President ja Narva

Narva olevat küll väga äge ja kultuurne linn, kuid las kohapeal toimetab keegi teine, olgu selleks siis ajutiselt president või sinna üle noatera mittedeporteeritud sisekaitseakadeemia töötajad.

KAAREL VANAMÖLDER

Alustagem juhtumianalüüsist.

Selle aasta 23. jaanuar oli ilus, parajalt külm lumine teisipäev, täiesti tavaline argipäev. Inimesed askeldasid, riik toimis ja ühissõidukid toimetasid reisijaid sihtpunktidesse. Üks varahommikune oranž rong pälvis tol hommikul erilist tähelepanu, eriti esimese klassi vagun, kus toimus midagi tavatut. Nimelt sisenes sinna Balti jaama perroonilt Eesti president kaaskonnaga külastamaks 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks kandideerivat Narvat. Tegemist oli kampaania avapaugu ja igati õnnestunud käiguga. Ühissõidukiga saabuv president pälvis meedia täieliku tähelepanu analoogselt rahvaliku ööbimisega hostelis.

Tallinna-Narva rong on üks kiiremaid ja mugavamaid kahe linna vahelise ühenduse viise. Narva on ikkagi pealinnast üle kahesaja kilomeetri. Pressifotodelt on näha, et sõit kujunes meeleolukaks ja rutiinivabaks, tekitades asjaosalistes palju elevust. Seltskonnale pakuti sini-kollaste lippude all kohvi ja saiakesi. Midagi sellist ei ole nähtud isegi esimeses klassis alates Edelaraudtee rongide kadumisest, hoolimata Elroni lubadustest taastada rongides puhvet. Narvas astuti otse perroonilt ettesõitnud bussi ja asuti täitma päevakava. Positiivse toonuse hoidmiseks ei lastud ilmselt presidenti ja kaaskondlasi siseneda Narva lagunevasse ja ülispetsiifiliselt – et mitte öelda nostalgiliselt – lehkavasse raudteejaama, mis ühtlasi on ka piiripunkt ja mille ootesaali aknalaual elas aastaid üks pulstunud matroskinlik kass.

Narva jätkuvalt tühjalt seisvas endises raekojas, hilisemas endises pioneeride palees kõlas kultuuripealinna avapauk ja president tõdes: „Narva eeldused ja potentsiaal on ju tegelikult muljetavaldavad. Asukoht kultuuride ja narratiivide ristteel – sellised kohad on läbi ajaloo silma paistnud loovuse ja leidlikkusega [—] Narva on järgmine suur Eesti edulugu. See on Eesti kolmas linn. On aeg.“1 Tseremoonia lõppedes suundus pealinna delegatsioon vaatama suurimaid huviväärsusi – Venemaad, Tartu ülikooli Narva kolledžit ja Kreenholmi. Tehti palju selfisid ja kõigil oli tore.

Narva jääb maha. Narva elanikud jäävad maha ning elu läheb omasoodu edasi, puud värvuvad aegamööda kuldseks. Pildil infotahvel 2018. aasta juunis.

Karmo Tüür

Ma ei tea, kas presidendile näidati sama raekoja teisel korrusel asuvat papist hiidmaketti ennesõjaaegsest Narvast, mille on ehitanud oma initsiatiivil üks kohalik vene mees. Tõenäoliselt mitte, sest juba enne visiiti oli raekoda viitega tuleohutuse eeskirjale külastajatele suletud. Paar kuud hiljem raekoda külastades ma igatahes presidendi sissekannet maketi külalisraamatus ei silmanud. Küll aga nägin raekoja seintel rippuvaid ja põrandal vedelevaid vimpleid kirjaga „Narva 2024“ ja „Narva is next“. Raekoda pidavat minema lõpuks ometi kapitaalremonti ning sinna kolivat seejärel volikogu ja linnapea. Milleks siis enne remonti koristada, kui hoonesse ja maketi juurde niikuinii igaüks sisse ei pääse, eks ole? Mis hiidmaketist remondi ajal saab, on ebaselge. Vaid armastusest linna ajaloo vastu loodud taiesele kavandatakse paviljoni Rootsi lõvi monumendi juures, ent selle valmimiseni on kõik lahtine. Makett pannakse kastidesse, „tehakse maatasa“, nagu tavatsetakse trafaretselt märkida Vana-Narva saatuse kohta.

Presidendi päevakava oli tihe. Juba sama 23. jaanuari õhtul algas ringsõit Tartu- ja Harjumaal.2 Kuna visiidi edasises käigus puudus ekstravagantsus, kajastas meedia sündmusi tavapäraselt – keda ikka nii väga huvitab, mida kõneldi Kaagvere erikoolis või Tartu linnapea ja teiste omavalitsusjuhtidega?

Tuleme veel tagasi Narva juurde, kuhu saabuti ebatavalisel kombel. Linnast lahkumisest rongifotod puuduvad, järelikult mindi kuidagi teisiti. Kuidas liikus delegatsioon edasi Tartusse? Kas mõne muu ühissõidukiga? Portaalist Tpilet.ee selgub, et kindlasti mitte. Nimelt lõpeb igasugune bussiühendus Eesti suuruselt kolmanda ja teise linna vahel kell 16.30, mil väljub Narva-Jõhvi-Tartu buss, sõidu kestus kolm tundi. Narvast lähevad Tartu poole ka rahvusvahelised Peterburi-Riia bussid, mille peale Eestis piletit osta ei saa teisiti kui bussijuhti ära rääkides, töökeeleks mõistagi vene.

Juhtumianalüüsist järeldub, et tol talvepäeval, mil president kaaskonnaga rõõmsasti rongis sõitis, liikus Narva tühjalt ka presidendi korteež, mis hiljem riigipea tähelepandamatult Narvast Tartumaa-visiidile toimetas. Võimalik, et korteež peabki presidenti alaliselt jälitama. Kuid on selge, et rongisõit oli seega osa ühe linna kultuuripealinnaks kandideerimise kampaaniast, et mitte öelda показуха.

Kultuuripealinnaks kandideerib kolm linna. Teiste linnade kampaaniameistrid ei rakenda presidenti sel viisil oma PR-vankri ette, pannes riigipead näiteks lodjaga randuma vms. Kas pieteeditundest või on maganud õige aja maha, pole selge.

28. augustil algas presidendi kümnepäevane töölähetus Narvas. Tegemist on esimese kolmandikuga kolmeosalisest, kokku umbes kuu vältavast presidendi Narva-tsüklist, mille järgmised etapid toimuvad novembris. President ööbib taas hostelis ja on end sisse seadnud TÜ Narva kolledži ultramoodsas hoones. Kindlasti on aktsioon kavandatud kõige paremaid eesmärke silmas pidades ja meedia tähelepanu tuleb mühinal. Postimees.ee kajastas riigipea saabumist otseblogis nagu tennisematši või rallietappi. Kogu Eesti rahvas saab kaasa elada idapiiril toimetavale riigipeale ise sinna minemata. Narva olevat küll väga äge ja kultuurne (Kreenholm ja Joala!) linn, kuid las kohapeal toimetab keegi teine, olgu selleks siis ajutiselt president või sinna üle noatera mittedeporteeritud sisekaitseakadeemia töötajad. Nii on olnud juba peaaegu 27 aastat. Kõige parem, kui asja aetaks hoogsalt missiooni käigus ja käegakatsutavate tulemustega – tinistades hruštšovkad vanalinnaks, taksojuhid eestikeelseks jne. Saaksime Narva ometi korda!

Presidendi päevad Narvas saavad peagi läbi ja ta lahkub, ülesanne on täidetud, festival peetud, nagu ütles Juhan Viiding:3

igas asjas tuleb tunda piire
nalja tehti, nüüd peab piisama
koorem peale meil on kaunis kiire
ärge viitke aega niisama

Narva jääb maha. Narva elanikud jäävad maha ning elu läheb omasoodu edasi, puud värvuvad aegamööda kuldseks. Volikogu puskleb, kapo vahistab ja sisekaitseakadeemia rajab basseinikorrusega ühiselamut, et ka Narva lastel oleks moodne ujula. Nii nagu teiste linnade lastel enesestmõistetavalt on. Elu Narvas jätkub ka siis või sellest hoolimata, kui pole vaja missioonile saabunuid võõrustada. Missioon on ajaliselt piiratud, misjonärid naasevad koju ja tõdevad Juhan Smuuli kombel tagasivaates: „Ikkagi inimesed!“

Mõistan kiusatust käsitada ja vormida Narvast Telliskivi loomelinna (või kõiki neid teisi identseid „kogukonna ja kultuuri“ katlaid) – väljanägemine on juba niikuinii sama. Kuid nii sillutab silikaat tahtmatult teed kultuurihegemooniale ja paigast saab kampaaniameistrite kullaauk.

Mõistan ka presidendi soovi mitte töötada Narvas kuu aega järjest. Viibida järjepanu võõras kultuurikeskkonnas ja linnamiljöös on vaimselt kurnav. Kogesin seda kümne aasta jooksul Narvas töötades, kui läksin ikka ja jälle sealt mujale akusid laadima. Nii nagu ei soovi narvalasedki liiga sageli Eestisse – ära oma koduruumist.

1 Postimees 23. I 2018.

2 www.president.ee

3 Kolimine. Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, Kogutud luuletused. Neljas trükk. Tuum, 2008, lk 221.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht