Sic transit gloria mundi

Raul Sulbi

Leo Metsari monumentaalne sari on saanud väärika lõppakordi.  

Leo Metsar, Keiser Julianus. Eesti Raamat, Tallinn 1978. 308 lk. Leo Metsar, Keiser Julianus. Päevik. Teine raamat. Eesti Raamat, Tallinn 1983. 416 lk. Leo Metsar, Keiser Julianus. Päevik. Kolmas raamat. Ilmamaa, Tartu 1994. 464 lk. Leo Metsar, Keiser Julianus. Prokopiose ülestõus. Neljas raamat. Ilmamaa, Tartu 2005. 272 lk.

 

Leo Metsari monumentaalne romaan Rooma imperaatorist Julianusest (valitses 361 ? 363) on nüüd 27 aastat pärast sarja avaköite ilmumist lõpule jõudnud. Või õigupoolest polegi see sari niivõrd Julianusest endast ja tema elukäigust, kuivõrd üldse IV sajandi Rooma keisririigist. Romaani üks põhiteemasid on kindlasti ka küsimus, kuipalju me üldse omaaegse allikmaterjali ja sellel baseeruva sekundaarkirjanduse põhjal ühe ajaloolise isiku kohta pädevat infot saame. Julianuse asemel oleks vabalt romaanisarja keskmes võinud olla kestahes teine ajalooline isik.

Leo Metsar on selle küsimuse lahendust otsima asunud sel moel, et kirjutas keisri imaginaarse päeviku, mis kummastaval kombel ei pruugigi nii palju erineda keisri päris päevikust, kui meil selline olemas oleks. ?Keiser Julianus? on üpris keeruka ülesehitusega teos: siin vahelduvad läbisegi need imaginaarsed päevikukatked tavavormis kolmandas isikus jutustava proosatekstiga ning lisaks on veel ohtralt kroonikakatkeid, originaaldokumente, kirju, mälestusi jmt. Sarja esimesed kolm köidet kasutavad kahe paralleelse liini võtet: üheks Julianuse päevikuvormis elulugu sünnist surmani, teiseks keisri surmahetkest paari aasta jooksul edasi arenevad sündmused, esimeses ja viimases raamatus siis vaid need hilisemad sündmused.

Kaalub religioone

Kindlasti on ?Keiser Julianusest? rääkides täiesti omal kohal sõna ?monumentaalne?, sest sisulehekülgi on sel teosel kokku umbkaudu 1330. Ses mahus raamatuid pole eesti kirjanduses just ülearu palju. Ning võrdluses näiteks Jaan Krossi romaaniga ?Kolme katku vahel? ei jää Metsari romaan kindlasti mainitule alla, kuigi kirjanikku ei loeta kodumaiste esiprosaistide hulka. Ilmaaegu. Sulejooks on Metsaril ühtlaselt sujuv, teda on  lihtsalt nauditav ja kerge lugeda. Samas ei kandu see kergus kuidagigi üle romaani teemadele ja sisule.

Lisaks pea kahe aastatuhande eest elanud isiku sisemaailma ülesleidmisele ja tema tegutsemismotiivide lahtiharutamisele on raamatus olulisel kohal kindlasti usundid. Kas saab üldse üht eelistada teistele või siiski mitte? Esimesed köited pakuksid justkui välja võimaluse, et teatud piirini saab, aga mida köide edasi, seda kahtlasemaks laseb autor sel sedastusel muutuda. Kui esimeses köites leidub hellenliku kreeka-rooma panteoni kummardajate mõtisklusi, milles varakristluse peale äärmiselt negatiivseis värvides vaadatakse, siis romaani lõpupoole ütleks  kirjanik meile justkui, et tegelikult pole üks elujõulisem, humaansem ega parem kui teine.

Kui sarja avaköites skulptor Demetrios arutleb, et ?kristlus on ju orjade usk, sinna on palju püsima jäänud orja vihast isanda vastu, harimata barbari vihast hariduse ning teaduse vastu, harmoonia ning ilu vastu? (lk 55) ja ajaloolane Ammianus Marcellinus leiab, et ?Tõepoolest, miks ei võiks ta kristlaseks hakata? Miks ei võiks ta austada stoikutelt võetud ligimesearmastust, neoplatoonikutelt pärinevat hinge surematust, Mithra müsteeriumi koos ülestõusmise ja viimsepäevakohtuga, päikese-jumala sünnipäeva, 25. detsembrit, ja stoikute maailmamõistust, seda vahemeest jumala ja inimeste vahel, seda lihaks saanud Sõna, keda kristlased kummardavad ka Jeesuse Kristuse nime all? Ei ole selles õpetuses ju mitte midagi originaalset ega keerulist, ainult tuntud elementidega ?ongleerimine ja kalduvus primitiivsuse poole, mis on kõikidele hellenitele alati silma torganud…? (lk 241), siis sarja lõpetavas köites on tegelased sunnitud tõdema, et vana-rooma panteon, mille kummardamise taaselustamise eest vastukaaluks varakristlikule religioonile võitles keiser Julianus, on jõuetu kristluse vastu. Miks peaks nemad, inimesed, kaitsma Zeusi ja Apolloni templeid ja kujusid kristlaste lõhkumise ja vandaalitsemise eest, kui jumalad ise seda teha ei suuda?

Seega, kui esimestes raamatutes kumab selgelt läbi mitte ainult peategelaste, vaid ka Metsari enda kerge põlgus varakristluse aadressil (aga need on ka ilmunud nõukogude ajal) ja sümpaatia hellenite kultuuri ja religiooni vastu, siis viimases köites on juba raskem aru saada autori kavatsustest ja vaadetest, kuna ka tegelased veenduvad, et varakristlus ongi ainus impeeriumi säilitada suutev tee. Hellenite panteon pole jätkusuutlik ega suuda pakkuda töötavat alternatiivi varakristlikule vandalismile, kitsarinnalisusele ja fanatismile. Nagu ajaloost teame, aitas see kristlusele käeulatamine keisreid ja nende impeeriumi küll üsna lühiajaliselt. Sest Bütsants on juba omaette teema ja selgelt keskaegne nähtus, mis säilitas elemente Rooma impeeriumi välistest tunnustest, vormist, kuid mitte sisust. Ikkagi jääb kõlama, et hellenite usk on tarkade usk, kristlaste oma fanaatiline ja vägivallale toetuv.

Neljas köide on nõrgim

Julianuse üsna hullumeelne sõjakäik pärslaste vastu on selgelt tema ebaõnnestunud usupoliitika kattevari. Kui päevikulehekülgedel jätab keiser mulje, et on eneses ja oma plaanides täiesti kindel, siis kõrvaltekstides, kus me näeme keisrit ja ta tegusid teiste pilgu läbi, ilmneb üha enam ebakindlust ja kõhklusi ning ilmseid vigu, valearvestusi ja -samme. Me võime veenduda, et üks idealistist-filosoofist valitseja koos oma väheste mõttekaaslastega ei olegi võimeline muutma süsteemi, mis ei taha muutusi utopistlikuma ja parema ühiskonna suunas. Süsteemi, mille mutrikesed rõõmuga muutuvad sarnasteks selle püramiidi tipus laamendavate mõrtsukate, varaste ja silmakirjateenritega.

Tõsi, neli raamatut on kohati üsna erinevad, aga eks muutub ju inimenegi (autor) pea kolme aastakümne jooksul üksjagu. Kuna raamatud on ilmunud pikkade vaheaegade järel, on paratamatu, et iga uus köide peab lühidalt resümeerima varasema(te)s toimunut. Ja selles valguses on neljas raamat kõige nukramas seisus. Varasemate sündmuste meenutusi ja ülekordamisi on siin juba lohutult palju, need hakkavad kergelt segama juba neljanda osa enese sündmustiku edasiandmist. Kindlasti on positiivne, et köidetes esitatakse meile samu sündmusi läbi eri inimeste elukäigu, kuid ehk oleks võinud siiski vähem arvestada lugejaga, kel eelmised osad tundmata-teadmata ning rohkem keskenduda neile, kes ei pea paljuks enne uue köite juurde asumist varasemad uuesti üle vaadata. Ka on neljas köide üldse kirjanduslikult mõnevõrra kahvatum kui varasemad, meenutades kõige rohkem juba lihtsalt meelelahutuskirjandust, ajaloolist seiklusromaani. Probleemikeskne lähenemine on vahetumas siin sündmustekesksega ja sellest on natuke kahju.

Kuigi neljas köide tegelikult sobib sarja lõpetama ega määri kindlasti vähimalgi määral kogu tervikut, tuli lugedes alatasa pähe ketserlik mõte, et kirjeldatavad sündmused on romaani eelmistes osades lahatavatega võrreldes veidi liiga palju pealiinist eemalduvad ja ebavajalikud. Tegelikult oleks saanud kogu Prokopiose-loo kui Flaviuste dünastia epiloogi kenasti ära jutustada märksa lühemas mahus kolmanda köite lõpus ja üpris referatiivselt. Aga eks oleks too köide siis liialt mahukaks läinud ning tõsi on, et kõrvaltegelaste liinide kokkutõmbamiseks poleks seal vist ruumi jätkunud.

Seega, kuigi veidi kergekaalulisem, on neljas raamat siiski terviku huvides pigem vajalik ning otsade kokkusõlmimise huvides oluline. Ning tunnustamata ei saa jätta Leo Metsari tohutut tööd romaani jaoks taustamaterjali läbitöötamisel, mille üheks elegantseimaks väljenduseks (lisaks teosele endale loomulikult) on esimese köite lõpus ilmunud esseistlik ülevaade Rooma impeeriumi käekäigust III sajandil ning varakristluse ja selle erinevate voolude tekkimisest ning mis omal ajal (1978) oli kindlasti ammendavaim ülevaade impeeriumi selle perioodi ajaloost, majandusest ning kultuurist. Pikaajaline ja mahukas töö on saanud väärika krooni.