Saladus

Kalle Käsper

Peeter Buridani novellikogust „Udujutte” Minu ema suri, kui olin kolmekümneaastane. Ta põdes kaua, mõnda aega lebas ka haiglas, kuid päris lõpus, kui kõik lootused olid kadunud, tõime ta koju. Ma ei tea, kas ma muidu oleksin söandanud sellist sammu astuda, kuid mu abikaasa töötas medõena ja võttis hoolitsemise enda peale; ta teadis, kui väga ma olen emasse kiindunud. Meie poeg oli tollal alles pisike ja ma kartsin veidi, et kodune tragöödia võib halvasti mõjuda tema psüühikale, kuid Rebekka rahustas mind, seletades, et lastel pole empaatiavõimet; pigem, lisas ta, võib see poja tundeelule tulla kasuks, sest steriilsetes oludes kasvanud lastest saavad sageli monstrumid. Paar nädalat pärast matuseid hakkasin koristama ema kummutit, et vaadata, mida säilitada mälestuseks ja mida ära visata: korteris oli tarvis üht-teist ümber korraldada. Emast oli jäänud päris palju pilte: oli fotograafia õitseaeg ja emale, nagu naistele ikka, meeldis poseerida objektiivi ees. Lapsepõlv välja arvatud – need pildid olid sõja ajal koos ema vanemate majaga ära põlenud –, rullus minu pilgu eest läbi kogu ema elu: kooli lõpp, esimene töökoht, abiellumine Tundsin südames tuttavat valu: minu vanemad olid varakult lahutanud. Isa, karm ja järsk mees, armukadetses ema põhjusetult ja tegi ta elu põrguks. Lõpuks ei kannatanud ema välja, võttis minu ja kolis oma ema juurde, kus me elasime palju aastaid ühes tillukeses toas, ilma sooja veeta, kuid vastiku naabrinaisega, kellele ei mahtunud hinge, et kunagi üksnes temale kuulunud korterisse paigutati keegi võõras. Mäletan, kui õnnelikud me olime, kui emale lõpuks eraldati omaette korter Mustamäel, seesama, kuhu ma hiljem tõin Rebekka ja kus ma praegugi istusin kušetiserval ja vaatasin liigutusega ema pilte. Fotode alt leidsin kaks pakki kirju, ühe paksu ja teise õhukese. Esimese tundsin käekirja järgi kohe ära: need olid minu läkitused emale, saadetud kõige erinevamatest kohtadest, kus ma olin õppinud, töötanud või puhanud: Tartust, Leningradist, Saaremaalt, Sotšist ...

„Kallis ema!” – nii algasid kõik minu kirjad. „Kallis Miina!” lugesin teise, õhukese paki pealmiselt, koltunud leheküljelt, sissetrükitud väikese fotoga Kadriorust vasakus ülanurgas, kui veel mäletate selliseid kirjapabereid.

Harutasin paki lahti; võib-olla ma poleks pidanud seda tegema, kuid – käsi südamele – kes teist oleks toiminud teisiti?

Lugenud läbi esimese kirja, tundsin, kuidas lähen tahtmatult näost punaseks. Jah, see oli kõige ehtsam armastuskiri, ja selle saatja polnud minu isa. Ütlete, mis siin imestada, ema lahutas noorena, loomulikult võisid tal hiljem olla mõned romaanid, temagi oli ju kõigest naine; kuid daatumid osutasid varasemale ajale.

Kas tõesti oli isal õigus?

Minu hämming süvenes veelgi, kui olin kuupäevadele – kirjad olid kirjutatud lühikese ajavahemiku vältel, ühel suvel – lisanud üheksa kuud ja saanud oma sünniaja.

Võib-olla oleksin pidanud peatuma nüüd, kirjad minema viskama ja kõik unustama, kuid taas – kes minu asemel oleks seda suutnud?

Ajalugu varjab palju saladusi, me ei saa kunagi teada, kas Lucrezia Borgia tõepoolest mürgitas oma vaenlasi või on see paavstipere rivaalide laimujutt, ja vastupidi, kas Lenin ikka suri loomulikku surma või aitas tema ebasoosingusse sattunud Stalin sellele kaasa …

Minu ees seisis – või õigemini, lebas minu põlvedel, kuhu olin kirjad asetanud – samasugune saladus, ja ma otsustasin, et püüan selle lahendada.

Stiil osutas luulelisele ja haritud mehele, ja kui ma olin ainsalt säilinud ümbrikult lugenud saatja perekonnanime, mõistsin, et ma ei eksinud: tegu oli, võiks öelda, isegi professionaaliga, küll mitte võrgutuskunstis (ehkki miks mitte ka selles), kuid eneseväljenduses kindlasti. Ma ei hakka tema nime ütlema, ta on liiga tuntud isik, kirjanik; muidugi, kui ema temaga tutvus, tegi ta kirjanduses alles esimesi samme.

Järgmisel päeval helistasin talle, esitlesin end ja ütlesin, et sooviksin kohtuda.

„Mis asjus, kui tohib küsida?” uuris ta viisakalt.

„Isiklikus.”

Mul on väga levinud perekonnanimi ja seepärast ma ei uskunud, et ta kohe mingeid järeldusi hakkab tegema. Pisut ta siiski kõhkles, küllap kaalus, kumb on tõenäosem, kas ma tulen raha laenama või keerulises eraeluprobleemis nõu küsima; kuid meie kirjanikud ilmselt kannatavad tähelepanu vähesuse tõttu, sest ta nõustus kiiresti ja kutsus mind homseks külla.

Enne minekut käisin läbi isa poolt, keda ma muidu nägin harva; ma ise poleks võib-olla üldse temaga suhelnud, kuid ema soovis, et me ei kaotaks sidet, küllap ta tundis, et poeg vajab isa, missugune ta ka pole. Mingit rõõmu need kohtumised mulle ei pakkunud, sest isa ei varjanud minu eest oma vaenulikkust ema vastu, kuid ma ei tahtnud emale meelehärmi valmistada. Pärast ema surma olin korra isegi mõelnud, et nüüd teen sellele teesklusele lõpu, isa ei tulnud ju isegi matustele, kuid uues olukorras tundsin, et minu kohus on temaga jagada uudist. Kas ma tundsin end pisut süüdi, et olin pidanud tema armukadedushooge põhjendamatuks? Võib-olla, kuid isa tõi mind ruttu maa peale tagasi, sest niipea kui olin rääkinud oma leiust, katkestas ta mind, mühatades põlglikult:

„Ma olen kogu aeg teadnud, et su ema on libu.”

Tundsin end solvatuna (kas see tähendas, et mina olen libu poeg?) ja lahkusin kähku, veendunud taas, et mu isa on vastik tüüp; mõistsin sel hetkel ema, kui ta kas või üürikeseks ajaks otsis täiesti teistsuguse, inimliku ja mõistva mehe lähedust.

Kirjanik juhatas mind elutuppa, valas mulle päevasest ajast hoolimata pitsi konjakit ja ütles:

„Rääkige, mis mure teil on.”

Mulle näis, et ta on vahepeal jõudnud mõelda mu kummalise kõne peale ja vähemalt versiooni kujul meenutanud ka mu ema.

Võtsin pintsakutaskust kirjapaki ja ulatasin kirjanikule.

Ta harutas nööri lahti, libistas pilgu kiiresti üle ühe läkituse, teise, kolmanda, naeratas põgusalt, otsekui oleks meenunud midagi meeldivat, ja küsis lühidalt:

„Mis teid huvitab?”

Hakkasin rääkima, kuidas ema hiljuti pärast pikka rasket haigust suri, kuid ta katkestas mind kärsitult:

„Jah, ma tean, ma nägin ajalehes surmakuulutust.”

See kõlas peaaegu nagu ülestunnistus.

„Tähendab, see on tõsi?” küsisin ma, kirjapakile osutades.

„Loomulikult,” kehitas ta õlgu. „Need on minu kirjad. Aga milles ikkagi on asi?”

„Vaadake,” jätkasin kogeldes – olin noor ega olnud harjunud sellise otsekohesusega, „ma arvutasin kokku, millal need kirjad on kirjutatud ja millal sündisin mina, ja sain tulemuseks …”

Ma rääkisin segaselt, kuid ta sai kõigest aru.

„Te tahate teada, kas te pole äkki minu poeg?” küsis ta.

Noogutasin.

Ta vaikis natuke aega.

„Jah, aga kui ma oskaksin seda teile öelda …”

Olin üpris nördinud, see paistis mulle keerutamisena. Kas ta tõesti kartis, et ma hakkan esitama materiaalseid pretensioone, taotlema, et mind kantaks pärijate nimekirja? Vaeselt kirjanik ei elanud. Me istusime tema avaras südalinnakorteris, mis oli sisustatud tolle aja kohta üpris hea mööbliga, lisaks maalid seintel, nipsasjad ja muidugi raamatud, tohutu hulk raamatuid, mis minu silmis kujutas küllap suurimat varandust, kuid merkantiilseid mõtteid mu pea ometi ei varjanud.

„Midagi te igatahes teate,” ütlesin võib-olla veidi järsult. „Kirjadest pole võimalik täpselt aru saada, kui kaugele teie ja mu ema suhted läksid, kuid teie enda jaoks ei saa see olla saladus.”

Ta vangutas pead.

„Te ei mõista mind. Miks te arvate, et ma kindlasti pean seda mäletama?”

Surusin vaevu vihapurske alla – see oli juba tõesti solvav.

„Ma ei tea, kui palju teil nooruses armulugusid oli,” ütlesin, raevu tagasi hoides. „Minul oli küll võrdlemisi palju, üle kahekümne, aga sellest hoolimata mäletan ma üksikasjadeni, mis mul kellegagi juhtus ja mida ei juhtunud.”

„Te ei mõista mind ikka,” lausus ta leebelt. „Te arutlete normaalse inimese loogika järgi – aga mina ei ole normaalne inimene, vaid kirjanik. Ma loon uut tegelikkust, ja ma ei loo seda tühjusest, vaid mälestustest ja kujutlustest. Ma kordan – mälestustest ja kujutlustest. Need on kaks täiesti ise asja, aga kirjanduse sünniks nad peavad segunema.”

Ta vaatas mulle otsa heasoovliku tähelepanuga, otsekui esimest korda otsides mu näost tuttavaid jooni.

„Ja vaadake, häda on selles,” jätkas ta, „et kui nad kord on segunenud, on neid väga raske uuesti koost lahutada. Nii ma ei teagi paljude oma elu sündmuste kohta, kas nad toimusid tõeliselt või on see minu hilisem kujutlusvili. Episood teie emaga pole erand. Jah, ma mäletan, et me puhkasime koos Võsul, sõitsime jalgrattaga Käsmu ja tagasi, tantsisime. Kuid edasise osas pole ma kindel. Ma kasutasin seda juhtumit oma loomingus hiljem kaks korda: ühes variandis lõppes kõik triumfaalselt, kui te mõistate, mida ma öelda tahan, seevastu teises jäin pika ninaga. Ja ma annan oma ausõna, et ma ei oska öelda, kumb neist vastab tõele.”

Sõna „episood” riivas mind taas, kuid üldiselt oli mu viha juba lahtunud; ma pole nii rumal, kui võib paista, ja mul õnnestus seada end tema kohale.

„Nüüd ma sain aru,” ütlesin rahulikult. „Sellisel juhul on mul teile üks ettepanek.”

Rebekka oli mulle rääkinud, et isadust tuvastatakse veregrupi järele. Tõsi, ta seletas, et see kõlbab üksnes nii-öelda eitavas vormis, aidates välja selekteerida need, kelle puhul käesolev isadus ei tule kõne alla, kuid midagi andis seegi.

Jutustasin kirjanikule võrdlemisi segaselt oma ideest ja lõpetasin nii:

„Kas ma tohin paluda, et me tuleksime veel korra, kahekesi, koos abikaasaga, teie poole ja ta võtaks teilt vereproovi?”

„Selleks puudub vajadus,” ütles kirjanik.

Natuke aega ta otsis midagi, avas ühe sahtli, teise, siis tõusis, läks raamaturiiuli juurde ja tuhnis seal, viimaks aga lõi endale peopesaga vastu laupa ja lahkus kiiresti toast.

Jälgisin teda kogu selle aja, see oli esimene kord meie kohtumise jooksul, kus ma sain seda häirimatult teha, ja ma püüdsin leida mingeid jooni, mis võiksid meid ühendada, kuid tagajärjetult: kirjanik oli laiaõlgne, mina kleenuke, kirjanik veidi kühmus, mina rühikas, tema silmade värvi ma prillide taha ei näinud, kuid tema lõuajoon oli tunduvalt mehisem kui minul. Tõsi, see ei öelnud veel midagi, sest kõik väitsid, et ma olen nagu ema suust kukkunud.

Ainus, mille poolest me tõepoolest teineteisega sarnanesime, oli nina, see oli mõlemal suur ja jäme.

Varsti tuli ta tagasi tuppa ja ulatas mulle punaste kaantega dokumendi.

„Vaadake ise, ma lasksin vererühma passi kanda, igaks juhuks, kui midagi juhtub.”

Argpüks, mõtlesin endamisi, väriseb oma elu pärast, kuid tähendasin ikkagi veregrupi märkmikusse.

„Palju tänu,” ütlesin tõustes, „ma helistan teile, kui midagi selgub.”

„Ja mina luban, et püüan veel kord tõsiselt meenutada, mis tollal ikkagi võis sündida,” kostis ta pehmelt, sõbralikult – minu isa polnud minuga kunagi nii rääkinud.

Mul oli piinlik hakata kirju tagasi küsima, kuid ta lahendas selle probleemi ise, ulatades paki sõnagi lausumata mulle.

Järgmisel hommikul läksin koos Rebekkaga polikliinikusse ja ta võttis mult vereproovi. Olin juba paar päeva tagasi jutustanud talle oma avastusest – ma lihtsalt ei suutnud vaikida.

„Ma loodan, et haiglas, kus ema lamas, on säilinud tema andmed,” ütlesin, kui Rebekka mõne aja pärast naasis.

„See ei oma tähtsust,” ütles Rebekka. „Kõik on niigi selge. Sel mehel on esimene grupp, sinul neljas. Need ei sobi mitte kuidagi kokku. Sa pole tema poeg.”

Olin löödud: kujutluses olin juba hakanud end seostama kirjanikust isaga ning isegi lugenud eelmisel õhtul läbi ühe tema romaani; nüüd tundus see mulle miskipärast kohe kehvem.

„Noh, vähemalt on see saladus lahendatud!” naeratasin vapralt.

Polikliinikust läksin otse isa juurde ja jutustasin talle vahepealsetest sündmustest.

„Anna andeks, et ma võisin sinu isaduses kahelda,” ütlesin lõpuks. „Ja ka sulle, ma loodan, tuli see kõik kasuks – ehk sa nüüd muudad natuke oma suhtumist emasse.”

Ta vaatas mulle otsa – ja hakkas äkki homeeriliselt naerma. Avanud kirjutuslaua sahtli, võttis ta mingist karbist passi, avas selle ja torkas mulle nina alla.

„Kas sa nüüd usud, et su ema on libu!”

Vaatasin passi – minu isal oli sama veregrupp, mis kirjanikul.

Rebekkale ma vestlusest isaga ei rääkinud; ema pilte ma minema ei visanud, kuid rohkem pole ma neid kunagi vaadanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht