See ei ole rahvuskirjandus!

Maarja Kangro

Maarja Kangro kõnelus P. I. Filimonoviga Mai keskel esitles üks noorema eestivene kirjanduse väljapaistvamaid esindajaid P. I. Filimonov oma teise romaani „Thalassa! Thalassa!” eestikeelset tõlget. Kreekakeelne pealkiri, mis tähendab „Meri! Meri!”, on tsitaat Xenophonilt. Xenophoni väitel olevat nõnda (või õigupoolest atika murdes „Thalatta! Thalatta!”) hüüdnud kreeka sõjamehed, kui nad kurnaval tagasiteel nurjunud sõjaretkelt, mille nad Kyros noorema juhtimisel olid ette võtnud pärslaste vastu, nägid Thechese mäelt viimaks ometi merd: see tähendas peatset jõudmist sõbralikku sadamalinna Trabzoni (Trapezosesse). Filimonovi romaanis omandab merejuubeldus üpris sarkastilise tähenduse. Ajasime autoriga veidi juttu. Romaan algab stseeniga, kus peategelane Georgi vihma käes suitsetades asjatult oma tüdruksõpra Agniat ootab. Tüdruk ei ilmugi enam välja ja tema jälgi ajades selgub, et ta on juba teab kui kaua olnud seotud veidra Veekandjate liikumisega, mis peab oma eesmärgiks vooga ühinemist ja viimaks merre, ookeani (thalassa!) jõudmist. See liikumine või sekt, millega lõpuks kõik kuidagipidi seotuks osutuvad, on ka raamatu üks keskseid teemasid. Kui vaadata praegust maailma filmikunsti, kujutavat kunsti ja kas või meie oma kirjandust (meenutagem Rein Raua „Rekonstruktsiooni”), siis paistab, et religioossete liikumiste teema on vägagi in. Kuidas sina sektiteemani jõudsid? Ja kas su romaani võib pidada hoiatusromaaniks või jääd sa sellist teemat käsitledes pigem distantseeritud kirjanduslikuks mänguriks? P. I. Filimonov: Ei, ma ei hoiata millegi eest, see ei ole absoluutselt minu asi. Ma kirjeldan asju nii, nagu ma neid näen, või pigem isegi ei kirjelda, vaid, ütleme, kujutan ette. Sektidest olen ma äärmiselt huvitatud, olen palju lugenud nende ajaloost, nende olemasolu, õpetused jne on pakkunud mulle palju vaimset naudingut, sest neis ühendub müstiline ja koomiline, paljud sektide liidrite kirjutised meenutavad otseses mõttes hullude loomingut, mis on mind ammu huvitanud. See romaan ongi vahest minu sektide uurimise tulemus.

Sekti juhi hääl, mida raamatus on kujutatud kursiivis, ülistab konformismi, vooga kaasaminemist ja „anuma kuju võtmist”: kas sa konstrueerisid niisuguse hoiaku puhteitavalt positsioonilt või tunned konformismil olevat ka teatud võlusid? Millal on anuma kuju võtmine õigustatud?

Sekti juhi hääle kirjutasin ma diagnoosiga hullu häälena. Samas aga ei näe ma konformismis midagi halba, peamine on ju seesmine vabadus, ja kui seda on, siis väljastpoolt võib ükskõik millisena näida. Ning see ongi vastus su teise küsimusele. Anuma kuju võtmine on õigustatud siis, kui see aitab säilitada seesmist vabadust.

Romaani peatükid kannavad XX sajandi suurte kunstnike nimesid: Joan Mirò, Piet Mondrian, Maurits Cornelis Escher, Mark Rothko jt. Kuidas on need kunstnikud su tekstiga seotud? Ja kuidas on romaani sündmuste arenguga seotud kõik need heterogeenset päritolu üksiktekstid, mida aeg-ajalt peatükkide lõpust leiab: Bakuu metrooplaan, jalgpallimatši kirjeldus, seksuaalhälvete klassifikatsioon, veidrate venekeelsete raamatute bibliograafia jne?

Sellele küsimusele vastata on ühtaegu raske ja kerge. Ma kirjutasin romaani paar aastat tagasi ja siis olin ma täielikult teadlik nii sellest, kuidas need kunstnikud on romaaniga seotud, kui ka sellest, miks on seal vaja kõiki neid heterogeenseid tekste. Kuidagi oli see asi assotsiatiivne ja peatüki kirjutamist lõpetades ma kohe teadsin, mis laadi teksti peaks lõppu panema. See pidi teatud mosaiikpildi kokku andma. Nüüd jätaksin ma selle ülesande pigem lugejatele, mõtlen seda pildi kokkupanemist. Ütlen aga kohe, et tegemist ei ole vastuseta ülesandega – vastus on olemas, võib küll juhtuda, et igaühel oma, aga see teebki asja veelgi huvitavamaks, ka mulle endale. Huvi aga on üks väheseid asju, mille nimel elada tasub.

Kunstnikest. Mu kavatsus oli kuidagi seostada peatüki stiil ja seal toimuv kunstniku loominguga, seosed on samuti assotsiatiivsed ja umbkaudsed, aga nad on olemas, ehk alateadvuslikul tasandil, kas või ainult minu alateadvuses. Mulle piisab ka sellest, kui mõni lugejatest hakkab huvi tundma kunstnike loomingu vastu, ehk otsib mõned pildid netist üles ja – loodetavasti – imetleb.

Su romaani põhisündmustik leiab aset ebamäärases Ida-Euroopas, kus tegutsevad vene nimedega inimesed. Mõnedest seikadest – pronksist kits, kellel keegi on kõrva otsast saaginud; Emajõe moodi jõgi – paistab viiteid Tallinnale ja Tartule. Aga konkreetset eestivenelase ühiskondlikku situatsiooni, rahvusküsimusi, poliitilis-kultuurilisi probleeme ei käsitle sa üldse. Sama võib öelda su luule kohta. Miks oled otsustanud vältida oma loomingus poliitilisi aspekte?

See, jah, on teadlik otsus, põhimõtteline otsus, võin ka öelda. Miks? Aga sellepärast, et ei pea seda vajalikuks. Ma ei ole poliitik, ei ole hüsteeriline venekeelne ajakirjanik siin Eestis, kelle ainsaks sõnavõtuks jääbki igavene hüüe Kartaago linna hävitamisest. Ma ei arva ka, et on olemas üleüldse mingisugune eestivenelase ühiskondlik situatsioon, rahvusküsimused või poliitilis-kultuurilised probleemid. On eestivenelane A. oma konkreetse eluga, on eestivenelane B. oma probleemidega, on eestivenelane C., kelle kohta ei ütleks esmapilgul, et ta üldse eestivenelane on, jne. Mina olen pigem huvitatud konkreetsetest inimestest, vaatamata nende rahvusele, emakeelele, usule, soole, seksuaaleelistustele jms. Inimelu on sada korda huvitavam kui kõikvõimalikud poliitilis-ühiskondlikud asjad.

Ja üks eriti tõsine teema: naised. Su romaanis on naised tihti modellid, prostituudid, modelliagentuuri juhatajad, kohvikeetjad, posijad; ka kaduma läinud Agniaga seostub kudumisvarraste klõbin. Ühesõnaga, mitte just kõige emantsipeerunumad olendid. Kuidas sa seda asjaolu kommenteerid?

Nojah, see on vist tõesti nii. Vastan siis sedasi, et olen ju mees ega saa vaadata naisi ja maailma naiste vaatevinklist. See vaatenurk, millest sa räägid, on tõesti kuidagi seksistlik ning poliitiliselt ebakorrektne, aga noh, lohutan ennast kahe asjaga: 1) see on selle romaani omapära, järgmises, loodetavasti, on lood veidi teistsugused, 2) päris elus on mul elukaaslaseks aktiivse eluhoiakuga feminist ning selline naiste käsitlemine võib olla väike kättemaks: olen mehena endale teadvustanud, et see ei ole enam men’s world. Nagu kommunistid hoidsid kaua-kaua oma utoopiast kinni, samuti elan ehk ka mina oma unistuste maailmas. Ühesõnaga, naised, ärge pange pahaks. Ma päriselt nii ei arva, isegi kui autori alateadvus reedab vastupidist.

Millised eelised on vene keeles kirjutaval Eesti kirjanikul vene keeles kirjutava Vene kirjaniku ja eesti keeles kirjutava Eesti kirjaniku ees?

Ega neid eeliseid liiga palju ei ole. Võib olla see, et meid on vähe ja me tõesti pälvime vahest teenimatult palju tähelepanu. Muidu aga on olukord pigem kurvastav, sest neid lugejaid, kellele tasuks avaldada minu teosed siin ja vene keeles on, noh, 15 tükki, keda ma kõiki isiklikult tunnen. Rõõmustab aga asjaolu, et veel viis aastat tagasi oli neid viis, nii et olukord ikka paraneb. Ning see, et minu lugejad on valdavas enamuses eestikeelsed, tähendab minu arvates seda, et ju siis pole tegemist rahvuskirjandusega – ja see, mille nimel olen alati rabelenud: et kirjandus ei ole rahvuslik nähtus, vähemalt sel juhul, kui see on hea kirjandus.

Keda pead oma tähtsamateks kirjanduslikeks mõjutajateks?

Minu kõigi aegade lemmikkirjanik on Julio Cortázar. Ma ei tea, kas ta on mind mõjutanud, aga noh, vist ikka, ilma selleta ju ei saa: kui oled kellestki vaimustuses, siis hakkab see paratamatult mõjutama. Mõjutajaid on teisigi olnud, kuid jätan ka selle lugejatele ja kriitikutele raamatutest välja lugeda, kelle stiilis või kelle vaimus on see või too asi kirja pandud.

„Thalassa! Thalassa!” on tõlgitud venekeelsest käsikirjast ja ilmub raamatuna kõigepealt eesti keeles – ka Bulgakovi „Meister ja Margarita” ilmus raamatuna enne eesti kui vene keeles. Tõlkijal Ingrid Velbaum-Staubil on õnnestunud mu meelest suurepäraselt edasi anda venepärase ütlemislaadi võlusid. Kuidas sa tõlkija leidsid ja kui tihedalt te koostööd tegite?

Leidsin imelikul kombel Facebooki kaudu. Ingrid oli ja on minu sealsete friend’ide hulgas ning kui ma kuulutasin seal, et otsin tõlkijat, kellele ei luba mingit honorari ega isegi raamatu väljaandmist, siis vastas ta mulle üllatavalt kiiresti, et ongi selline inimene leitud. Seekord pakkus käsikirja Varrakule Ingrid, mitte mina, ja üldse tegi ta raamatu ilmumiseks ehk rohkem kui mina. Tõlkimise küsimuses kohtusime temaga üldse ühel korral ja paari tunni jooksul esitas ta mulle küsimused mitmete keeleliste peensuste kohta. Ja see ongi kõik, Ingrid sai suurepäraselt tõlkega hakkama, üleüldse on mul seni tõlkijatega kõvasti vedanud.

Räägi natuke oma salapärasest varjunimest. Kuidas sündis P. I. Filimonov?

Kui analüüsida seda varjunime, siis vene keeles peitub siin lausa kaks tegelast: Pif ja Limonov. Pif on prantslasest koerake, koomiksite tegelane, kellest kirjutas ka Andrei Hvostov oma „Sillamäe passioonis”. Limonov on aga kuulus vene kirjanik, poliitik ja megalomaan, kellest Sirbi lugejatele ei pea vist eraldi rääkima. Varjunimi sündis oma 20 aastat tagasi. Olin tollal nendest kahest tegelaskujust niivõrd suures vaimustuses, et ühendasin nad üheks varjunimeks.

Nagu ütleb Sirbi kirjandustoimetaja Doris Kareva: aitäh ja rõõmsat jätku!

Aitäh huvitavate küsimuste eest!