Puudutused ridade vahel

Piret Põldver

Peeter Sauter, Damoklese mõõk ja leivanuga. Koostanud ja järelsõna kirjutanud Jürgen Rooste. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2011. 124 lk. Kuigi see on Peeter Sauteri luule debüütkogu, kummitab lugedes tunne, nagu oleks varemgi Sauteri luulega kokku puutunud. Vähemalt käitub see kogu nõnda lugejaga, kellele autori proosa tundmatu pole, sest nii teemad kui stiil, küll lakoonilisemad ning žanrile vastavalt kohati poeetilisemad, on äratuntavalt sauterlikud. Kui „Beibi bluud” on teatud mõttes peetud „Indigo” järjeks, siis „Damoklese mõõk ja leivanuga” võiks olla kahe eespool nimetatu koondpilt. Peategelane veeretab endiselt ühte päeva teise otsa resigneerunud melanhooliaga, liikudes sassis suhete ja molutamise maailmas. Võiks öelda, et siinne luule on autori ilukirjandusliku loome koondpilt, mis toetab paljuski autori senist loomingut. Ühe autori proosa ja luule kõrvutamisel on sarnasused muidugi ootuspärased, ent üldtooni nii tugev kattuvus tuleb üllatusena. Mõne aasta tagusest intervjuust käib läbi sama teema: „Ega ma ei võta kuskilt taskust välja mingit uut Sauterit viie aasta pärast, et kõiki kuidagi üllatada ja olla midagi toredat ja uut. Võib-olla selles mõttes ma olen laisk, et ei ole palju otsinud mingit uut nõksu” (Vikerkaar 2008, nr 11-12).

Kuigi vormiliselt on luule muidugi „uus nõks”, esinevad vanad tuttavad teemad nagu joomine, nukrus, nääklemine, obstsöönsused, kehavedelikud jm siingi. Ainult konkreetsust on vähem, aja, koha ja lüürilise mina täpsust märksa tagasihoidlikumalt. Kuid tegelikult pole ka luuležanr ise nii väga ootamatu, sest Sauteri proosa ülesehituski on ju tihti eklektiline, tegevusest ja süžeest olulisemad on hetkepildid ja -emotsioonid, rohkem nauditavad üksikud lõigud, nende stiil ja väljenduslaad, paberile püütud hetked. Need üksikud inspiratsiooni täis lõigud võiksid kontekstist välja rebitult moodustada omaette maailma.

Kui see poleks luulekogu

Midagi selletaolist „Damoklese mõõk …” ongi. Vaatamata kergele vabavärsile, peitub siin luulekogus siiski mingi konarlikkus, mis teeb lugemise keeruliseks; üksiku ja üldise vahel ekslemine jätab häguseks sümbolite ja konkreetsete nähtuste piiri; isiklikud hetked jäävad vahel arusaamatuks ega kõneta lugejat. Sauteri lahedalt voolavat proosat lugenule torkab ilmselt silma luule ebatasasus: kogus leidub nii säravaid taieseid kui luuletusi, mille puhul tekib küsimus, milleks avaldada.

Tegelikult on termin „luulekogu” käesoleva raamatu puhul pisut ahistav. Harjumuspäraste vabavärsiliste taieste nagu „kui tööl ei pea käima” (lk 56), „et ei saadaks aru” (lk 50), „kui puudub võimalus kirjutada” (lk 52) ja teiste selliste kõrval leidub luuletusi, milles puudub paljugi, mis traditsiooniliselt vabavärsilegi omane on, ning lisandub elemente, mida luules enamasti ei kohta. Pole sentimentaalsust, luulekeelset metafoorsust ega lüürilisust. Seejuures on dialoogimeister Sauter lisanud kahekõnesid isegi siia raamatusse ja need on voolavad, loomulikud ning annavad hetkemeeleolu väga hästi edasi. Luules nii tihti leiduvad kordused kannavad siin pigem sisulist eesmärki ja aitavad meelde tuletada juba öeldud olulist, vahel rohkem kirjutajale endale kui lugejale, näiteks „ei leia midagi / millest tahaks luuletada / kaselehtedest ei taha / sinust ei taha / semikoolonist ei taha / igavikust ei taha / armastusest ei taha / nii / kontrollime järele / kaselehed sina semikoolon igavik armastus” (lk 32-33). Kujutlen, et kui vabaneda määratlusest „luulekogu”, võiks läheneda raamatule märksa mängulisemalt. Aeg-ajalt tundub, et žanriline määratlus on ka autorit ennast kammitsenud.

Oluline jääb ridade vahele

Sauteri loomingu juures on alati olnud nii ärritavamaid kui paeluvamaid loomujooni vajadus näha läbi tühjast-tähjast, lakkevahtimise ja ninanokkimise detailsest tühisusest. Teosest teosesse korduv lugu tüübist, kes soovib „veel pisut molutada / mõtiskleda, ilma vaadata” (lk 115), midagi ette võtmata lihtsalt olla ja oodata, kelle elu sassis suhted korduvad aastast aastasse, „nagu istuksime vanglas / ja keelduksime väljumast” (lk 75-76), ei puudu ka siit – vaatamata asjaolule, et luulekogu ei vaja üldse mingit lugu. Maailm ja mõtted kõigi eituste ja vaikimistega on edasi antud sellisena nagu ta end minakõnelejale näitab, ning juhtub, et see on aegajalt ka inetu ja räme: „vindi tänaval jõime harva / ennast täis / suitsu ja keppi tegime kõvasti / nii et hääl ära” (lk 88) või „kui ma abiellusin / avaldas mu eelmine tüdruk, / kelle olin maha jätnud, lootust / et meil, minul ja uuel tüdrukul / sünnivad värdjad” (lk 85). Ühtlasi võib siit leida read, mis seda sama eitust ja vaikust põhjendavad: „kui puudub võimalus kirjutada / sellest mis puudutab / millest siis kirjutada / eks ikka sellest / et puudub võimalus kirjutada / sellest mis puudutab / et hoiduda nutust-halast / tuleb puudutused pista / ridade vahele” (lk 52).

Autor on seda luuletust seletanud nõnda, et: „teinekord on lood niimoodi, et see mis sind puudutab, võib puudutada ka kedagi teist” („Kultuurikaja”, Vikerraadio 18. II), mistõttu pole lihtsalt võimalik kõike ilukirjanduseks muuta. Seda luuletust võib aga näha ka lähtuvalt loomingust, mitte loomingu protsessist, ning sellisel juhul on tegu suisa ilmutuslike ridadega. Kuna Sauteri loomingu minakõneleja ei oska, taha ega julge rääkida olulisest, on tema mõtted ja aeg täidetud triviaalsega. Tõelus on liiga suur, vajab tegelemist, tööd ja vaeva, ning asjad ei pruugi õnnestuda. Seepärast püütakse oluline vaikida olematuks, jätta see ridade vahele ja read ise täita suure hulga ebaolulisega. Kuid tegu poleks ilukirjandusega, kui kogu tühjatähja taustal ei kummitaks pidevalt midagi üldolemuslikku, ängistavalt eksistentsiaalset ja tõelist. Teosest teosesse kordub peategelane, näiliselt vaba, kuid tegelikult sellesama vabaduse ja iseenda vang. Ta üritab põgeneda enda eest, asjatu ja spiraalina korduva tühjuse eest, otsida kontakti, võimetu selle saavutamiseks isekusest ja enesekesksusest loobuma.

Sauteril on muidugi ka komme selle ebaolulisega liialdada. Kogu eitamise, vaikimise ja puudutuste peitmise peale ei oskakski ta nagu enam „päris” asjast kirjutada, nii ka siin raamatus, kus pealispinnast sügavamat on mainitud vaid ääriveeri ja muuseas: „kirjanik kougib teie peegli ees tati / hammaste vahelt välja / nii et hambad hakkavad logisema / millest kirjutab kirjanik, kui ta hambad logisevad? / igatsusest tati ja armastuse järele / igatsusest nagu praegugi” (lk 78). Tugevalt avaldub see ka metatasandilt vaadatuna: hulgaliselt ridu, ebakõlasid, konarusi ja obstsöönsusi siin raamatus peidavad enda taga midagi väga tõelist ja ausat. Ehk ongi asi selles, et seda ei saagi teisiti kui ridade vahele kirja panna.