Professor Veidemanni tuikav romaan

Arno Oja

Rein Veidemann, Tund enne igavikku. Romaan kolmes vaatuses. Toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 221 lk. Ainus tund igaviku väraval ei ole selles raamatus kronoloogiline ega akadeemiline mõiste. Raamjutustus ning väljavõtted autori esik­romaanist „Lastekodu” (2003) tuttava peategelase Andres Wiigi päevikust moodustavad lõppematu (üli)koolitunni, kõik üle- ja läbielatu (lk 189), mis vältab terve veerandi eelmisest aastasajast (1969–1994). Nagu autor teose alapealkirjas osutab, kohtume siinseil lehekülgedel proosasse kätketud draamaga. See raamat on ühe matuse jätkupeatükkidesse manatud romaan Tartu ülikoolist, aga ka noorukist meheks sirgumise draama, mille iga vaatust ilmestavad armastus ning erinevad naised. Päädib aga kõik autori tekstijärgse tänuavaldusega proua Andra Veidemannile. Hagioskoop ja alma mater Aeg-ajalt seirab autori alter ego Andreas Wiik ülikooli sisesaginat läbi peahoone uksesilma – hagioskoobi. See on tema pühalik aken igavikku, ülikooli. Esmaspäeval otsib noor Andreas otsekui puunukk Buratino aknatagusest pimedusest imede keldrit, professorina vanast majast lahkumise eel aga avastab sealt Minotauruse koopaga sarnase labürindi. Ehkki nii Andreasele, Rein Veidemannile endale kui ka mulle oli ülikool tõeline alma mater, hoolitsev ja halastav ema, tuleb ometi nõustuda autoriga, kes nüüdses „kapitalistliku Eesti pöörases ajas” (lk 194) näeb Tartu ülikooliski akadeemilise elu allakäiku, rahvusülikooli anglomaanilist väljasuretamist ning kaasajooksu globaalse kõrgharidusreformiga. Või oli meie nooruses rohi rohelisem?

Ladinakeelsete väljendite rohke kasutamine siinses kirjalõigus on aga tingitud romaani arvustajapoolsest lähilugemisest. Professorliku haritud elegantsiga tarvitab Veidemann „roomlaste keelt” vahel sealgi, kus omakeelne väljendus oleks konteksti-siseselt sama täpne, aga mõistetavam. Raamatu avapeatükki pikitud pikkade ja saksakeelsete tiraadide puhul kipun ma arvama, et tegu ei ole pelgalt autori protagonisti Andreas Wiigi austava kummardusega Marika Schneiderile, oma saksa keele õpetajale ja esmaarmukesele. Näen neis tiraadides (maakeelde on need autori kinnitust mööda ümber pannud Saksamaal hariduse saanud Laine Paavo) ühtlasi Veidemanni teadlikku vastuhakku kodukootud anglografomaaniale.

Mis aga professoritiitlit puudutab, siis laseb autor Andreasel küll tajuda ebamugavust, kui teda nõnda kõnetatakse, kuid ei unusta seejuures, et see tiitel on ka „akadeemiline tõutunnus ja võimusümbol” (lk 191). Tunnukse, et igapäeva (kirjandus)elus väärtustab (laseb väärtustada?) Rein Veidemann iseendagi puhul just neid kvaliteete. Sest igale ajalehekolumnile oma kutsenimetuse lisamine johtub vaevalt sõna „professor” erilisest heakõlast. Ja kui palju meil on neid „elavaid klassikuid”, kelle raamatu esitlus satub telekaamerate vaatevälja ja sealt õhtustesse uudistesse? Pildiga.

Nii või teisiti – „Tund enne igavikku” kogu oma huumori ja tõemeelsusega on (kirjanik)professori romaan. Igas mõttes.

Tuikav kujund ja pulseeriv retoorika

Ajastuomasest Martin Heideggerist lähtudes arutleb Andreas Wiik suvel 1979 oma päevikus elu ja kirjanduse vahekordade, minavormi ning autorikujundi mõiste üle (lk 151). Kummaline nähtus see autorikujund! Kumb kumba kujundab – autor kujundit või kujund autorit? Ehk on hoopis nii nagu Piibelehel ja Vestmannil – kord on üks all ja teine peal, siis jälle vastupidi? Nagu teose Norbert Wienerilt pärit motostki näha, peab Veidemann igatahes kujundit au sees.

XXI sajandi hakul Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor olles (2001–2007) sõnastas Rein Veidemann ühe oma loominguski olulise teksti teoreetilise arusaama: „Tuikav tekst (minu paksendus – A. O.) – see on olemasolu äratundmishetke ja -ruumi kehtestamine, meelde ja keelde jõudmine, mille vorm ja staatus kujuneb kokkulepete või reeglite järgimise või eiramise käigus ning aja- ja kohategurite ringis” (R. Veidemann, Tuikav tekst. Tartu, 2006, lk 11). Veidemanni tekstid tuikavad ja tema (autori)kujund on tuikav kujund. Ning „Eesti keele seletav sõnaraamat” sedastab, et „tuikama” tähendab rütmiliselt tuima valu tundma, vilkuma või tuksuma.

Siit ka teadlikud nihked vaadeldava romaani ajateljel, kus reaalelu tuksub kirjanduskujundeiks. Aastake sinna või tänna on igaviku lävepakul köömes. Nõnda leiamegi EKLi esimehe Rudolf Neumanni juures ühteaegu nii Vladimir Beekmani (oli esimees aastail 1991–1995) kui ka järeltulija Mati Sirkli (esimees 1995–2004) näojooni. Alamal näeme, et ülikoolitegelaste kujundamisel kasutab autor analoogilist tehet.

Raamatu olevikuaeg on aasta 1994 ja kogu sündmustik leiab aset ülikooli vene kirjanduse kateedri auväärt õppejõu Karl Mooritsa matustel. Hüvastijätt kuue samba taguses aulas, via dolorosa Raadi kalmistule ja peielaud vanas ülikooli kohvikus. Tegelikult olid anno 1994 kateedrite asemel juba ammu õppetoolid (vene kirjanduse oma kuulus vist semiootika osakonna koosseisu) ning Rein Veidemann ise oli toona riigikogu liige ja ringhäälingunõukogu esimees. Aga romaani kujundid toimivad!

Epiloogi asendavas järelmärkuses (lk 219) võtab autor õigeks, et äratuntavalt Valmar Adamsi (õiged eluaastad 1899–1993) moodi Moorits ongi päris-Adamsilt (kelle sünnipärased eesnimed olnuvat Vikipeedia järgi Vladimir Karl Moritz) oma sisu ja näo saanud. Loodud autorikujundit täiendab Veidemann uudissõnaga „sitaania”, mis ilmekalt ja tänapäevaselt (inglise sit down kohalik tuletis?) võtab kokku lävimised oma mentoriga. Ent kui Adamsi luule esikkogu kandis nime „Suudlus lumme”, siis Mooritsale omistatakse „Suudlused lumel” (lk 106 ja 209).

Tõtt-öelda on ka viidatud järelmärkus pandud kirja romaaniga ühes kujundlikus võtmes. Autor laseb Andrease esimesel abikaasal Liivial ning tema uuel mehel Valter Põlluveerel 1994. aasta sügisel parvlaeval Estonia merepõhja minna. On see valusate mälestusjälgede tahtlik hävitamine? Mul oli õnn olla aastail 1971–1972 Liivia ja Valteri prototüüpide kursusekaaslane ning täna võin ma täie kindlusega kinnitada, et nad mõlemad on elus ja töökad. Üks tuntud tõlkija ja teine toimetab ajakirjanduses.

Romaani autoritekstis tunnistab Veidemann, et ta õppis Valmar Adamsilt vaimu suveräänsust. Teose silmatorkav lembus sõna „retoorika” suhtes pärineb ilmselt samast allikast, sest nooremas keskeas oli Adams ka retoorikaõpetaja ning tema retoorilisest esseekogust „Sinu sekundid” (1971) ajendatuna laseb Veidemann oma protagonistil kuulutada: „iga sekund on minu ainus sekund” (lk 77). Ja nagu 40 aastat tagasi (lk 142), saadab igavikulävelgi toda sekundit lahutamatu mõttekujutuslik paarisrakend: Platoni Eros ja Immanuel Kanti Ding an sich.

Kuid retoorika tähendab kõnekunsti või ilukõnet. Autor võib ju kirjandusteooria ja stilistika ühte retoorikapatta kokku segada, ent tõe huvides tuleb märkida, et Wiik ei saanud loengukursuse „Sissejuhatus kirjandusteadusse” asemel kuidagimoodi lugeda „sissejuhatust retoorikasse” (lk 144). Ka pole Tartu ülikoolis kunagi olnud eraldi retoorikaosakonda (lk 32), kirjandusteooria omagi mitte.

Ometi Veidemanni ilukõne romaanis toimib ja ka retoorika tuksleb valudes peatükist peatükki. Pulseerib.

Lavastus ja eluteater

Mooritsa muldasängitamisel valdab Andreas Wiiki korraks tunne, et ta viibib otsekui lahkunu endise kolleegi Ivan Polikarpovi lavastatud etenduse peaproovis (lk 189). Peielauas kipub varem karnevalikultuuri uurinud Polikarpovi dirigeeritud matus koguni „võtma suurele paastule järgneva ülestõusmispühade rõõmupeo kuju” (lk 209).

Seesugused kõrvutused ei pane imestama. Elus Valmar Adams oli piisavalt teatraalne natuur ja pealegi on professor Veidemann ise teatrilembene inimene, kes vahel arvustajanagi tegus olnud. Kirjanikuna toimib ta selles romaanis justkui „suurejoonelise (nuku)vaatemängu lavastaja, kes hüpitab sõnapalle kujundeiks ning apelleerib seeläbi vaataja (lugeja) teadvusele. Iseenda naise vaatepunkti manamisest soovitaksin muidu romantikukalduvustega Veidemannil siiski hoiduda – Liivia enesekohast sisetundekajastust (lk 179–184) varjutab läbimatu ürgmehelik aura.

Lavastuse tegelasgalerii pärineb aastatepikkusest eluteatrist, kuid peale mõne vaid korraks mainitu (Juri Lotman, Ülo Vooglaid jt) ei esine neist keegi oma õige nime all ega ole üksüheselt päriselust maha kirjutatud. Omaette värvikad rollid on kirjanikust lavastaja seadnud Mooritsat reetmises kahtlustanud vanaproua Hildale ja linnavalitsuse hooletule maaparandajale Lembit Linaskile, kes kord andis Andreas Wiigi ehitusmalevlasena kaevatud kraavile Vargamäe Andrese nime.

Nimi iseloomustab kandjat. Küllap seepärast ongi legendaarsest Villem Ernitsast raamatus saanud Villem Roobas ja Paul Aristest Paul Berg (saksa keeles „mägi”) nagu ta oli ennevanasti. Vanaldase eesti kirjanduse professori nimi Karl Roht (lk 29–30) viitab muidugi Karl Murule, ent Manon Maren-Grisebachi raamatut kirjandusteaduse metodoloogiast, mille lugemisest räägib Andreas oma päevikus (lk 144), levitas 1970. aastate algupoolel üliõpilaste seas Harald Peep, kes illustreeris saksa meetodeid eesti näidetega ning avaldas Keeles ja Kirjanduses vastava artikliseeria. Seega on Roht omamoodi koondkuju.

Mooritsa matustel sõna võtvad ekskolleegid Ivan Polikarpov ja Pavel Heifitz on samasugused autorikujundlikud üldistused. Neist esimese iidol oli Veidemanni sõnutsi vene mõtleja Mihhail Bahtin (lk 209). See tõik seostab teda nüüdseks aegade hämarusse kadunud professor Igor Tšernoviga, kes romaani tegevusaastal oli Tartu ülikooli semiootikaosakonna juhataja. Polikarpovil laseb autor oma järelmärkuses 1999. aasta paiku segastel asjaoludel Peterburis hukkuda. Kas ja kuivõrd see kehtib ka Tšernovi  puhul, ei oska arvata.

Juudi soost professor Heifitzis, kes on kõnemees, räägib matustelgi anekdoote ja evib homoseksuaalseid kalduvusi, võib ehk leida mõningaid tunnusjooni, mis viitavad Pavel Reif­manile, kes oli veel 1993. aastal ülikooli vene kirjanduse professor. Vähemalt nende eesnimed kattuvadki.

Kuid iga ülikool on suuresti oma rektori nägu, Andreas Wiik (ja tema ellukutsuja Rein Veidemann samuti) arvati Tartu tudengite sekka Feodor Klementi aegu, ent peagi saabus Tallinnast Venemaa eestlane Arnold Koop, kes romaaniteatri lavale astub Evald Metlevi nime all. Ärgu praegune eestivenelaste esikõneleja Sergei Metlev pahandagu, aga metla tähendab vene keeles luuda! Veidemann kindlasti teab, et päris Koop oli varem kõrgema ja keskerihariduse minister, kes kutsekoolidest kaares mööda käis. Oma Metlevil aga laseb ta just kutsehariduse ministri posti pidada (lk 71), kuigi sellist ministeeriumi pole ilmaski olnud. Seega oli Evald Metlev venekeelne parteiasjapulk, kes valitses kõrgharidust kui ametikooli ning saadeti lõpuks pealinnast välja ülikooli luudama. Ilukirjanduses on kõik võimalik.

Romaani olevikuajas luudab rektoripostil keegi Kalev Kurg. Reaalelus teame kunagist sellenimelist maffiameest. Ehk peitub siin autori kurikaval vihje meie nüüdsele füüsikakadeemikust haridus- ja teadusministrile, kes keemikpeaministri vaikival heakskiidul rahvuskeelset ja -meelset humanitaariat ülikoolis loojangu poole tüürib?

Lavastajana kasutab Veidemann siin taas ajanihke taktikat. Raamatu Kurg on küll kahemeetrist kasvu ning ka muidu Jaak Aaviksoo teo ja moega, kuid autorist mõned aastad noorem Aaviksoo ei saa kuidagi olla tema teisikust kümmekond aastat vanem (lk 31). Laias laastus on seda aga üks teine akadeemik, enne Aaviksood (temast sai rektor alles aastal 1998) tegelikult TÜ rektor olnud psühholoogiadoktor Peeter Tulviste. Seega leidub Kalev Kures jooni neist mõlemast. Ent majandusgeograaf nagu Kurg (lk 30) oli hoopis ülikooli Saksa okupatsiooni (1942–1944) aegne rektor Edgar Kant …

Etendus lõppes ja „Tund enne igavikku” sai otsa. Aga erinevalt „Lastekodust” tegi ta varem läbi stilistilise (retoorilise?) tule- ja veeproovi. See raamat ei põle ega upu! See tuikab vähemalt ühes sugupõlves. Sapienti sat, nagu armastas korrata mu kunagine õppejõud Ülo Torpats, keda ka ses teoses korraks mainitud.