Rääkida siiralt. Teispool noid piire

Birk Rohelennu lugemiseks peab läbima iroonia ja interteksti faasi ja siis jõudma tagasi siirusse, lihtsusse.  Ei ole mus mõnd aega üks raamat säärast kummastust tekitanud, sest – mida mõelda noore autori üle saja lehekülje pikast romantilist laadi ballaadist? Võiks öelda, et üsna lootusetu üritus: viimane autor, kes suutis pikema, narratiivse ja tervikliku poeetilise teosega üllatada ja uudisekünnise ületada, oli ikkagi Hasso  Krull oma eeposega „Meeter ja Demeeter”. Kui mitte pidada postmoderniks poeemiks Arne Merilai ühtaegu lummavalt ja diagnostiliselt mõjuvat „Türann Oidipust”.

Aga selles asi ongi: Rohelennu ballaad on pigem Merilai teose vastand. Ja kes ikka toda Krulli lugugi tegelikult lugenud on, paljudel tänastel „lihtsatel lugejatel” (pool kuningriiki ühe säärase eest!) tollest jõud üle käib? Kuigi see jääb kindlasti markeerima ajastu poeetilist palet ühe tähelepanuväärse  ja mõjuka teosena. Luulel pole praegu tiraažide mõttes suurt lööki – kuigi vaimse välja loomisel usun tal olevat üliolulist jõudu –, saati siis poeemidel, pikkadel luulevormis tekstidel. Oh, loetaks romaanegi, neid lahedakesiladnakesi ja lahkelt pajatavaid! Aga asja juurde. „Alexander ja Belle” võiks meid ju viia märgimaailmadžunglitesse, jah, võiks küll!

Kui me tahame ikka nois tihnikuis tuhnida, sest see on osutunud küll nõtkeks ja  leidlikuks, ent üsna tulutuks mänguks. Ent mis kasu peab olema mängust, mis muu kasu järele saame me küsida, kui identiteedi järele: olla inimene, seejärel olla eestlane. Sellist mängu on meil vaja, mis seda võimaldab. Esimene loll mõte kaanele vaadates ütleb: Alexander (Graham) Bell! Teate küll, see mees, kes leiutas telefoni (mitte jalgratta), tegeles kurtidega … mis veel? Jah, siin raamatus kõneldakse palju kurtidele kõrvadele, ent siiski oleks  üleinterpreteerimine pidada pealkirja rohkemaks kui juhuseks. Telefoni asemel kõneldakse meile siin (armastus)kirjades(t), päälegi säärastes, mida kunagi ära ei saadeta, mille adressaadil pole isegi võimalik „mitte vastata”. Edasi: Maurice Maeterlinck ning „Pelléas ja Mélisande”. See nimesarnasus viib meid juba lähemale, siin on „klassikaline” keelatud armastuse lugu (eks selle mõõdupuuks armastuslugude maailmas ole ju „Tristan ja Isolde”), on näljahäda – Rohelendki laseb loo kandval traagilisel elemendil süveneda läbi kuldses linnas lokkava ja kasvava näljahäda.

Nii et mingis mõttes paigutub Rohelennu tekst ikkagi teiste müüditõlgendajate, -mängurite, -lammutajatega ühte ritta. Ta annab sellele loole uue mündi ja pulsi. Samas mõjub positsioon, suhe teksti siin suure jao sääraste dekonstruktsioonide kõrval vahetu, ausana. Selleks, et olla vaid intertekstuaalne  mäng, metametakirjandus, on romantiline tundetoon ning lokkav keelekasutus Rohelennu ballaadis liialt siirad. Niisiis seisan lõhkise küna ees: romantilist, tundelist meelelaadi otsida ja püüda on tänases iseenese üle mürgiselt muigavas maailmas (teame küll, et me elulaad meid hävitab, aga teeme ikka, sest me oleme ju nii rumalad ja nõrgad!) kuidagi kohatu. On vaja julgust ja jõudu, et vaadata kõike uuesti lapsesilmadega. Aga kuidas ikkagi  vaadata lapsesilmadega loole, kui autor pajatab kahe noore naise kirglisest armastusest?

Tuleb tunnistada, et too armastusloo nihutamine homoseksuaalsele foonile, kus end kimääriks nimetav, kohati end mehena/ mehelikuna tajuv noor 20aastane kuninganna (Alexandra-Alexander) armub imeilusasse, tühipäisesse, kirgaskaunisse ja lustakasse seltskonnapiigasse (Belle’i), on muidugi eesti kirjanduse plaanis ikka veel värske. Eriti kujul,  kus autor on südamlikult katsunud sisse elada sellesse maailma: kuningannat on kujutatud targa, tugeva, (oletatavale ajastule täiesti kohatult) sõjavastase ja antiklerikaalse, ent siiski kirgliku natuurina. Mingis mõttes võiks raamatu sõnum olla (jõhkralt üldistades, nagu pea kõik sõnumiotsingud), et targad ja ilusad noored naised päästaksid maailma, kui kultuuriruum, kui meeste mängud neil ainult laseks. Kujutan ette, et see sõnum võiks eesti tütarlastesse  ju settida, kui toosama kultuuriruum neil ainult lubaks laialt ja lahkelt vastu võtta suuremamahulist ja kummalise keelekasutusega luuleteksti. Kahjuks selleks meil praegu põhja ei anta, suurema osa noortest kirjandussõpradest moodustavad iseõppijad ning see teekond on pikk ja keeruline.

Usun, et Rohelennu lugemiseks peab läbima iroonia ja interteksti faasi ja siis jõudma tagasi siirusse, lihtsusse. Jah, kust ma alustasingi: just nõnda hakkab  ballaad tööle Merilai romaani vastandina. Keel siin on konstrueeritud mitte lõpmatu viidete jadana ja mänguna, vaid justnagu mingi modernistliku projektina: on püütud taastada vana ballaadlikku keelt. Kas see katse on ka õnnestunud? Ehk ongi keel raamatu suurim komistuskivi. Ballaadlikud kordused, ühe-sama mõtte ümberütlemised, sarnane sõnastus mitmel järjestikusel värsireal, siin-sääl vilksatavad ja  kaduvad riimid, paremini ja täpsemini väljapeetud rütm, sekka väikseid konarusi. See on nagu köielkõndija tants, millega me keelemeelt kõdistatakse. Ning kuigi noor autor sääl ülal, ohtlikus kõrguses ja valitud laadi ning teema tõttu ka ilma eluliselt vajaliku turvanöörita, ohtlikult vänderdab ja kõigub, läbib ta minu arusaama mööda tolle ohtliku teekonna me silme all siiski. Jah, kõik kordused ei õigusta end, siin-sääl mõjub sama kujundi/  sümboli kordamine samal leheküljel tüütavalt, pigem stiiliveana kui stiilina. Hoopis teise teksti oleks saanud, kui autor pruukinuks marieunderlikku või bettialverlikku värsikooli, ent see polnud siin muidugi taotluski.

Ent … pääle paarikümmet lehekülge ja kolme lugemiskatset leidsin ma selle laine, leidsin selle võimaluse ning tõtt-öelda hakkas siis tööle juba mingi uus tasand. Ballaadlikudjutustavad osad vahelduvad noore  kuninganna tütarlapseliku usinuse, palavuse ja eneseuhkusega, lõpuks ahastavas, traagilises meeles kirjutatud kirjadega oma kallimale. Tuleb tunnistada, et noore kuninganna armumine ja armastus Belle’i vastu on ikkagi puhtalt füüsiline: ta annab endale isegi aru, et tegemist on kerglaste elukommete küüsis iluasjakesega, keda on kerge võluda uhkete kingitustega (siidsall, kullatud roosid, sõrmus, pärlitega roosikrants – see on juba sümboolsem,  ja lõppeks ratsu, millel põgeneda), ning ihkab esmalt füüsilist lähedust, neiu ihu ja ilu (kuigi räägib ka selle tuisupeakese erilisest vabadusest). Tema riigimure on tõsine, ja kuigi on aina rõhutatud ta muret ja hoolt ning tarkustki, ei saa kuningannat pidada väga läbinägelikuks ja teadlikuks valitsejaks (Alexandra tegelik abikaasa, vana kuningas, on rändaja, mujalt ilmast ilu otsija, kodus laamendab ta noorem, uhkem, kurjem, ahnem, pahatahtlikum  vend – no nii, nagu see käima peab), pigem on ta ikkagi idealist.

Ühesõnaga: selles maailmas on ikkagi paras annus naiivsust. Toda maailma omaks võttes ja nõnda kaasa lugedes ei ole siiski teksti enam võimalik vastu võtta ilma teatava meeleliigutuseta, mida suured tunded ja suur, kuigi algusest peale ettekuulutatud ja läbinähtav traagika ette näeb. Martin Tõnts on raamatu kujundanud-illustreerinud  oma lõputööna Tartu kõrgemas kunstikoolis. Jah, kujundus kulgeb ballaadi tundetooniga ilusasti käsikäes, lõpuni välja, ja õigustab nii ka mahtu – sellisena näeb see kõik usutavam välja. Ent tõtt-öelda oleks tekstikorpust saanud suurema veenvuse ja väljavedamise nimel veidi õgvendada küll. See aga ei vähenda tolle eksperimendi väärtust: keeleruumi servaala (ilukirjandus pea kogunisti) vajab julgust ja värsket pilku, kas või katseid  kirjutada siiralt midagi, millest usutakse, et seda saab võtta vaid musta huumorina. Birk Rohelennu teised tekstid – ta jutustused/ romaanid – annavad meile ju märku, et tegu on autoriga, kes valdab erinevaid rolle ja kõnelejahääli. Ballaadiga samal ajal ilmus autorilt ka põnev „rämemeestekas”, jõuline jutustus „Minu sõraline sõber”, mis teinuks au noorele Kenderile. Ehk ongi kõrvale säärast romantilist puhastust vaja (või romantika kõrvale rämedust,  et see ikka usutavana mõjuks), et teritada oma meeli ja hääli, et kõnelda keelis …