See kibe sõna „kirjanik“

Vahingu-keskne Maimu Berg, perekeskne Eeva Park ja keskmeta Sirje Kiin moodustavad kummalise, kuid koosmänguvõimelise trio.

Veiko Märka

Maimu Bergil, Eeva Pargil ja Sirje Kiinil oli mõndagi ühist juba enne seda, kui nende raamatud sarjas „Kirjanikud omavahel“ korraga ilmusid. Nad on naissoost ja enam-vähem ühevanused. Vanim, Berg, on sündinud samal aastal ABBA Anni-Fridiga, noorim, Park, ABBA Agnethaga, Kiin aga jääb nende vahele. Kõik nad tegid raamatudebüüdi suhteliselt hilja: Pargi luulekogu „Mõrkjas tuul“ ilmus 1983., Bergi romaanid „Kirjutajad“ ja „Seisab üksi mäe peal“ 1987., Kiini monograafia „Kersti Merilaas“ 1989. aastal. (ABBA lagunes juba aastal 1982.) Kõik kolm leiab eesti naiskirjanike kogumikust „Kaksteist eesti kirja“ (1995). Kiini raamatus on peatükk Maimu Bergist, Pargi omas esineb tegevuspaigana Kiini talu. Vähemalt kaks kolmest on armastanud soomlast.

Ometi ilmnevad nende sarja „Kirjanikud omavahel“ kirjutatud raamatutes algusest peale erinevused. Berg alustab mälestustega idüllilisest loomemajast Saksamaal, Park isa Aadu Hindi halvatusest, surmast ja matustest, Kiin aga Marie Underist, keda tal ihusilmaga näha ei õnnestunudki. Edaspidi erinevused aina süvenevad.

Ilus nagu ööbik

Maimu Bergi „Meie hingede võlad“ on liikuva ülisensuaalse emotsionaalsuse ja staatilise iroonilise skepsise sulam ning sellisena väga võluv ja intrigeeriv. Kui Berg kirjutab Vaino Vahingu kohta „olid ilus nagu ööbik“ (lk 63), on see täpne ja usutav. See „ilus nagu ööbik“ on omalaadne kvintessents, tunde- ja mõttemaailma ühendaja. Berg kirjutab ausalt ning see tõde on sama erutav kui vale.

Esialgu häirib sinavormi intensiivne kasutamine. Muidugi on võtte aluseks Vahingu enda jutustus „Sina“. Üsna kiiresti muutub tekst nii kaasakiskuvaks, et familiaarsuse ja epateerimise mulje kaob. Selles „sinas“ on ju väga palju „sinasid“: mõistatuslik Vahing, lapsik Vahing, õnnetu, armastav, kasse lahkav Vahing, purjus, kirjutav ja eksperimenteeriv Vahing jne. Ei saa öelda, et nad omavahel segi läheksid või mõned teisi varjutama kipuksid. Palju on täpseid üldistusi, enamasti iroonilise alatooniga: vaene, räpane ja igav Tartu ning selle taustal kamp auahneid noori loojaid, kes üritavad olla midagi suuremat ja kõrgemat kui nende ümbrus ja aeg. Selles üle jõu käivas võitluses saavutatakse mõnikord isegi ajuti edu.

Kuigi raamatu keskse osa pealkiri „Lootusetu armastus“ kõlab traagiliselt, pole sisu sugugi üheselt tume. Leidub nii situatsioonikoomikat („ohtliku vaimuhaige“ Johnny B. Isotamme väljaspool järjekorda taksoga hullumajja sõidutamine, et sealt pudel viina tuua), intellektuaalset skepsist, aga ka elutervet kahe jalaga maa peal olemist.

Vaevalt see viimane Bergile alles pärast lahkuminekut omaseks sai. Naiivsem, nagu ta ise korduvalt rõhutab, pidi ta sel ajal muidugi olema. Kuid see on asjade loomulik kulg. Inimesi, kes on 18aastaselt oma võimete ja kogemuste tipus, ei maksa kadestada. Traagikat, masendust ja eksistentsiaalset ängi leidub raamatus küll palju, kuid see mõjub loomulikult ja loogiliselt.

Peale autori kujunemisloo ja kahe inimese õnnetu armastuse on raamatus teisigi läbivaid jõujooni. Kõigepealt Mati Unt: „Ükskõik, kas kahekesi sinuga (mina ju ei tulnud arvesse) või oli seltskonnas veel kirjanikke, kõik jutud algasid ja lõppesid Undi kurtmisega, et ta ei suuda enam luua, ja murega, kas ta ikka on nii hea, väga hea, kõige parem kirjanik“ (lk 189). Tundub, et rohkem õppis Mati Vainolt kui vastupidi. Unt sisenes eesti kirjandusse varem, tema tulek oli nagu koolipoisi tugev ja siiras koputus. Vahing tuli hiljem ja tagus uksele nagu psühhopaat. Veel on raamatu keskmes tollaste loovisikute omavaheline situatsioon. „Kas võis tõesti olla, et sa olid neile kõigile kade? Matile, Evaldile ja eelkõige Paul-Eerikule. Jah, „Tuhkatriinumäng“, kõik sellele eelnev ja järgnev on jäänud igaveseks Eesti teatri ajalukku, kuid see peatükk kirjutati sinna ilma sinuta“ (lk 196).

Loomingulisest aspektist on positiivne, et Maimu ja Vaino nii ruttu lahku läksid. „Lootusetu armastuse“ kompositsioon on tihe, seosed loogilised, pilt terviklik. Isegi väljamõeldud kohtumised surnutega sobivad sinna, näiteks liigutav episood, kuidas hull Juhan Liiv oma pea Vahingute küdeva ahju ees hullu Marie Heibergi sülle paneb (lk 169). Ka paari aineline vaesus on raamatule rikkus, sest mida vähem sul asju oli, seda kergem on neid mäletada ning neile tähendust anda. Autori naiivsusestki saab voorus: mida puhtam hinge­paber, seda paremini paistavad sinna jäetud jäljed silma. „Sinu ja Undi ajastu! Ei, ma ei pilka, ei parasta, hoopiski ei armukadetse ega vihka teid, vastupidi, mida kaugemale see aeg minust jääb, seda tähendusrikkamad, olulisemad te minu jaoks olete, seda enam armastan ja igatsen teid“ (lk 220).

Sümpaatne on „Meie hingede võlgade“ juures seegi, et autor ei kasuta oma lähisuhet eesti ühe legendaarsema kirjanikuga ära ega tõsta ennast sellele toetudes esile – ehkki ta just sellele suhtele on keskendunud. Berg ei kaldu formaalsesse analüüsi, kas Vahing oli kirjutav psühhiaater või psühhiaatri­haridusega kirjanik – see lihtsalt ei ole oluline. Bergi läbinägelikkus ületab tema edevuse: „Sina surid üksi, Vaintsa. Elada sa ei osanud, aga surid nagu kirjanik“ (lk 217). Teose kultuurilooline tähtsus varjutab siinkirjutajale suhtedraama ereduse.

Ainus etteheide puudutab kompositsiooni: esimest osa, mis hõlmab napilt veerandi raamatust ning kätkeb autori kohtumisi teiste kirjanikega, poleks sellisel kujul vaja olnud. Esiteks puudutatakse juba siin Vahingut ja tema lähedasi. Teiseks oleks mitmed kohtumised saanud teise osa vahele põimida, sest „Lootusetu armastus“ on kontsentreeritud üksikuteks kirglikeks sähvatusteks, mille vahele mahtunuks vabalt veel üht-teist. Kolmandaks on mõned kohtumised – eriti välismaalastega – nii šabloonsed ja pealiskaudsed, et need oleks võinud välja jätta. Liiga palju imeilusaid naisi ning väärikaid ja tarku mehi. Pärast neid on tõsiselt kosutav lugeda koledast Maiest (lk 90).

Kurvad kaelkirjakud

Eeva Pargi mälestused kirjanikest ulatuvad varasesse lapsepõlve. Asjaolu, et mõlemad Pargi vanemad ehk Minni Nurme ja Aadu Hint olid kirjanikud, teeb tema raamatu Bergi omast objektiivsemaks, kuid ka triviaalsemaks. Tal on kogu aeg kõik olemas olnud, et kirjutada üks väärt kirjanikeraamat.

Paraku, tee mis tahad, naise armastus mehe vastu erutab lugejat rohkem kui lapse armastus ema vastu (eeldusel, et autorite tase on võrdne, aga nii ju ongi). Eks ka lapsesilmadega vaatamisel ole oma võlu, näiteks Rudolf Sirge puhul täheldab autor: „Seejuures ei olnud Sirge üldse „onulikku“ tüüpi, ta oli alati sõbralik, aga niimoodi, et keegi talle sülle ega selga ei roninud. Hiljem taipasin, et ta oli õiges mõttes kõige džentelmenlikum inimene, keda olen kohanud“ (lk 88). Betti Alveri kohta kirjutab Park: „Ta väikesed võileivad olid imehead ning kommikausis polnud mitte lihtsalt kommid, vaid alati parimad, mida tol ajal üldse saada oli: kirsid šokolaadis, Punane Moskva …“ (lk 105).

Raamatus on juttu ka autori elu hilisemast ajast ning teistest kirjanikest. Esimene, üsna mahukas peatükk on pühendatud Debora Vaarandile, Pargi isa eksabikaasale, ning ulatub poetessi surmani 2007. aastal. „Keskhaigla reanimatsiooniosakonnas tundis Debora mind kohe ära ja kui ma ta liikumatust käest kinni võtsin, ütles küll vaevaliselt, aga selgelt: „Nii väga tahaks elada““ (lk 35). Siiski on Pargilgi tähelepanu keskmes üks persoon – ema. See annab raamatule selge fookuse, seda enam et autor ei varja ka viimase puudusi: „Mu ema nimelt armastas head teha ja seda vahel kasvõi vägisi“ (lk 143).

Eriti põnevad on Tuglastest kõnelevad leheküljed: esitleb ju Elo Tuglas „Elukirjas“ Minni Nurmet vägivaldse psühhopaadina. „Paratamatult jääb mulje, et Elo Tuglas jälgis mu vanemate lahutust ja Tuglaste enda kodus toimuvaid pidevaid, lõpuks lausa igapäevaseid Aadu Hindi etteasteid samamoodi, nagu tänapäeval nauditakse kire- ja mõrvaseriaale“ (lk 95). Park ei vaidle vastu, vaid esitab oma nägemuse – väärikalt ja kindlameelselt. Raamatus on palju tsitaate: vanu kirju, Minni luuletusi, meediaväljavõtteid jne. Ega autor selle võrra vähem pingutama pidanud: täpset ja oma kohale sobivat tsitaati leida pole kergem kui ise kirjutada.

„Minu kuninglikud kaelkirjakud“ on veel kurvem raamat kui Bergi oma ning mõjub sama ausalt. Olgu näiteks toodud kas või esimene ja viimane lause: „Teist nii kõledat matust, kui mu isa oma, ma ei mäletagi.“ „Nüüd olin ta otsimisega juba lootusetult hiljaks jäänud, sest kuigi me olime Lillehammeris veel mitu päeva, ei kohanudki ma enam Mia Berneri leegitsevat kuju.“

Sirje Sinilind ja teised

Sirje Kiini „Pühendused“ mõjub kohati ülemäära kategooriliselt. Marie Underi kohta loeme: „Nõukogude Eesti võimude katsed hävitada eesti rahva mälust ning kirjandusloost Marie Underi looming ning isegi sünnimaja jäid viljatuks. Keelatuse märtrioreool võimendas jõuliselt Underi poliitilist ja kirjandusloolist tähendust …“ (lk 12). Ometi oli Under – koos Gustav Suitsuga – üks esimesi läände põgenenud kirjanikke, kelle loomingut Eestis taas avaldama hakati (soliidne valikkogu 1958. a).

Esineb ülistamist. Leheküljel 87 nimetatakse Urve Karuksit Suur-Eesti silmapaistvaks ja legendaarseks kirjanikuks. Kõhklust tekitab ebakriitiline suhtumine Arved Viirlaidu. Ei saa nõustuda Kiini väitega, et Underi mõju meie, eestlaste ühistundele on sama suur või isegi suurem kui Goethel sakslastele, Cervantesel hispaanlastele ja Molière’il prantslastele. Leheküljelt 25 loeme: „Tuglasest ei olnud selleks küllalt meest, et siduda end oma anderikkuse kogu sügavusega armastava Underiga.“ Milles Tuglas süüdi oli?

Berg ja Park ei heroiseeri oma võtmekirjanikke, vaid on keskendunud mitmekesisele ja tasakaalukale analüüsile.

Kirjandusteaduseks on Kiini raamat liiga subjektiivne, ilukirjanduse kohta liiga fantaasiavaene. See ei tähenda, et raamat oleks igav, et selle kuulumine sarja poleks põhjendatud. Kiini kokku­puuted kirjanike ja kirjandusega on olnud nii intensiivsed ja mitmekülgsed, et põnevat lugemist jätkub ikka, piisab, kui osutada fantoomkirjanik Sirje Sinilinnu loo telgitagustele. Põnev on ka peatükk Vaapo Vaheri juubeliloost Maimu Bergi kohta. Viis see ju Loomingu peatoimetaja lahkumiseni: „Tagantjärele hinnates oli Vaheri nn juubeliartikli rämestiilist olulisem probleem see, et kriitik samastas täiesti teadlikult kirjaniku ja tema tegelased“ (lk 185). Ühtlasi tutvustab see Bergi sotsiaalses plaanis rohkem kui viimase enda raamat.

Kõik kolm raamatut on omapärased ning täiendavad üksteist, hoolimata autorite sarnasustest. Vahingu-keskne Berg, perekeskne Park ja keskmeta Kiin moodustavad koos kummalise, kuid koosmänguvõimelise trio.