Rein Põder 7. VII 1943 – 23. X 2018

Lahkunud on kirjanik Rein Põder. Tema loominguline pärand on aukartustäratav. Selle hulgas on lühiproosat, romaane, olukirjeldusi, memuaare, reisimärkmeid ja näidendeid. Lugejateni on jõudnud 20 Rein Põdra romaani, viimane, millele ta pani punkti augustis, on alles ilmumata.

Rein Põder sündis 7. juulil 1943. aastal Võrumaal Mõniste vallas Tundu külas Uibumäe talus. Suureks sirgus ta vanaema majas maanteeristil, Mõniste mõisapargi servas. See oli tema lapsepõlve Eedeni aed ja mängumaa. Neist aegadest ja kohtadest on juttu tema esimeses romaanis „Hilised astrid“ (1984) ja koos sellega perekonnasaagaks kujunenud romaanis „Jahedad varjud“ (1992). Mõniste romaanidele lisandus ka kolmas, mõisa saatusest jutustav „Liesel“ (2015). Inimeste elulood ja nendega seotud paigad on Põdra loomingus alati tähtsal kohal. Ta oli veendunud, et elu pakub suurepärast materjali ja oleneb vaid kirjanikust, kuidas sellega hakkama saada.

Rein Põder sai Tartu ülikoolis geograaf-hüdroloogi kutse. Kuigi ta sel erialal tööle ei asunud, on tema teostes geograafi taust pidevalt tunda: iseloomulikke momente leidub romaanides „Hula“ (2000), „Teadmatus“ (2004) ja „Hiliskevad“ (2002). Eriti selgelt avaldub see aga „Kauges“ (2011), „Suures retkes“ (2015) ja „Kivitokis“ (2017), mida võib nimetada retkeromaanideks. Üksmeelse heakskiidu nii kriitikutelt kui ka lugejatelt on pälvinud tema romaanid „Unustatud“ (2010) ja „Voor“ (2013).

Ülikooli lõpetamise järel viis elutee Rein Põdra mitmeks aastaks Looduskaitse Seltsi instruktoriks, sealt edasi ajakirjandusse. Ta töötas Noorte Hääles, Pioneeris ja Tähekeses, kuni 1977. aastal sai temast kirjastuse Eesti Raamat toimetaja. Kirjastusega oli Põder seotud elu lõpuni. Algul toimetas ta lasteraamatuid, hiljem uut eesti ilukirjandust ja alates 1997. aastast oli tema kanda peatoimetaja amet. Oli suuresti Põdra teene, et Eesti Raamat suutis rasketel murranguaastatel oma taset ja lugejaid hoida.

Rein Põdra loomingut iseloomustab romantiline kujutamislaad: lüürilisus, igapäevaelu poeesia, tunderõhuline autorimõtisklus jms. Teda tunnustati mitme kirjandusauhinnaga, mh Virumaa kirjandusauhinna, Bernard Kangro ja Tammsaare kirjanduspreemiaga. Tema loomingut on tõlgitud vene, läti, leedu, valgevene ja bulgaaria keelde.

Rein Põtra iseloomustas lahke meel, avatus ja mehisus. Kuni elupäevade lõpuni püsis tema sügav uudishimu maailmas toimuva vastu. See, mis pani nii mõnegi teise literaadi kurtma või kibestuma, ei mõjutanud tema loomingu üldistusjõudu. Ta uskus endasse ja ta uskus kirjandusse. Lugejad jagasid tema veendumusi ning kolleegid imetlesid tema kindlameelsust raske haigusega võideldes. Temast peeti lugu.

„Kui kiire ja lühike tundus kõik olnu … Kui pikk see, mis ees …
Vool kandis aina edasi, kuid enam polnud sel kaldaid.
Kusagil kauges ja aimatavas hommikus ärkas kose tume müha …
Pax aeternum! lausus keegi. Pax aeternum! lausus üks teine hääl temas ja samal ajal väljaspool teda.
Pax.

(Rein Põder, „Pardiajaja“)

Eesti Kirjanike Liit

Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht