus võib vahel tülikas tunduda, on ajaloo kontekst teoses tähtis. Ajastutruus romaanis esinevad viited toimunud sündmustele, ühiskonnas valitsenud arvamustele ja meeleoludele annavad ühelt poolt loole raami, teiselt poolt mõjutavad tegelaste elusaatust. Intriigi lisavad iga tegelase perspektiivist edasi antud lood.

Camille’ jutustust oma elusituatsioonist ja eredaid mälestuskilde perekonna minevikust võib pidada „Usaldusaluse“ kõrvalliiniks. See vaheldub pealiini kandvate kirjadega. Mõtteliselt võib teose jaotada kolmeks. Üks osa on narratiivne olevik, kus Camille loeb kaastundeavalduste hulgast leitud tundmatu Louis’ kirju. Esialgu arvab naine, et tegemist on eksitusega, kuid pigem romaani käsikirjaga sarnanevad kirjad ei lakka saabumast ning seal kirjeldatud lugu jätkub järjejutuna. See teeb Camille’ uudishimulikuks, ent ka murelikuks. Kuigi naine proovib ise asjasse selgust tuua, on ta siiski passiivses rollis ja tema panus saladuse väljauurimisse on üsna väike, sest minevik tuleb talle postkasti laekuvate kirjadega ise kätte. Küll aga saab Camille’st kirjade sisu oluline tõlgitseja. Järk-järgult toovad kirjad päevavalgele 1930ndatesse ja 40ndatesse ulatuva Louis’ ja Annie’ armastusloo. Kui Pariisist kolib N külla rikas abielupaar (härra ja proua M), hakkab madalamast soost Annie nendega läbi käima. See sõprus, mis saab asjaosalistele saatuslikuks, ongi romaani pealiin.

„Usaldusaluse“ teiseks tinglikuks osaks võib pidada Louis’ jutustust. Kui Camille’ eneseväljendus teose alguspooles meenutab kohati trotsliku teismelise argikeelt, siis Louis’ oma on palju reserveeritum ja diskreetsem. Kolmanda, kõige pikema osana võib välja tuua proua M-i pihtimusliku monoloogi. See osa on kirja pandud detailselt: selgelt on esile toodud jutustaja kõige salajasemadki mõtted ja erinevad emotsioonid. Vahelduvad vaatepunktid sunnivad lugeja (ja ka Camille’) sündmusi oma peas pidevalt ümber mõtestama. Teisalt pole Camille’l ja lugejal samu eelteadmisi, s.t lugeja ei tea naisest ega tema lapsepõlvest teose alguses midagi. Lugeja avastab teose edenedes aegamisi fakte ka Camille’ kohta.

Kui Louis’ pihtimuse järel tundub, et terviklik lugu ongi koos ja kõik tagamaad selged, siis romaani kolmas mõtteline osa toob päevavalgele üllatavaid aspekte ja uusi keerdkäike. „Usaldusaluse“ lugemine on nagu pusle kokkupanek: mida rohkem detaile õigele kohale asetada, seda selgemaks tervikpilt saab. Peale peategelaste (Camille, proua ja härra M, Annie, Louis) on romaanis ka kõrvaltegelased (nt proua Merleau, Sofie, Jacques), kellel on tunduvalt olulisem roll, kui esmapilgul näib. Romaani muudab paeluvaks tegelaste mitmekesisus, aga ka käsitletud teemade, nagu armastus, armukadedus, reetmine, saladused jne, osav kombineerimine. Eelkõige on „Usaldusaluses“ armastus seotud emaduse teemaga.

Emadus kui sundus

Nii Camille kui ka lugeja saavad aimu poliitikast Prantsusmaal Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel ajal, kui proua M-i jutustusest ilmneb, kuidas ta luges ajalehest naistele suunatud üleskutset sünnitada lapsi, et sõjakaotused tasa teha. Just selle surve tõttu hakkas ta ajakirjandust vältima: „Ma ei suutnud taluda tormilist sünnitamiskampaaniat, mis needusena kõikjalt vastu vaatas“ (lk 124). Viljatu proua M on tervisega riskides valmis oma armastatud mehele lapse kinkima, võttes selle nimel kasutusele äärmuslikud meetmed, millest loodeti tolleaegsete arusaamade järgi abi leida.

Prantsuse kirjaniku Hélène Grémilloni sulest on praeguseks ilmunud küll vaid kaks teost, ent mõlema raamatu puhul torkab silma autori ajaloohuvi.

YouTube

Viimase piirini viidud naist survestavad ühiskonna normid, aga ka proua M-i perekond: „Laulatuse kirikukelladest hakati aega arvestama, abielu sõlmimisele pidi järgnema laps, teist võimalust meie perekonnas polnud“ (lk 124). See on ka naise enda probleem: „Tundsin end eemaletõugatuna ja äärmiselt üksildasena“ (lk 126). Viljatuse ja ebaõnnestunud lapsesaamise teema on hiljuti ka Eesti ühiskonnas laialdast vastukaja leidnud Maarja Kangro raamatu „Klaaslaps“ (2016) ilmumise järel. Autor esitab omaeluloolise taustaga romaanis küsimuse: „Miks järglased?“. Vastusena toob Kangro muu hulgas välja selle, et „inimene on bioloogiliselt läbi kukkunud, kui ta ei sigi. Sigimine on normaalsus“.4

Lapsesaamise paine, mis iseloomustab 1930ndate Prantsusmaa ühiskonda Grémilloni teoses, on praegu ühtviisi teravalt ja samas võtmes üleval Eesti ühiskonnas. Kangro kirjutab artiklis „Oma jama – teistsugune vaade emadusele“: „Eestis räägitakse lastetusest ikka biopoliitilises võtmes, pidades silmas rahvuskehandi taastootmist, mitte indiviidi õnne või õnnetust. Tava­diskurss – avalikkuses väljendatud hoiakute mediaan – halvustab või tõrjub lastetuid.“5 Samas artiklis tõdeb Kangro, et lapsesaamisest võib kergesti saada inimese enesepildi olemuslik osa ja kui seda ei suudeta teostada, „võib see inimese füüsiliselt hävitada“. Aija Sakova toob „Klaaslapse“ arvustuses välja Maarja Kangro tõdemuse, et järgmise sugupõlveta inimese elu tundub olevat tühjalt ja mõttetult elatud.6 Just emakssaamisega tahab ka „Usaldusaluse“ üks peategelane proua M tõestada perekonnale ja ühiskonnale oma väärtuslikkust naisena ning mehele oma armastust. Kuigi naise tragöödia üks põhjusi ja käitumist mõjutavaid tegureid on reetmine, poleks asi ilma ühiskonna surve ja sigimissunduseta nii kaugele läinud. Ajastut arvesse võttes ei olegi proua M-il peale abikaasa- ja emarolli mingit muud eneseteostusvõimalust.

Emadus võib lähedase sõprussideme lõplikult purustada. Kui Annie väidab proua M-ile, et soovib emakssaamise asemel kunstnikuna karjääri teha, ei taju tüdruk lapseliku välja öeldud soovi saatuslikkust. „Usaldusaluse“ tagakaanel on kirjas: „Realistlikult ajastutruul taustal on autor suutnud luua haarava, mitmetasandilise ja sügavalt mõtlemapaneva loo emaarmastusest, vihkamisest, reetmisest, hullumeelsusega piirnevast kirest ja meeleheitest. Kumb naine on rohkem ema: kas see, kes lapsest loobub, või see, kes hävitades ja pettes lapse endale saab?“ Vanas testamendis on lugu kahest naisest, kes lähevad kuningas Saalomoni juurde, et välja selgitada, kes on neil kaasas olnud lapse tegelik ema. Saalomon tõestas, et vale ema ei suuda lapse vastu ehtsaid tundeid üles näidata. Grémilloni romaan käsitleb samuti olukorda, kus tõeline ema on oma lapse heaolu nimel valmis vajadusel ohvreid tooma. „Usaldusaluses“ on tegemist kahe naise rivaalitsemisega, mis saab alguse mõtlematusest ja meeleheitest langetatud otsustest, mida tegelased hiljem kahetsevad.

Saladused ja vastutusest kõrvalehiilimine

Nii proua ja härra M, Annie kui ka Louis astuvad samme, mis mõjutavad nende endi ja teiste (sh Camille’) saatust. Iga otsus viib tagajärgedeni, mille eest tuleb asjaosalistel vastutada. Kolm teose peategelast (härra ja proua M ning Annie) ei suuda aga otsustaval hetkel vastutust enda peale võtta ning vajuvad tehtud otsuste tõttu järjest sügavamale sohu, kust on peaaegu võimatu välja rabeleda. Kui proua M-i tegevus on pannud veerema katastroofilaviini, siis olukorra üle kontrolli kaotanuna saab tema elust justkui üha suuremate panustega ja järjest riskantsem mäng, mis nõuab pidevalt uusi kalkuleeritud käike, üks julmem kui teine. Vastutuse lükkab naine hiljem abikaasa, siis Annie’, Louis’ ja lõpuks ka Camille’ kaela, kellest saab kirjade kaudu selle loo tunnistaja.

Traagiline lugu paneb mõtisklema selle üle, kas elada teadmatuses või saladust teades. Nii Camille kui ka lugeja avastavad perekonnaloo lahti hargnedes, et kõik sai alguse juba aastakümneid tagasi. Kui teose alguses on raske proua M-ile kaasa tunda, siis loosse süvenedes selgub, et ta ei ole vaid üheplaaniline absoluutse kurjuse kehastus, vaid psühholoogiliselt palju keerukam tegelane, kelle motiivide ja käitumise tagamaad tuleb otsida muu hulgas ühiskondlikust ja poliitilisest õhustikust, kus ta elab. Armastuse ja armukadedusega silmitsi seisev proua M võib eesti lugeja silme ette tuua Sofi Oksaneni „Puhastuse“ tegelase Aliide: õemehesse Hansu armunud naine võitleb aastaid armukadedusega ning põletab teose lõpus koos majaga ka Hansu ja iseenda. Mõlema romaani naispeategelased on armastuse nimel valmis kõigeks, kohkumata tagasi ühestki järjest küsitavamast sammust sündmuste keerises, mille nad on ise käivitanud. Proua M tunnistab: „Ma tegin kõike ainult selleks, et mitte kaotada oma meest. Ma ei otsi vabandusi, neid pole. Olgu teile siiski teada, et ma armastasin teda üle kõige maailmas“ (lk 123). Lõpuks on need naised end nii sisse mässinud, et näevad ainsat väljapääsu enda ohverdamises. Aliide ja proua M-i ühine joon on seega enese karistamine, mis omakorda on seotud lunastuse otsimisega.

Kaasahaarav pihtimus

Romaani pealkirja „Usaldusalune“ tähendus hõlmab pihtimust ning selle ärakuulamist ja mõju. Pihtides jagatakse vastutusekoorem kuulajaga, kel seda kanda tuleb. Usaldusaluse rollis on mitmed tegelased ise, sh Camille, ning omamoodi paneb teos usaldusaluse rolli paratamatult ka lugeja. Usaldamine omakorda nõuab avameelsust ja siirust, pihtimine aga eelkõige julgust tunnistada oma eksimusi. Ent kui usaldusväärne on iga oma koormat kergendav jutustaja, kui ta annab edasi enda või kellegi teise pihtimuse? Louis tõdeb oma kirja lõpus: „Kõik oli selge, räpane, aga selge“ (lk 203). Kui täielik aga on see tõde tegelastele? Pihtimise eesmärk on lunastus. „Usaldusaluse“ puhul jääb õhku küsimus, kas lõngakerana lahti rulluv lugu üldse annab lunastuseks võimaluse.

„Usaldusaluse“ tegelaste eri aegade pihtimused moodustavad terviku. Nende elu keerdkäigud, kus ei puudu armastus, kirg, reetmine ega viha, põimuvad, osutades, et ühiskonna arusaamu, eriti naistega seonduvaid ootusi, on keeruline ühe sõrmenipsuga muuta. Surve alla sattunud proua M ei suuda pingega toime tulla, perekond aga ei tunnista oma süüd: „Minu ükskõik millisel põhjusel tekkinud viha või kurbust tõlgendati täiesti valesti. Ma sain väga hästi aru, et mõeldi lihtlabaselt: ta on vihane, sest ei saa lapsi, ta on kurb, sest ei saa lapsi. Minu tegelikku arvamust ei kuulanud keegi“ (lk 130). Oma käekirjaga Grémillon esitab romaanis proua M-i tegelaskuju kaudu probleemi, millega peavad hakkama saama nii naine ise kui ka tema lähikondsed. Sigimissundus ajendab sündmuste keerise, mille kohutavad tagajärjed puudutavad peale proua M-i ka talle kõige kallimaid inimesi.

„Usaldusaluse“ puhul on tegemist kaasahaarava ja mõtlemapaneva looga. Kõigi asjaosaliste, nende mõttemaailma ja kujunemisloo väljaselgitamise detektiivitöö jäägu juba teose lugejale.

1 Hélène Grémilloni intervjuu, https://www.youtube.com/watch?v=QUwFP1HFLjI

2 Romaani pealkiri „La Garçonnière“ on sõnademäng, mille eesti vasteks sobib osaliselt „Poissmehekorter“. Romaani inglise tõlke pealkiri on „Lisandra P. juhtum“ („The Case of Lisandra P.“).

3 Jane Housham, The Confidant by Hélène Grémillon. – The Guardian 25. IX 2012.

https://www.theguardian.com/books/2012/sep/25/the-confidant-helene-gremillon-review

4 Maarja Kangro, Klaaslaps. Nähtamatu Ahv, 2016, lk 53–54.

5 Maarja Kangro rääkis teemal „Oma jama“ raadiosaates „Ööülikool“ (15. IX 2015). Artiklina on „Oma jama“ ilmunud portaalis Feministeerium ja Postimehes (viimasest tsitaat pärinebki), vt http://feministeerium.ee/oma-jama/; http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele

6 Aija Sakova, Maailm sita eituseta. – Sirp 3. II 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht