Sakilise eluteega kirjamees

Anne Valmas

Arved Viirlaid 90 Arved Viirlaid on väliseestlaste hulgas olnud üks loetavamaid kirjamehi. Tema looming, mis kajastab Eesti saatuse kõige valusamaid külgi, läks sügavale pagulaseestlaste südamesse, sest sõda, metsavendlus, küüditamine ja oma riigi kaotus puudutasid igaüht. Kodus oli Arved Viirlaiu looming sama hästi kui tundmatu, sest see oli peidetud KGB korralduste põhjal seitsme luku taha erihoidu. Tema raamatud märgistati kahe kuusnurgaga, mis tähendas eriti nõukogudevastast loomingut. Enamasti need raamatud Eestisse ei jõudnudki. Autori esikromaan „Tormiaasta” osutus viie esimese pagulasaasta kõige menukamaks teoseks, sellele järgnenud nn metsavendade eepos „Ristideta hauad” sai veelgi populaarsemaks. Asjatult ei peetud Viirlaidu paguluses rahvuskirjanikuks. Väliseestlaste kõige mainekamat kirjanduslikku tunnustust – Henrik Visnapuu nimelist Kultuurifondi auhinda on jagunud talle koguni neljal korral: romaanide „Ristideta hauad” ja „Märgitud” ning luulekogude „Käsikäes” ja „Valgus rahnude all” eest. Arved Viirlaiu romaanid on realistlikud, sest läbielatud metsavenna kogemus ja karm soomepoisi elu andsid selleks piisavalt ainet. Eesti saatus oli kirjanikul pidevalt südamel ja seda püüdis ta ka laiemalt tutvustada. Viirlaid on eesti kirjanikest kõige rohkem ära teinud teadvustamaks maailmale Eesti anastamist. Koos kordustrükkidega on tal võõrkeeltes ilmunud 18 raamatut, millega ta on üks tõlgitumaid väliseesti kirjanikke. Romaan „Ristideta hauad” on vahendatud inglise, läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, hiina, leedu ja vene keelde. Katkendeid romaanist on ilmunud türgi, ukraina ja korea keeles. Väikerahvaste kirjanduse tõlkimise soodustamise nimel loobus kirjanik oma „Ristideta haudade” ingliskeelse tõlke honorarist ja moodustas Eesti Tõlkefondi Kanadas, et toetada teiste väikerahvaste teoste vahendamist võõrkeeltesse. Tema leedukeelne „Ristideta hauad” sai teoks selle fondi abiga. Huvitav oli ka tema algatatud rändraamatu aktsioon. Ingliskeelne „Ristideta hauad” saadeti Kanada parlamendi liikmetele ja ministritele, samuti Kanada, Inglismaa ja USA saatkondade raamatukogudele üle maailma. Samasuguseid aktsioone korraldati sõprade abiga ja autorihonorari toel ka Soomes ja Prantsusmaal. Teada on, et vähemalt Prantsusmaal ja Rootsis leidis teos positiivset vastukaja: leiti, et romaan on epohhi loov ja vapustav süüdistus Stalini kuritegude vastu, mida ei tohi unustada. Mingil määral võib seda võrrelda Sofi Oksaneni „Puhastuse” eduga Eesti saatuse tutvustamisel.

Hoopis teist laadi raamat on „Seitse kohtupäeva”, kus põimuvad reaalsus ja ettekujutused. See on kirjaniku läbielatud lugu, kus autor jääb ootama oma tundmatut sõjakaaslast, kelle isik jääb Viirlaiule lõpuni mõistatuslikuks. Kuna mees on haigestunud ja surnud, ei saagi selgeks, kas tegemist oli tõepoolest sõjakaaslase või hoopis osava väljapressijaga, kes palus rahalist abi Viirlaiu teoste tõlkimiseks, lubades selle eest kasutamiseks oma päeviku, mis jäi samuti saamata.

Eerik Hormi romaanide peategelaseks on Erik Heine, kes oli endise Nõukogude sõjavangina jõudnud Kanadasse ja jutustanud kirjanikule oma mälestusi. Kokku sündis sellest keerulise saatusega mehe loost viis romaani: „Vaim ja ahelad”, „Kustuvad tuled”, Sadu jõkke”, „Kes tappis Eerik Hormi” ja „Surnud ei loe”.

Dokumentaalne on ka romaani „Märgitud” ainestik, käsitletakse Soome jäänud eesti vabatahtlike käekäiku. See on sünge lugu soomepoistest, endistest liitlastest, kelle Soome poliitiline politsei vangistas ja anti Nõukogude Liidule välja andis.

Lühiproosa kogumikke on Viirlaiul ilmunud kaks: „Saatuse sõlmed” ja „Ajal on mitu nägu”. Ka neis raamatutes on esikohal reaalne elu, ikka kodumaaga seotu.

Autobiograafilises romaanis „Põhjatähe pojad” (2010) on keskmes keeruline aeg aastatel 1943-1944, mil ta otsustas põgeneda Soome ja armeesse astuda. Kojupöördumine aastal 1944 ei tõotanud midagi head ja koos saatusekaaslastega põgeneti uuesti Soome, sealt Rootsi, kust 1945.aasta septembris purjetas 23meheline grupp noori baltlasi Inglismaale. See seiklus lõppes interneeritute laagris Londonis Wimbledoni linnaosas, kus 23aastane noormees kirjutas oma esimest romaani „Tormiaasta”. Pikka teadmatust oma saatuse suhtes täitis ta tegevusega, mida toakaaslastel oli raske mõista. Noore kirjamehe ainuke mure oli, et Rootsist kaasa võetud õhuke lennuposti paber kippus otsa saama. Viirlaid ise on arvanud, et vangistusele võlgneb ta oma kirjanikukarjääri. Pigem on põhjus siiski kirjutamispisikus ja rohkes vabas ajas, mida tal ei varem ega hiljem nii laialt kasutada polnud.

Kogu Arved Viirlaiu looming on olnud seotud Eestiga, kodumaa saatuse, sõja ja põgenemisega. Kakskümmend esimest eluaastat on tema loomingule andnud ainet kogu eluks. 1972. aastal on öelnud Bernard Kangro: „Tema on kõige oma hinge tule ja jõuga asunud kirjeldama seda aega ja oma eakaaslaste saatust. Ilma temata poleks meil nii pidevat laiaulatuslikku ning sugestiivset pilti iseseisvuse esimese generatsiooni saatusest Teises maailmasõjas ja metsavendluses. Arved Viirlaid seisab ka oma eluaastatelt umbes selle põlvkonna keskpaigas – sündinuna 11. aprillil 1922.”

Vanameistri viimaste aegade koduks on Hundikuru Toronto lähistel, kus on valminud ka viimased teosed. Ikka liigub mõte isamaal, hoopis vähem pagulasmaal Kanadas, kus on möödunud ju rohkem kui poole sajandi pikkune elu. Pagulaspõlve argielu probleemid on temast justkui mööda läinud, tähelepanu on köitnud vaid Hundikuru truu kaaslane KiisuMiisu, kellele on pühendatud pikk ja südamlik lugu.

Oma loomingus on Viirlaid kompromissitu nagu ka tegelikus elus. 1997. aastal keeldus ta Eesti presidendi autasust, kuna selleaegset Eesti poliitikat pidas ta Eesti rahva tulevikule ohtlikuks. Pikki ja Eesti käekäigu vastu huvi tundvaid kirju jõuab kodumaale abikaasa Hilja sulest. Mure Eesti pärast on neil mõlemal pidevalt hinges. Ka pisuke solvumistunne, et väliseesti kirjanike vastu on nii tagasihoidlik huvi, nad on peaaegu unustatud. Kui võtsin lahti „101 eesti kirjandusteost”, pean sellega nõustuma. Väliseestlaste suurepärasest kirjandussalvest on seal ainult üksikuid näiteid. „Ristideta hauad” siiski on sellele pjedestaalile tõstetud.

Soovin, et meistri sulg ei roostetaks, et „Põhjatähe poegadele” järg tuleks, mis ka teise kodumaa eluolule pilku heidaks, aga ka õnne ja tervist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht