Semiootikast ja metsast, Ecoga

Maailmakuulsale kirjanikule ja õpetlasele Tartu ülikooli audoktori tiitli andmine peegeldas sisulist akadeemilist suhet.

ENE-REET SOOVIK

Sellel 2009. aasta maikuus tehtud ülesvõttel seisab Tartu semiootikute keskel enesekindla enesestmõistetavusega Umberto Eco.

Sellel 2009. aasta maikuus tehtud ülesvõttel seisab Tartu semiootikute keskel enesekindla enesestmõistetavusega Umberto Eco.

TÜ semiootika osakonna arhiiv

Materjalid Tartu ülikooli semiootika osakonna teadetetahvlil vahelduvad pidevalt, vähemalt enamik neist, nii nagu teadetele kohane ongi. Mõned võivad aga paigale jääda ka pikemalt, näiteks osakonna töötajate ühisfotod. Nende seas on omakorda kõige kestvamaks kujunenud 2009. aasta maikuus ülikooli vanas kohvikus tehtud ülesvõte, kus seisab Tartu semiootikute keskel enesekindla enesestmõistetavusega keegi, kes õigupoolest oligi pildi tegemise ajendiks – Tartu ülikooli audoktor Umberto Eco (1932–2016). Ta on fotole jäänud pärast toonast osakonnaseminari, millest osa võttis, ning seisab sel pildil, kui nii võib öelda, semiootika märgilise figuurina, kes koondab endas semiootika võimalusterohkust ning mitmekesisust selle täies ulatuses.

Audoktori tiitel, mille meie seast äsja lahkunud õpetlasele, kelle laia haaret ning uskumatut mitmekülgsust viimastel päevadel on ikka ja jälle meelde tuletatud, olid omistanud kümned maailma ülikoolid, ei olnud vähemalt Tartu puhul pelk formaalsus, vaid peegeldas tõepoolest sisulist akadeemilist suhet. Semiootikute intellektuaalsete kontaktide kestvamast ajaloolisest taustast võib laiemale üldsusele märku anda näiteks tõik, et kui 1997. aastal eesti tõlkes viimaks ilmus Ecole 1980. aastal romaanikirjanikuna maailmakuulsuse toonud „Roosi nimi“, kaasnes sellega Juri Lotmani saatesõna. Sellega Lotman nii-öelda avas ukse ja palus sisse astuda autoril, kes omakorda oli juhatanud sisse tema Ameerikas ilmunud ingliskeelse raamatu „Universe of the Mind. A Semiotic Theory of Culture“1 (1990). Lugeja ja teksti suhteid vaatleva krestomaatilise uurimuse „Lector in fabula“ (1979, e.k 2005) tõlke juhatab omakorda sisse kultuurisemiootika professori Peeter Toropi eessõna, mis suhestab Eco mõttemaailma teiste seas ka Lotmani omaga, ning Torop on kõnelnud oma üllatusest, kui selgus, et tema totaalse tõlke fenomeni esitleva uurimuse itaaliakeelset versiooni „La traduzzione totale“ on oma loengutes tutvustanud nimelt Eco. Biosemiootik Kalevi Kull, kes oletab, et Eco huvi taju kui tähendusloome vastu ja tema hilisem semiootikaalane töö nõuab veel avastamist ja avatud pilguga uurimist semiootikute enestegi seas, on ülestähendusi oma kontaktidest ja mõttevahetustest Ecoga trükiski avaldanud.2 Ning seda, et mõtete ringlus Bologna ja Tartu vahel ei ole piirdunud üksnes semiootikute siseringiga, näitab Eco tutvus filosoof Margit Sutropi töödega kirjandustegelaste ja emotsioonide vallas. Neile on ta osutanud raamatus „Noore romaanikirjaniku pihtimused“ (2011, e.k 2011).

Tudeng, kes on võtnud nõuks õppida Tartus semiootikat – võimalus, mille realiseerumisele Itaalia ülikoolides Eco jõuliselt kaasa aitas –, kohtub Ecoga ühel või teisel moel ka praegu üpris erinevate kursuste raames, kuigi kraadiõppurite erikursust, mis on tervikuna pühendatud Eco enda hinnangul ühe tema olulisema semiootikaalase teose „Kant ja nokkloom“ („Kant e l’ornitorinco“, 1997) lähilugemisele ja analüüsile, igal aastal kavas ei pruugi olla. 2009. aasta pikalt planeeritud külaskäigule eelnes Tartus igati orgaaniliselt välja kujunenud seminarisari, mida viisid läbi mitmed õppejõud, kes kombineerisid Eco kirjutatu ja mõelduga just oma kitsamad huvid, olgu selleks siis tekst või teooria, keel või kirjandus. Sarja kokkuvõttev üritus kandis aga intrigeerivat ja ometi täiesti adekvaatset pealkirja „Eco kõige ja mille iganes semiootika“. Kindlasti on üliõpilasel nüüdki sissejuhatavalt põhjust tutvuda Eco ingliskeelse „Semiootikateooriaga“ („A Theory of Semiotics“, 1976), koodide ja semiootilise läve käsitlustega, või siis süveneda teosesse „Lector in fabula“ (1979, e.k 2005), et mõtiskleda mudellugeja või üle- ja alakodeerituse mõiste üle. Peagi valmivas semiootikaõpikus on kavas Ecole pühendada ühispeatükk koos talle inspiratsiooniks olnud Roman Jakobsoni ning sõbra ja mõttekaaslase biosemiootik Thomas Sebeokiga. Tagantjärele Eco külaskäiku meenutades on näiteks kirjanikust biosemiootik Timo Maran eraldi välja toonud just tema heatahtlikkuse, isegi kannatlikkuse üliõpilaste, nende küsimuste ja teemadega suhestumisel ning küsimustele vastamisel.

Rahvusvaheline suhtlus, mõtete ja tekstide liikumine teiste kultuuride lugemislauale ja õppeprogrammidesse ei toimu mõistagi vahenduseta. Oma tõlketeooriaraamatutes on Eco korduvalt rõhutanud praktilise tõlketegevuse olulisust, lausa otsesõnu osutades, et tõlkeuurijad peaksid omama nii aktiivset kui ka passiivset tõlkekogemust, olema tõlkeprotsessi ise läbi elanud nii tõlkija kui ka tõlgitavana, ning et mitmed küsimused, mida ta tõlketeoreetikuna või tõlkimisest huvituva semiootikuna tõstatas, tulenesid nimelt kitsaskohtadest, mille lahendamisega ta tõlkeprotsessis osalejana oli pidanud kokku puutuma. Erinevalt mõnest muust keelest puudus Ecol Eestis oma pühendunud ihutõlkija, kuigi tema raamatuid on praeguseks ilmunud juba õige mitu, ümberpanduna kas itaalia või siis inglise keelest, viimast näiteks akadeemiliste teoste puhul, mille aluseks ongi olnud ingliskeelse maailma ülikoolides peetud loengusarjad. Oma panuse Eco mitmetahulisuse eesti keelde jõudmisesse on seega andnud Merike Pau ja Mailis Põld, Ülar Ploom ja Joel Sang, Maarja Kangro ja Ülle Udam, Maria Lepik ja ka mina. Minu lähikogemuseks Eco teksti vahendamisel sai Harvardi ülikoolis ette kantud loengute põhjal valminud kirjandusteaduslik raamat „Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades“ (1994, e.k 2009), kus Eco on keskendunud lugeja kohalolule tekstis ning kasutanud metsa narratiivse teksti metafoorina.

Kuigi metsa kujund itaallase poolt teksti juhtlõngaks vormistatuna võib kaasa tuua ähvardavaid eelaimdusi selle kohta, kuidas kesk meie elu vaevarikast rada end leida keset metsa tumenevat, kus õige tee sul tuleb kaotada, pole paanikaks tegelikult põhjust. Eco kirjandusmetsades ei varitse kuri hunt, põrgusuu ega isegi nendeks maskeerunud kontimurdev teooria, kuigi jagub ka teoreetilisemate kontseptide näitlikustatud tutvustamist skeemide ja illustratsioonide toel. Igatahes on kirjandusmetsadest Eco arvates võimalik sihipäraselt läbi liikuda – või siis meelega siia-sinna põigeldes või seisatama jäädes ümbrust uurida ja selle kõige üle omatahtsi järele mõelda. Sellise metafoorse metsaga kajavad meie oludes huvitavalt kõrvu elutööpreemia äsjase laureaadi Jaan Kaplinski (ta on samuti kirjutanud oma kokkupuudetest Ecoga, seda eelkõige „Üleilmse kultuuride akadeemia“ tegevuse raames3) kirjanduslikud metsaskäigud: olles millalgi liikunud „Läbi metsa“, võttis Kaplinski hiljuti ette retke „Mõtsa ja tagasi“, mille sissejuhatavad lõigudki meie metsades ringiroitmisest kõlavad kenasti kokku Eco lugemismetsade pakutavate võimalustega. Ning mis võiks ülepea olla päevakohasem kirjandusega suhestumisel metsaminemisest nüüd, mil siinse kandi on hõivanud meie endi tuntuima semiootik-kirjaniku Valdur Mikita metsik mõtlemine?

Kirjandusmetsadest koos Ecoga läbi liikunud lugeja jõuab lõpuks aga välja lagedale, tähtede vahele: lõpukujundina kirjeldab Eco tema kui muu hulgas ka Joyce’i-uurija väärilist epifaaniakogemust, planetaariumis omaenda sünnihetke tähtede seisu alla sattumise elamust. Hüvastijätuks akadeemilise ja kirjandusmaailma staariga võikski ehk anda sõna talle endale: „Olin nii õnnelik, et tundsin – peaaegu ihaldasin –, et võiksin, et peaksin tolsamal hetkel surema ja et ükskõik milline muu hetk oleks valesti ajastatud. Oleksin siis rõõmsasti surnud, sest olin läbi elanud kõige ilusama loo, mida ma kogu oma elu vältel olin lugenud. Võib-olla olin leidnud loo, mida me kõik otsisime raamatulehekülgedelt ja kinoekraanidelt: see oli lugu, milles peategelasteks olid mina ja tähed. Tegu oli fiktsiooniga, sest loo oli taasleiutanud kuraator; see oli ajalugu, sest jutustas uuesti seda, mis juhtus kosmoses ühel minevikuhetkel; see oli tõsielu, sest mina olin tõene ja mitte romaanitegelane. Olin hetkeks Raamatute Raamatu mudellugeja.

See oli kirjandusmets, millesse oleksin soovinud jäädagi.“4

1 Võimalik tõlge eesti keelde: „Vaimu universum. Semiootiline kultuuriteooria“. – Toim.

2 Kalevi Kull, Ecoga. – Acta Semiotica Estica 2009, nr 6, lk 281–291.

3 Jaan Kaplinski, Baskerville’i Umberto. – Eesti Eks­press 7. V 2009.

4 Umberto Eco, Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades. Inglise keelest tõlkinud Ene-Reet Soovik. Varrak 2009, lk 164.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht