Seltskond katusel

Ivar Sild

  Kas Hornby on valinud enesetaputeema selleks, et epateerida ja lugejaid võita, või käsitleb üldinimlikku ja valusat teemat, et me oma egoismis sellele tähelepanu pööraksime?

 

Nick Hornby, Pikk tee alla. Tõlkinud Maret Kaik. Varrak, 2006. 304 lk.

Elus on ikka teemasid, mida inimesed hästi puudutada ei taha. On kuidagi piinlik või neist pole lihtsalt kombeks rääkida. Eestlased muidugi hiilgavad oma tabuteemadega, võiks ka öelda, et kõige tervemõistuslikum järgib vanasõna ja muudkui vaikib. Niipea kui peaksid suu paotama, võib juhtuda, et oled eksinud hea tooni vastu ja sunnid kaaskondseid tegelema probleemidega, millega nad üldse ei taha kokku puutuda. Olgu siis tegu perevägivalla, intiimeluliste seikade või sõltuvushaigustega või millega tahes. Hirm sellesama normi ees sunnib eestlasi oma karbis istuma ja ettesattuvate kampaaniate (“Ära löö last”, “Sind müüakse kui nukku” jt) peale kohmama, et see on minu pere siseasi, kuidas oma last kasvatan ja abikaasat kohtlen. Kõike seda hetkeni, kuni abikaasa ära läheb, laps ennast pilve tõmbab või kuskil õnnetuses hukka saab…

 

Et ellu jääda

 

Nõndasamuti on tabuteemaks enesetapp. Mis nurga alt meedias sellest ka ei räägita, reaktsiooniks on üldjuhul ikka õlakehitus, sest ega meiega sellist asja ei juhtu. Ja ainult need, kes on kaotanud lähedase, on sunnitud nentima, et kõik oli ju korras ja midagi polnud aru saada, aga valu sööb enda sisemust ja kahtlus, et äkki oleks saanud midagi teha, kuidagi ennetada. Selline on minu esmane reaktsioon pärast Nick Hornby raamatu lugemist. See on lugu neljast eripalgelisest inimesest, kel kõigil surmamõtted peas.

Raamatu puhul on muidugi kohe selge, et enesetapp jääb ära, et tegelased lasevad “õige hetke” mööda. Geniaalselt kirjanduslik on käik, et mitte lähedased ei tõtta hukkujat päästma, vaid kõik suitsiidikud on otsustanud millegipärast peaaegu ühel ajal ja samas kohas oma elutee lõpetada, – s.t Londoni kõige kuulsamal enesetapjate katusel. Ning aegki on suitsiidikute lemmik, uusaastaöö. Eks ole seegi seisukoht laialt teada ja levinud, et kes ennast päriselt tahab tappa, see teeb seda võimalikult vaikselt ja ilma igasuguse tagasipöördumisvõimaluseta, paneb ennast olukorda, kus keegi päästa ei saa. Lihtsustades võib öelda, et katusele sattus liiga palju inimesi. Pinget hoiab muidugi veidi ka ülevalt ootus, et äkki keegi neist neljast annab alla ja teeb teoks poolelijäänu – või millal leitakse eneses taas elu mõte.

Põhiosas mängib Hornby rahulikult lihtsa teesiga, et tegelikult pole elamiseks muud vaja kui mõistmist – et keegi sind kuulaks. Nagu teismeline Jess ühel hetkel bravuurikalt teatab: ega meil ju midagi targemat ka teha pole ning kui me juba siin oleme, siis räägime oma lood ära. Üsna tüüpiliste kasvuraskuste ja puberteedi heitlikkuse käes vaevlev Jess ongi noorimana eluhoidja ja ideede generaator. Ehkki tema ülbe ja irriteeriv käitumine pea kõigiga alati konflikti kaasa toob, on just tema välja pakutud ideed need, mis hoiavad ülejäänud seltskonda koos. Tema mõte on seegi, et tänu enesetapuihale on tegu justkui ühtse kambaga. Nick Hornby romaan kestabki mõistmisvajadusel, et kui keegi enam sust aru ei saa, siis samasuguse meeleheite piiril inimene ehk ikka. Võiks öelda, et on tekkinud juhuslik-loomulik teraapiarühm, mis on suuresõnaliselt võtnud eesmärgiks koos katuselt alla hüpata, kuid tegelikult otsivad nad üksteiselt tuge, et ellu jääda.

Selline oleks romaani telg, üsna lihtne ja triviaalpsühholoogiline, ent nõndaviisi on leidnud autor võimaluse kokku sulatada neli äärmusliku karakterit, kes päriselus omavahel vist ealeski ei kohtuks, ning nende isikute pihtimiste jälgimine on siis n-ö maiuspala gurmaanile. Inimestena ei ärata muidugi ükski tegelane erilist sümpaatiat, sest igal sammul nad justkui tõestaksid, et mingi väga oluline iseloomujoon on neil puudu, säärane, mis laseks neile siiralt ja lõpuni kaasa tunda. Maureen on liiga arg ja harimatu, Jess ülbe, JJ tahtejõuetu lontrus ning Martin vana ja ennast täis meediamees. Ei julge vanduda, et autor on püüdnud nõnda edastada sõnumit, et kaasatundmist väärivad kõik, hoolimata oma vigadest, kuid nii kipub see asi vist olema küll.

Sümpaatselt mõjub kokkuvõttes seegi, et mitte kellelgi ei anna ellujäämiseks põhjust mingi pöördeline ja suur muutus. Nende elus jääb kõik samasse seisu, aga vaid üks pisike mõte paneb maailma uue nurga alt nägema. Imestab oma halvatud poja eest hoolitsev Maureengi, et kõik, mis tal vaja oli, oli lihtsalt üks nädalake puhkust. JJ-l oli tarvis mõista, et oluline pole kuulsus, vaid tema hing, s.t muusika. Ning teismikul Jessil tuleb lõpetada oma kaotsijäänud õe ootamine ja mängida oma hingepiinu teistmoodi ümber. Telestaaril oli aga tarvis mõista, et ta ongi üks arulage masohhist, kes lausa nõuab enese tümitamist. Kellelegi ei naerata ootamatu õnn või mõistmine muu maailma poolt, pigem jõutakse äratundmisele, et ainult ise saab oma elu edasi elada ja sa ise määrad oma rolli selles, kas jätkad vanamoodi või muudad midagi.

Tegelikult pole Hornby kõike nii lihtsaks ajanud, vaid jätab õhku siiski rippuma võimaluse, et kord võib see “klubiline” nelik enesele ikkagi otsa peale teha. Seni aga lükkavad nad üha oma tärminit edasi ja räägivad oma hingelt nii palju kui jaksavad ning takerduvad üksteise sobimatutesse iseloomudesse.

Ma ei oska seda raamatut võrrelda teiste romaanidega, kuna pole sattunud senimaani lugema puhtalt suitsiidi ümber keerlevat mõttearendust. Eesti kirjandusest ei tea ma isegi mitte faktina sellise teose olemasolust. Kõik loetu on ikka sisaldanud tavaliselt umbes paarileheküljelist põdemist, pärast mida keegi kõrvaltegelane enesetapu ka sooritab. Pole ajahetkes enam ka midagi uut päeviklikus ja isikukeskses jutustamislaadis, ega ka selles, et kõik tegelased saavad enam-vähem võrdselt sõna ja jätkavad juttu sealt, kus eelmine lõpetas.

 

Omas ajas ja kohas

 

Ma ei oska olla eriliselt kriitiline või kuulutada suure kunsti tulekut. Selge niigi, et tegu on kuuma nimega briti kirjanduses, keda tõlgitakse ja filmiks ümber pannakse. Kõige suuremaid küsitavusi tekitas tegelikult seesama psühholoogiline lihtsus, millega on lahendatud tegelaste ellujäämine. Võib-olla oleks pilt parem, kui karakterid olnuks kuidagi erilisemad või detailitäpsemad, kuid tundub pigem, et on loodud enam-vähem vajalik tüpaaž, mille mõistmiseks piisab skeletist ja paarist iseloomulikust nüansist. Ning otse loomulikult ei pea autor (kuna kellelgi tegelastest pole kalduvust kirjeldada) vajalikuks mulje tugevdamiseks anda üksikute kohtade või asjade kas või natukenegi detailsemat kirjeldust. Seega, väljaspool Inglismaad elav inimene rakendagu rahumeeli oma juhuteadmisi selles vallas. Rõõmu võib tunda muidugi noorem inimene, kui silme ette kerkivad tuntud nimed nagu Bacardi Breezer või joint või… Tegu on väga tänases päevas viibiva ja kindla kohaga piiritletud teosega, kus nimed asendavad kirjeldusi.

Samas on ju igati selge, et romantilisest meeleolust ja lihtsalt uiust kantud enesetappe tänapäeva küünilises maailmas eriti polegi. Kahtlustan salamisi, et suitsiidi teema on lihtsalt üks võimalikke vorme, mille abil kokku kirjutada kergesti loetav lugu, mis jätab piisavalt sügavuse ruumi ka kriitilisele lugejale. Nelja sisekõnet muidugi ühe hingetõmbega läbi ei loe. Seega võib seda avameelitsemist, mille puhul me ei tea, kas on see puhtalt kirjaniku fantaasia või ka reaalsed sündmused, võtta irriteeriva mänguna, et saada teosele tähelepanu. Ehkki ma alguses kurjustasin eestlaste kallal, et me millestki rääkida ei julge (vähemalt õigel ajal mitte), siis on see ju tegelikult alati ja igal pool probleem. Hornby romaani tasubki eelkõige seepärast lugeda, et tajuda omaenese hoolimatust ümbritsevate suhtes. Jälle kord on tegu ühega teostest, mis räägib ka lähedasemate inimeste kaugelolust, suvaline võõras näib sinust ka paremini aru saavat või sulle lähemal olevat, kuna tal on sinu jaoks rohkem aega või vähemalt üks kokkupuutepunkt, mida ta sinuga jagab. Raamatusse kätketud lood või argine keel pole iseenesest midagi uudset või erilist, lihtsalt vormistatud ja natuke segi aetud kaardipakk, mis hoiatab…

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht