Selle raamatu köitis …

Kalju Tammaru

Näitus „Eesti köitemärgised 1840–1940” Eesti rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis kuni 9. VI, koostanud Indrek Oper, „Eesti köitemärgised 1840–1940”. Koostanud Indrek Oper. Eesti Rahvusraamatukogu, 2012. Rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis avatud näitus „Eesti köitemärgised 1840– 1940” on traditsiooniline, kuid ka üllatuslik ja pakub palju uut, andes esmakordselt läbilõike meie raamatuköitest saja aasta jooksul. Näituse eesmärk on tutvustada Eestis tegutsenud raamatuköitjaid raamatutesse (köidetesse) jäetud köitemärgiste abil. Tulemuseks on omanäoline läbilõige uhketest ja kallitest nahkiludustest tagasihoidlike köideteni. Näituse koostaja Indrek Oper on aastate jooksul läbi vaadanud kümneid tuhandeid köiteid, lisaks rahvusraamatukogule teistes raamatukogudes, arhiivides, antikvariaatides. Näituse ja sellega kaasneva raamatu koostamise ajaks oli registreeritud 90 raamatuköitja 165 köitemärgist, nüüdseks on nii köitjate kui ka märgiste arv märkimisväärselt kasvanud. Tegemist on tänuväärse tööga meie raamatukultuuri ajaloo uurimisel ja teadvustamisel. Seni ei ole raamatuköitjate tegevust ja nende märgistustega töid kuigi palju uuritud. Teame vahest rohkem vanematest köidetest ja eriti silmapaistvatest tegijatest, nagu seda oli Eduard Taska oma köitekojaga. Raamatute köitmine nende säilimise tagamiseks ja kasutamisea pikendamiseks on olnud olulisel kohal meie raamatukultuuris, sest ilmus ju suur osa raamatuid brošeerituna. Sageli oli juba raamatu ilmumisel võimalik valida, kas soetada köidetud ja seetõttu ka kallim või köitmata odavam variant ning lasta see köita vastavalt oma soovile ja vajadustele.

Paljud ettetellitavad teosed olid kättesaadavad vihikutena, mis vajasid köitmist pärast viimase vihiku ilmumist. Kindel koht oli ka ajakirjade-ajalehtede köitmisel.

Köitjaile on headeks tellijateks olnud eelkõige raamatukogud. Kuna majanduslik pool on alati oluline, otsiti soodsat, tugevat ja vastupidavat köidet, kus kunstiline külg oli teisejärguline. Seda, et raamatukogu raamat peab olema köidetud, on rõhutatud kõigis tolleaegsetes käsiraamatutes ja kirjutistes sel teemal, kas või 1926. aastal ilmunud Aleksander Sibula koostatud „Raamatukoguhoidja käsiraamatus”. Et raamat ja köide enamasti raamatukogu kaudu kokku said, näitab ka see, et köitmishind on sageli raamatusse eraldi märgitud, ja juba 1914. aastal ilmunud K. Einbundi (K. Eenpalu) „Rahvaraamatukogude sisemine korraldus” annab inventariraamatus eraldi lahtrid raamatu- ja köitmishinna jaoks.

Tegelikult teame raamatuköitjatest üsna vähe, kui, siis suurematest ja tuntumatest. Kui palju aga oleme kuulnud neist, kes tegid seda tööd muu tegutsemise kõrvalt? Taluperemehest, kes Sakala või Ristirahva Pühapäevalehe ära köitis, et see kauem vastu peaks, või lagunema kippuvale piibliraamatule uued kaaned pani? Kooliõpetajast, kes kooli või seltsi raamatukogule kuuluvad raamatud köitis ja võib-olla seda oskust ka teistele õpetas? Või raamatuid müünud ja pookinud köitemeistrist? Enamik sellistest köitjatest on ajalukku kadunud, sest sissekirjutuse „köitnud see ja see” võib leida haruharva, kuigi ka selline on näitusel esindatud. Rohkem on leida nende märgiseid, kellele köitmine oli põhitegevus või vähemasti oluline osa muude tegemiste kõrval. Kui vanemates köidetes on köitemärgistena sageli tegemist kaunilt kujundatud ja trükitud kleebistega, siis hiljem lisanduvad templijäljendid raamatus. Leida võib ka köitesse pressitud andmeid köitja kohta, eriti nahkköidetes.

Näitus annab huvitava ja mitmekülgse läbilõike meie köitjate töödest. Rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaal võimaldab kenasti eksponeerida nii suuri ja uhkeid Eduard Taska köitekoja töid kui ka tagasihoidlikke köiteid avaliku või koduraamatukogu tarbeks. Kui nii mõnegi raamatu või köitekoja tööde nägemine tekitab ilmselt paljudes äratundmisrõõmu, siis leida võib ka üllatusi. Kas või OÜ Estoköit tehtud luksuslik köide väljaandele vabariigi valitsusest „Eesti Vabariigi valitsuse koosseis 1918-1933”, mis on tallel filmiarhiivis.

On esindatud ka palju igapäevast, üldjuhul tagasihoidlikult kujundatud tugevat tarbeköidet, millise sai enamik avalikele ja kooliraamatukogudele kuulunud raamatuid. Ilmselt on paljud neid ka käes hoidnud, sest nii raamatukogudes kui ka erakogudes on neid üsna palju. Enamasti me ei mõtle, et ka need köited on keegi mõne raamatukogu jaoks teinud. Üldjuhul on need „anonüümsed”, lihtsa riidest seljaga ja kaetud paberiga. Erandiks on mõni suurem raamatukogu, kellele tehtud köited tunneb kergelt ära, näiteks rahvusraamatukogu eelkäija riigiraamatukogu poolnahkköited, millel on sageli ka riigivapi kujutis. Üsna iseloomulikud on ka Tallinna keskraamatukogule kuulunud trükiste köited. On võimalik ära tunda ka erinevatele riigiasutustele tehtud köiteid, üks selliseid töid teinud asutusi oli näiteks keskvangla köitekoda. Näitusel on väljas nii ühe raamatu erinäolisi köiteid mitmest köitekojast kui ka selliseid, kus mitmeköitelise teose köited on eri köitekodades ühtlaselt teostatud.

Näituse koostaja on teinud suure töö köitjate ja köitekodade kohta andmete kogumisel. Meie ette on toodud paljude inimeste töövili, mis tänu köitemärgistele on ka materiaalselt äratuntav. Aga nagu näha näitusel ja raamatus, on teave sageli väga napp või puudub sootuks. Seega on oodatud kõik täiendavad andmed nii juba registreeritud köitjate kui ka seni jäädvustamata tegijate kohta. Siit palve, et kui vanemat raamatut käes hoiate, vaadake ka köidet ja seda, mida see oma teostaja kohta oskab rääkida.

Näituse teevad huvitavamaks köitjate tööriistad, mida on kasutatud nii sada aastat tagasi kui ka tänapäeval, ja võimalus sealsamas jälgida köitjate tööd filmilindil.

Korduvalt mainitud raamat „Eesti köitemärgised 1840–1940” ilmus „Eesti Rahvusraamatukogu varamu” sarjas ning on oluline teos kõigile raamatu- ja köiteajaloo huvilistele. Olgu veel mainitud, et kunstiakadeemia professori Lennart Männi juhendamisel tudengite loodud köitelahendus pakub nii mõnegi üllatuse ja viitelõnga ka vanematele raamatutele, aga need jäägu juba lugeja avastada.