Sekeldaja teguderohked päevad

Jukko Nooni

Vaher kirjutab lugejale, kellele ta korda läheb. Berk Vaher, Sekeldaja päevad. Tuum, 2004. 136 lk.

Kuigi on kurdetud, et möödunud aastal ilmus eesti autoritelt vähe tähelepanuväärseid teoseid (põhjendatakse romaanivõistlusega, et kõik asjad seal), võib siiski leida mitmeid lugemisväärseid algupärandeid. Aasta lõpus jõudis lettidele kollaste kaantega jutukogu ?Sekeldaja päevad?. Autoriks mitmekülgne Tartu intellektuaal Berk Vaher.

Jutte lugedes ilmnes, et Vaher pole üksnes autor, vaid mitmetes lugudes ka peategelane. Kirjaniku alter ego on üsnagi tajutav. Ühest küljest on see nauditav, teisalt aga pisut häiriv. Kui Roland Barthes süüdistab ?Autori surmas? kriitikuid, kelle peasihiks on iga hinna eest avastada teose taga Autor, siis antud juhul pole midagi avastada vaja, pigem vastupidi. Autor näitab end avalikult. Tema kohalolu tekstis on tajutav. Mitmes jutus on otsesed viited Vaheri enda eluga seotud paikadele: Kohtla-Järve, Tartu, London, Warwick.

Valdavalt on peategelaseks kujunev intellektuaal või haritlane, just nagu Vaher isegi. Ta teine mina on toimekas ning tema ettevõtmiste haare on ulatuslik ja kangelaste huvisfäär avar. Autor kirjutab kultuurist, poliitikast, muusikast, kohati eksistentsialismi langedes ning fantastika piiri ületades. Pidevalt leiab viiteid ja vihjeid erinevatele ajastutele, stiilidele, inimestele. Vahel on need otsesed, vahel antud üsna möödaminnes.

 

Idealism ja fantaasia

 

Tihtipeale on tegevus kantud nooruse idealismist. Eriti tuleb see esile raamatu pikimas loos ?Ba:rok?, kus intellektuaal Imre loob Euroopa südamesse Ungari alale uue ?tittriigi? Avaria. Uue riigi edu oli kiire: ?Aga edasi läkski ju kõik üles. Praegugi on valmimas uus suurhall ja veekeskus, taastumas perearstide süsteem ja käivitumas uus kogumispensioni programm. Meie laululapsed panid Euroopa heldima, sportlased võitsid juba medaleid ja modellid südameid.? Tahtmatult tekivad paralleelid Eestiga. Avaria oleks justkui see uus, eetiline Eesti, mis respublikaanide päikesekiirte säras pidanuks õitsele lööma. ?Vastasrinnas olevatest vanadest nuhkidest oli kõigil siiber,? ? kuidagi tuttavlik meeleolu, mis valitses enne eelmisi valimisi. Aga nagu Eesti Vabariigis, nii ka Avarias ei läinud kõik nagu algul plaanitud.

Vaher toob tegelasena sisse markii Merové de Montespan?i, Musta Neitsi Templi ülempreestri ja Euroopa ainuvalitseja, kes meenutab mulle millegipärast pisut Bulgakovi Wolandit. Kohtumine purustab illusioonid ja ideaalid: ?Võtke seda oma ideoloogilise ja poliitilise initsiatsiooniriituse jätkuna,? ütleb Merové de Montespan. Markii on säärane hall kardinal või Suur Vend, kes niite tõmbab ja kõiki jälgib ning nii ühiskondlikke kui kultuurilisi protsesse suunab. Siit leiab huvitavaid seoseid: Louis XIV magamistoast suunas samuti protsesse markii nimekaim Madame de Montespan ? Päikesekuninga ametlik armuke.  Huvitav, kas seos on juhuslik?

 

Kõik on kokku unenägu

 

Vaheri juttudele on iseloomulik unenäolisus. Pea igas tekstis mainitakse und, tegelased näevad pidevalt unenägusid. Seda seost ei varja ka autor ise. ?Küllap kõlab ikka nii eneseõigustusena kui patukahetsusena ülestunnistus, et järgnev jutt sündinud unenäost. Nagu õieti enamik mu jutte,? nii algab jutustus ?Chaplin?. Mõni psühhoanalüütik leiaks siit ehk arutlemisainet ja tegevust Vaheri teadvustamata soovide väljaselgitamiseks. Iga unenägu pidavat väljendama inimese allasurutud või teadvusest välja tõrjutud soove. Tundub, et Vaheri alter ego?l on soovide taga naudinguihalus, milleni aga ei jõuta. ?Unenägu lõpeb peaaegu alati enne nautimist ära, jättes kiiresti hajuva igatsuse.? (?Sealpool maailmalõppu?)

Kindlasti on Vaheri juttude ?Sekeldaja? elitaarne. Tavalist inimest enamasti sellised asjad ei huvita, millega ta tegeleb. ?Tarkade Raamatu? tegelane pidi olude sunnil kirjutama teose, kuhu oleks koondatud ?teadmiste kvintessents?, ning siis ta kirjutaski: ?Kolm ööd ja päeva paiskasin ekraanile mõttepööriseid filosoofiast ja teoloogiast, politoloogiast ja kulturoloogiast, psühholoogiast ja matemaatikast.? Aga Vaher ei kirjutagi ju rahvale, nagu ta ise väitnud on, suurtele hulkadele. Ta kirjutab lugejale, kellele need teemad korda võiksid minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht