Roosnapõhja uus Oidsalu
Meelis Oidsalu tõestab veelgi mu tunnet, et praeguse tunnetuse põhjalt on maaelu eesti luules veel peaaegu avastamata. Meelis Oidsalu, Koertepõud. Sirp ja Vaseliin, 2008. 45 lk. Takkajärgi võib seda öelda. Kahe aasta tagune „Jumala kihvt luulekogu” oli suures osas veel toores ja õppiv asi. Nyyd on Oidsalu oma esmase lahmiva juhuslikkuse, kristluse-põlguse, killurebimise ja rõvetsemise iha ning ka armastuse välja paisanud, suu puhtaks rääkinud ja mõjub keskendatumalt. Me ei räägi siin ymberkasvamisest, eks. Seda pole vajagi. Samu taevasse kukkumise (lk 10), veristamise ja muu naturalismi motiive (lk 26, lk 27, lk 28 ja väga gottfriedbenn’lik lk 39) loeme siitki. Aga nad on kuidagi asjakohasemad ja selgemad. Yks luuletus (lk 24), mis algab „alguses oli sõna” ja jätkub armastussymboolikaga, paneks eelnevat blasfeemiat justkui revideerima, aga enne ja pärast keerab „seamoodi armunud” (lk 23) autor selle idylli jälle ymber ja laseb tiira-taara edasi. Siiski on siin oma sihid. Iga luuletus on nagu kontseptuaalne mudel, mille struktuuri painutab suurem või väiksem osa aloogikat, jaburust või visiooni. Vahel pöördub realistlik lähtealus pea peale. Pidevalt korduv tagurpidisus viitaks justkui sellele praegusele nihestatud olukorrale, milles asuvad me väärtushinnangud, linna-maa suhe ja yht-teist muudki. Autor ei pea seda normaalseks, kuid ei virise ega põe maaromantikat. Lihtsalt vaatab ringi ja asetab enda kuhugi äärmuste vahepeale, saab juhtuva tandriks: „pole ma / linna- ega maamees / olen see koht / kus miski ei kohtu” (lk 9).
Raamatu tooni annab juba kaanepilt, kus viksilt rõivil maamees on ohjest hoidmas etterakendamiseks valmis hobust, vankriaisad murul, koer õue peal toimuvat vahtimas. Kosjasõit? Kirikupyha? Simman? Laadapäev? Või on hobune just laadalt toodud ja uudistab uut kodu. Igal juhul on pidupäev ja mingi asi on korras. Sealt paistab rahulolu. Muud töö- ja ilufotod näitavad endist tausta ja samas võõritavad. Need pildid on leitud Oidsalu uuest suvekodust Roosna kylas. Maal mõeldu, nähtu ja tehtu ongi raamatu telg. Tekib tunne, nagu oleks autori elust mingi aja puudunud tasand nyyd jälle olemas. „Vanad fotod, räämas häärber koos lagunenud laudaga on iselaadi sõnum meie riigi algusaegadest. Sõnum, mida ma kolme viimase aasta jooksul olen püüdnud jõudumööda taastada. See on tükike Eestit, mille eest ma tunnen end vastutavana,” kirjutab autor eessõnas (lk 5) natuke aruandluse laadis. Aga propagandaks asi ei lähe. Kuidas seda eestlust teistmoodi ligidalt kogedagi, kui paikadest hoolimise ja tegudega hingesideme loomise läbi.
Teisi inimesi võiks selles protsessis veel rohkem käsitleda, luuletuste tegelasi elusamaks kirjutada. Teised on rohkem vilksatavad statistid, armastatu aga mõistatus, kellele pyhendatud yks tõeliselt ilus tekst (lk 22) ja veel mõned sealkandis.
Maateemalist uuemat luulet on meil väga vähe ja enamasti kipub see kas loodusluule, filosoofiliste mõtiskluste või lausa suvitusluule kanti. Oidsalu puhul mitte. Maaelu juures paistab talle meeldivat konkreetsus, osalemine ja lihtsus, linlaste kohta ytleb ta: „pole ime, et hinged nälgivad / kui ninaesine / nii kaugele igatsetakse” (lk 14). Teoksil oleva ymberehitustöö jäljed ja mõtted on tekstis: vana korstna lõhkumine, kaevu täitmine, kevadkynd, jutud naabrimehega jne. Eelpool mainitud lopsakas naturalism sobib maale hästi. Ja saab uusi kasutusalasid. Mingit suurelist juurteotsimist siin ei ole, kuid ootuspäraselt virguvad lapsepõlvemälestused (lyyrilisem lk 22, verisemad lk 26, lk 28). Ringivaatavam pool näeb end bemariga sodiks sõitnud maapoisi puruks pead punase ylasena (lk 38). Tyhjaks jäävate kylade (lk 35), joomise ja oma eluasemetest hoolimatuse kriitika on ainult kaudne, aimatav ja ehk seda mõjuvam. Olen ise ka mõned head aastad linna ja maa vahel pendeldanud ja tundub, et selle linnamehe maale tulemisega tekib ikka mingeid kummalisi lyhiyhendusi, sulandumisi ja ehk ka uusi kvaliteete. Esiteks satutakse silmitsi oma oskamatusega ja tundmatusega. Mõnel juhul päästab fantaasia – ja seegi tundub maal kuidagi teisiti tööle hakkavat. Võib-olla rohkem kummastuse ja välgatuste kaudu. Maa turgutab leiutajaloomust. Sammhaaval ja komistamisi saadakse aru, mida peaks tegema, tutvutakse, õpitakse kohta aitama ja hoidma. Pidevalt satuvad kõrvuti praegused ja endised ajad, arhailised ja moodsad esemed, teguviisid, suhtumised. Ööd on maal teistmoodi (lk 12), sellest on kirjutanud kas või Andres Allan ja Guntars Godiņš. Selles kõiges on oma paratamatut ja loomulikku syrrealistlikkust ning tundmatuse kompimisega kaasnevat tegelikkusetunde muutumist.
Reaalsuse muutmine või konverteerimine võib olla mõistmise ja harjumise viis. Oidsalu võimendab teda ymbritsevat tegelikkust ja tulemuseks on kogu huvitavaim tekstitasand. Seosed on lahti lastud: keel muutub huulte vahel ohakaks (lk 11), mullustes mutimullahunnikutes võrsuvad unised traktoristid (lk 17), kylapoe ees jauravad joodikud annavad visioonile rytmi (lk 29), vanaema vokki tallab tegelikult vares (lk 31), devoni liivakivi kaevates ilmuvad õllepudeliga peldikus istujate põlvkonnad kuni paleosoikumini (lk 42) ning ehitatud aed tuli nagu tuli ja põletas kõik (lk 43). Ses laadis on asju, mis mõjuvad veidi pingutatuna (lk 33, lk 37), aga stiil ise on rajamisel, pole hullu. Tõepoolest, „mida sa tont nõuad inimlapselt / kel pole niipalju eluaega antud / et jõuaks kingad jalga panna” (lk 31). Kriitikuna: tyhja neist kingadest, hurraa, paljajalugi oled kobedaid värsse teinud. Kodanikuna: ega muud ei nõuagi kui riigisaladuse pidamist. Nii et kombes. Makaagilise realismi ja vulgaarpsyhhedeelia lompi pole ka nagu ära uputud. On tihedust ja oma sisu, ainult köide võinuks kõvem olla, mul ähvardavad juba mitmed lehed raamatust välja kukkuda. Mingi kandi pealt haakub see laad Luugi pikaaegse looduse, tarede, talumeeste, traktorite ja maa syrrealiseerimisega, aga Luugi tekstid on pigem vahvad kirjanduslikud mängud – neil pole maalõhna, siin on. Oidsalu lyhemate lulkade paremik (lk 13, 18, 19 ja 20) tuletab kuidagi meelde vana head Vanapat. Selline vaba lyhivorm, mis otseselt nalja ei viska, kuid ringiga oma käraka siiski ära teeb, ongi meie uuemast luulest mõnd aega puudunud.
Oidsalu tõestab veelgi mu tunnet, et praeguse tunnetuse põhjalt on maaelu eesti luules veel peaaegu avastamata. Linn on olnud nii valdav, esil ja mitmekihiline, maa aga eksootika, eraklus, allakäik, kylamystika või igavus. Oleks aeg kaarti laiendada ja klišeedest loobuda. Seosed on siiski mitmekesisemad. Meie riigil läheks ka vist paremini, kui linn ja maayksteist erksamalt tunnetaksid. Kui yhelt poolt suletakse kauplusi ja koole ning peedistatakse pensionäre, yhistud kiratsevad ning maanoored peavad välismaal tööd otsima, siis teiselt poolt on maal midagi salamisi taastumas ja ymber harjumas. Selge see, et võimalused ja viitsiminegi on teised. Unelmad arhailisest taluelust on kadumas ja osa oskusi jääb paratamatult unarule. Vaid väga yksikud jaksavad veel toimetada vanaisade ja vanaemade mastaapides. Ja mis siis. Tavad, olme ja elamutyybid muutuvad. Kui kyla Sind võõristama ei jää, siis saab teha koostööd. „Maa soolade” veetud kylaseltsid suudavad palju. Praegustel noortel tulijatel on kaasas näputäis uut, ideed nagu istikud, mille kasvujaksu näitavad aastad. Kui Sa pole mugav, tahad, suudad ja vaatad, siis maa jagab Sinuga alati midagi. Oidsalu on loomulik näide pärapõrgu tausta täit(u)misest tegusalt utoopilise sisuga, ta ongi yks asuja uuendatud versioon. See pole muidugi nii yhene, sest ta elab siiski rohkem linnas ja valdab heal juhul mõlemat elurežiimi. Sõltuvalt oludest, eks ole. Kui majanduskriis, sõda, vaimu kärbumine akadeemiate spekulatiivsetes katseklaasides või mõni muu hull asi tõeliselt tunda andma hakkab ja linnade ressursid otsa lõpevad, siis saab aidata ainult maa. Tuleb jälle õppida asjale kätt kylge panema. Nälja näo ees ei pääse ka kultiveeritumad ja linlikumad poeedid isiklike peenarde kaevamisest ja väetamisest. Kalev Keskyla rajab ehk kusagile Haanja kuplite vahele oma viinamäe, Doris Kareva võtab jumaliku jutiklehma, Priidu Beier õrnrõvedad notsud, fs rõõmsa divisjoni lambaid, Maarja Kangro humanitaariroonilised kyylikud, Kalju Kruusa multilingvistilise kynnipegasuse ja nii edasi. Kui aeg nõuab ja paigale jään, alustaksin ise vist kanadega, aga maal on kõik seotud ja liiga väikselt ka ei saa – nad on nii pisikesed, et neil hakkab talvel kylm ja lauta on vaja looma, kes seda oma kehasoojuse ja hingeõhuga kytaks. Jah, kes teab! Tänane huumor võib olla homne vajadus. Kaplinski, Õnnepalu, Baturin, Kivisildnik, Kompus, Matsin ja veel mõned on siis juba nõukad maamehed ning saaksid noori autoreid sulastekski palgata. Ja kaitseministeeriumi mees Oidsalu on oma Roosna kyla kohaga juba elukõlbliku ja tajumusliku otsa peal ja selle koguga ajast väljas või ees, mine võta kinni.
Autori kirjaviis muutmata.