(:) Raudami silmakirjalik avaldus
Osundan: “Kuna see oli juba kolmas minu raamat, mida Loomingus ei arvustatud, siis olin veidi endast väljas.” Toomas püüab jätta muljet, et on häiritud arvustuste vähesusest. Tegelikult ei ole see sugugi nii, teda ajab meeleheitele ülistuste puudumine. Olen Raudami ja tema kriitikatundlikkusega tahtmatult kursis, sest kolm-neli raamatut tagasi kirjutasin Loomingule Raudami proosateose arvustuse. Raamatu nime ma ei mäleta, minu jaoks on tema teosed kõik üks värvitu, maitsetu, iseloomutu ja taustast eristamatu ballast.
Arvustus nagu arvustus ikka, selliseid olen kirjutanud virnade viisi. Ometi järgnes sellele Raudami poolt sõna otseses mõttes haiglane ülereageerimine. Kirjanike liidu aastakoosolekul võttis Toomas arvustuse asjus sõna, tema metoodiline huugamine rääkis arvustuse kangusest – piiritus mis piiritus –, Toomas oli selle pähe õppinud, pulk-pulgalt lahti kangutanud ja omapoolsete kommentaaridega varustanud.
Toomas nõudis sanktsioone, meetmeid, menetlust, karistust, hukkamiseni ta seekord ei jõudnud, kuid ma olen kindel, et vaimusilmas oli tal kirjanike maja hoovi püstitatud nii võllas, ratas kui tuleriit. Naeruväärne, aga tõsi. Ja mida ma siis väitsin? Ei midagi enamat, kui seda, et tegu on näruse raamatuga, milles, tõsi küll, on paar oivalist lauset.
Tavaline arvustus sellist reaktsiooni esile ei kutsu, tunnen ennast meelitatuna. Vähe sellest, aastate jooksul on toimetajad ja kirjandusametnikud tervitanud mind ikka ühe ja sama lausega, mis väikeste variatsioonidega räägib sellest, et ametnik või toimetaja on vestelnud äsja Toomasega minu arvustusest. Ametnikud vahelduvad, aastad lendavad, aga nutulaulu teema on ikka sama.
Vahel võtab Toomas üles ka minu uued kuritööd, vahel inkrimineerib neid teistele kirjanikele. Ausalt, tüütuks läheb, kujutan ette, et kriitikatoimetajad ei julge lihtsalt Toomase raamatute arvustusi tellida. Sajaprotsendilist ülistust nad tagada ei saa ega tohigi, arvustav toon aga kutsub esile piinliku ja valulise reaktsiooni.
Kirjutaksin meeleldi veel Toomase raamatute kohta, mis ma nendest arvan ja nii edasi, aga ei tellita. Vaimne terror on teinud oma töö. Toimetajad on soigumisest lihtsalt väsinud. Aga pakkumine on jõus, kui härra Raudami vaimne tasakaal taastub ainult juhul, kui kõik tema raamatud saavad arvustatud, siis olen nõus nad kõik käsile võtma.
Muidugi ei saa ma seda närvesöövat ja tänamatut tööd teha tavahonorari eest, selletaoline ettevõtmine on tervistkahjustav. Enamgi veel, toob kaasa kestvat intrigeerimist ja sisutut laimu. Aga niipalju headust on minus küll, et Toomase kannatustele lõpp teha. Ma ei pea siin silmas eutanaasiat, vaid Raudami arvustamist, vajadusel kirjutan kas või monograafia kokku.
Lõppude lõpuks on ju Raudami kirjutistes ka mõndagi talutavat. Headusenõue, mida ta kirjanikele esitab, on küll läbinisti absurdne, aga kui võrrelda Tommi Mathuraga, kellele piisab sellest, kui kirjanik on olemas, evib nägu ning ajab sealt praekartuleid sisse, siis on Raudam ju täiesti tõsiseltvõetav autor.
Küll aga ei mõista ma Toomase kibestumist algajate literaatide haipimise küsimuses: “Ma pole küll statistikat teinud, aga mulle on jäänud mulje, et nobedus, millega verisulis kirjanikud endale Loomingus (aga ka Vikerkaares ja Keeles ja Kirjanduses) vastukaja saavad, on vanadega võrreldes vähemalt kosmiline.”
Keelt ja Kirjandust ma ei loe, aga Vikerkaare ja Loomingu nolk-nolk tüüpi arvustused on minu jaoks ammendamatuks huumori allikaks. Rohkem noortekriitikat ja maailm on veel lõbusam koht. Andke tuld! Aga et mitte jääda sama silmakirjalikuks kui Raudam, tegin blogi, kus soovi korral on võimalik lause-lauselt läbi arvustada kogu Toomase looming.
Blogi leiate aadressilt: http://reinraudam.blogspot.com/ Arvustamiseks vajalikud raamatud soovitan võta raamatukogust. Raamatupoes ei kehti ökodogma: prügi kotti, kott kaasa.