Rohmakus 2*

Tüdrukud kasvavad suurteks**      Triin Tasuja, Armastus on  ja armastust pole. Jumalikud ilmutused, 2011. 80 lk.  (:)kivisildniku Ji luulesarja Räpina paberile trükitud  raamatud on keskmisest rahutumad, metsikumad. Lisaks trükikujule on ka nende sõnavormis enamasti miskit mässumeelset ja rohmakat. Triin Tasuja „Provintsiluulet” (2009), mis ilmus „Värske raamatu” sarjas, on sirgjooneline, koredakoeline, allumatu – nii mõnelegi kindlasti ka tänase halva luule kui sellise üheks etaloniks.   

„Armastus on ja armastust pole” (raamatu kaanel on pääliskiri nii, tiitellehel ent algab  osastava käändega, mis olnuvat vist autori tahe; kaanel tekkinud viga tundub aga keelepärasem), viib debüüdi põhijooni edasi, süvendab, täpsustab seda ilmapilti. Mitte et debüüt nõrk oleks olnud, aga „Armastus …” on lihtsalt valusam ja selgem, parem raamat. Kui otsida siit noore luuletaja väärtuste süsteemi, seda, millest tavaliselt üritatakse destilleerida sõnumit, siis tuleb meelde, mida kirjutas Charles Baudelaire (kes muidugi ei  ole kõige tugevam kirjandusteoreetik, kuid väga hää vaistu ja stiilitajuga poeet) oma ajas Poe’st kõneldes: „Kuid on veel üks väärusk, mis silmakirjalikkuse, vaimude raskepärasuse ja madaluse tõttu on palju kardetavam ning võib suurema tõenäosusega kestma jääda, eksitus, millel on visam hing. Ma pean silmas väärusku õpetlikkusesse, mille juurde paratamatult kuuluvad ka kire, tõe ja moraali väärusk. Terve hulk inimesi kujutab ette, et luule eesmärk on 
midagi õpetada, et luule peab küll kindlustama südametunnistust, küll parandama kombeid, küll veel tõestama mida iganes kasulikku. [—] Kui vähegi iseendasse laskuda, oma hinge uurida, tuletada meelde mälestusi vaimustumisest, siis ei ole luulel muud eesmärki kui ta ise. Tal ei saa muud eesmärki olla ning ükski luuletus pole suurem, üllam, tõeliselt väärilisem luuletuse nime kandma kui see, mis on kirjutatud ainuüksi luuletuse kirjutamise rõõmust”  („Mõtisklusi minu kaasaegsetest”, lk 59, tõlkinud Katre Talviste).       

Triin Tasuja puhul võiks öelda ka „luuletuse kirjutamise kurbusest”, sest suur jagu tekste põriseb ja väriseb meeleheitehoogudest või koguni vihast (seda siiski mitte ilma irooniata) – nagu suruõhuhaamer tallaks neid sõnu. Nõnda et autor määratleb end tänases subkultuuritihedas õhus: „hardcore emochick”  (lk 39). Ta kuulub nende noorte vihaste poetesside sekka, kelle tulekuks oligi ruumi alles 2000ndail – punkluule pidi enne ära olema (Merca andis nii mõnelegi tüdrukule õiguse ja vabaduse rääkida sellest, mis varem oli justkui tabu või meesteteema), beat pidi enne vooluna teadvusesse jõudma, Elo Viidingu teravad manifestatsioonid, kriitikanoodid ja keeletulv pidid enne ära olema, nii et nüüd saame lugeda juba uue generatsiooni – Tasuja, Tauli, Teede ja  Läksi (aga nad on juba täiendust saamas) tunnetest, tungidest, teravast tajumisvajadusest, eelkõige kogemislustist ja kirjutamisihast tõusvaid tekste. Nad on puhas 2000ndate Eesti nähtus, lausa stiilipuhas. Ja põnev. (Läksi raamatul olid siledad põrsaroosad kaaned, mille all kore mustast liivapaberist kiht!)     
Tasuja sedastab, et tüdrukud kasvavad küll suureks, aga sugugi enam mitte naisteks (kuigi see võis ka varem petlik olla …). Ta nimetab end „20-aastaseks lapseks” (lk 56, noor poeet Kaarel Künnap kurdab Vikerkaares /2011, nr 4-5, et 25aastaselt on hilja noor ja lootustandev olla), astub lavale lugeja ette enesekindlu(setu)se ja punksuhtumisega – see noorte naisluuletajate laine on teatavas mõttes löönud üle tolle meesluuletajate boheemlaskuvandi, võimaluse  jääda veidi pidetuks „poisiks”, vähemasti verbaalses kuvandis vabaks ja mässuliseks. Tasuja rabeleb igas mõttes turvalisuse, kodanliku moraali vastu. Võiks öelda, et tema värssides kajastub maailm, mida mõni võib paberilt lugedes ehk šokeerivaks või kõrgele luulekunstile sobimatuks pidada, ent mis on täiesti olemas, paljude tänaste noorte – ja, muide, ka keskmisest terasemate – naiste reaalsus. Tõsi, selles ei elata kõhkluste ja küsimusteta, aga teisiti  poleks vist võimalikki: „ja ma ei tea kunagi / kas ma olen olnud piisavalt / tubli piisavalt andekas / piisavalt püüdlik / piisavalt ennastületav / ja seda kõike ilma end / ribadeks tõmbamata kurat / kas ma olen ikka olnud / piisavalt piiri peal? [—] Hommik tuleb ja varastab mu luule / mis elab vaid tõelises öös / kus oleme need / kes oleme” (lk 75-76).       

Muidugi, naastes Baudelaire’i juurde: ta oli ka esteet, tema nõudmised vormile, kunsti  keelele olid midagi enamat. Tasuja ent on – usun, et sihilikult – lohakas ja rohmakas. Siin on värsse, mida tahaks painutada paremasse, vähem konarlikku keelde, on võimalusi voolavamaks ja musikaalsemaks vabavärsiks, aga Tasuja ei vali seda teed, või kui, siis kõige torkavamas, ebalust tekitavamas kontekstis ja sõnastuses, nt: „ja pidage mind litsiks mul on vitt ja jutt” (lk 74). Tema rohmakus ei ole rohkem ega vähem kui see maailm ise, see maailm, mille  koe moodustavad alkohoolne ebakindlus, luhtuvad suhted, isegi kõlvatud suhted (aga kelle standardite järgi?), ja pidev romantiline ootus ja lootus, et ehk on võimalik tuuletallajanagi oma õnn ära kanda. Raamat on jagatud viide ossa: „elu”, „töö”, „ilu”, „armastus”, „õnn” – neis kõigis kohtab pea-püsti-mässumeelt ning illusioonide või lootuste valusat põrumist. Seda ikka ainsuse esimeses isikus, kogunisti lõhkema kippuvas.     

Kui siiski katsuda kirjeldada ta poeetilist  desertöörlust mingi missioonina, siis oleks see ehk viskuda olematutele lõhkekehadele, et päästa inimesi (kes tõenäoliselt on) nende olematute või vaid pooleldi olevate, illusoorsete tunnete, pettepiltide käest. Mille eest keegi me kahepalgelises ühiskonnas Tasujale pai tegema ei hakka, mis siis et selles on tulist, siirast pihtimist, tunnistust, igatsust või eestlase maailmas valitsevat novembrikujundit koos kõige südamlikuma pilguga lähedasele inimesele:  „Ilma sinuta poleks / enam olemas ühtki sooja tuba / alles jääks vaid ainult jälk / november” („Vanaema”, lk 68-69).   

Üks luuletaja laskis kunagi ühel kiimakotist  lillas ülikonnas filmikriitikul oma poeesis Marilyn Monroe’ kohta öelda, et too pole mitte „ebamoraalne, vaid moraalitu”. Mitte et see meid kuidagi aitaks, või Tasujat. Aga, jah, see kahtlase moraali ning robustse vormiga raamat on vajalik. Ja need pole luuletused üksnes baudelaire’likust luuletuserõõmust, vaid lausa vajadusest.     

  * „Rohmakus 1” vt Sirp 4. II 2011.       

  ** Triin Tasuja, lk 8.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht