Pilk Berliinist VIII – Tantsiv revolutsioon 30 aastat hiljem

Öömajandus on pandeemiapiirangute tõttu kõvasti räsida saanud.

MELE PESTI

„Kõige suurem viga on küsida esmaspäeva hommikul nooremalt töökaaslaselt möödaminnes, kuidas nädalavahetus läks. On väga tõenäoline, et ta hakkabki jutustama, pikalt ja detailselt, kes mis klubis käis, kes täpselt mida ja kellega tegi.“ Nii kurtis mulle aasta alul kohvi kõrvale eestlasest oma ala professionaal, kes ei kolinud Berliini sugugi klubikultuuriga tutvumise soovist, vaid tööalaste võimaluste pärast. Ta on liberaal, kes usub eraelu vabadusse: tehku igaüks, mida tahab, kuni teisi ei häiri. „Aga noh, kui ta näitab näpuga, et see ülikonnaga osakonnajuhataja seal ei kandnud reede õhtust pühapäevani mitte midagi peale karvase äärega nahkvesti, siis noh, poole tunni pärast on mul temaga koosolek ja ma ei suuda teda enam tõsiselt võtta!“

Berliinis on hulk inimesi, kes on harjunud veetma terve nädalavahetuse klubis, nii et vahepeal ei pruugi koju jõudagi. Esmaspäevaks on nad ilusti tööl, vormis ja rollis, argihierarhias tagasi. Odavlennuturu tihenedes sai Berliinist paljudele Euroopa noortele, eriti brittidele, peo sünonüüm, kuhu lendava taksoga weekend’i veetma kihutada.

Enne koroonalainet juhtus minulgi peooludes koomilisevõitu tipp­kohtumine. Tagasihoidlikus rokiklubis Gretchen keerutas plaate paljudele Eesti muusikasõpradele armas nimi Gilles Peterson, Briti päritolu maailma­muusika-DJ, kes on meiegi artiste kuumaks mänginud. Publiku seas ringi vaadates hakkas silma imelikult palju tuttavaid nägusid. Nonii, see Tallinna DJ ja see teine koos naisega, oot, tema ka veel. Kõik väitsid, et olid Berliini tulnud ja just selle peo otsa komistanud täiesti iseseisvalt: lennud ju nii odavad, miks mitte nädalalõpul end tuulutada.

***

Massiivsed, päevavalgel tänavapildis eristamatud klubiuksed on märtsist saati kõikjal Berliinis suletud ka öösiti. Vahel lööb mõni DJ võimendile hääled sisse ja teeb korraliku viietunnise seti – aga nii, et hiiglaslik industriaalne saal kumiseb tühjana vastu ja higiste tantsijate energia asemel saab plaadikeerutaja tagasisideks vaid telefoniekraanile vupsavad südamed ja pöidlad. Puldi ees vahib külm kaamerasilm, sett kantakse veebis üle ja pidu peab toimuma tantsusõbras eneses.

„United We Stream“ oli klubijuhtide kiirvastus peopaikade sulgemisele – uus ühine voogedastuskeskkond. Kui Berliini linnapea Michael Müller teatas 13. märtsil, et alates 17. kuupäevast jäävad kõik üritused ära, siis läks juba 18. märtsil eetrisse platvorm, kus striimiti päevast päeva kinniste uste taga ilma kohal viibiva publikuta kontserte ja DJ-sette. Mitu kuud kanti igal õhtul vähemalt kella seitsmest keskööni, vahel lisaks ka päeval pidusid üle – ja tõmmati nii tähelepanu raskustele, millesse Berliini ikooniline klubikultuur pika pausi tõttu satub. Esimese kahe nädalaga koguti klubide toetuseks portaali abil 300 000 eurot, sellele lisandus loomulikult riigi ametlik toetus. Juuni keskpaigaks oli formaati laiendatud paljudesse Euroopa ja Aasia linnadesse ning kogutud poolteist miljonit toetuseurot.

***

Berliini ööklubis Berghain peetakse muutunud oludes õuepidusid ja võõrustatakse kunstinäitusi.

mjaysplanet / Wikimedia Common

Aga mis need klubid siis ikkagi on – pelgalt koht joomiseks, laaberdamiseks ja nakkushaiguste levitamiseks? Miks peaks siis keegi tahtma neid omast taskust toetada? Aeg-ajalt kumavad avalikus diskussioonis sellised halvustavad arvamused, näiteks siis, kui mõnes Tartu tantsukohas on leitud koroonat. Eks rasked ajad sobi alati ka vanade eelarvamuste väljaelamiseks ja annavad neile, kel võimu, võimaluse oma moraalseid eelistusi „puhtuse ja tervise“ egiidi all normina kehtestada. Suvine rabe sissesõit Antsla kandis alanud Rainbow’ liikumise kogunemisele ja selle kajastamise toon Eesti meedias oli suuna üks piinlikumaid näiteid.

Pidusid peabki pandeemia ajal ära jätma – ja klubilinnas Berliinis piirati neid sel suvel märksa enam kui Eestis. Aga ilmselt tasub hoolega jälgida retoorikat, mis piirangute juurde käib. Nii nagu Tartus reageerisid baariomanikud haigestunute arvu tõusule vastutustundlikult kollektiivpausiga, otsivad siingi klubijuhid võimudega koos võimalusi, kuidas uutes oludes see oluline kultuuri- ja majandussektor ellu jätta. Kreuzbergi ja Friedrichshaini linnaosa piiril kõrguv Berghain, legendaarseim legendide seas, alustas juba juulis kõiki norme austavate õuepidudega. Hetkel võõrustab see teknoklubi kõrgetasemelisi kunstinäitusi, kuhu tungleva publiku sabad vonklevad mööda tehaseõue sama pikkade keermetena kui varem tantsupublik.

Eesti laulvas revolutsioonis oli tähtis koht koorilaulul. Berliini müüri langemisele eelnev, saatev ja järgnev helitaust oli tekno ja elektroonika. Just 1989. aasta juulis leidis siin aset esimene teknomuusika- ja tantsufestival „Love Parade“ – armastuse paraad, mille korraldajad registreerisid esialgu „Rahu, rõõmu ja pannkookide“ levitamise meeleavaldusena. Müür kõrgus veel võitmatuna, nii et esimest armastuse paraadi peeti vaid Lääne-Berliinis. Elegantsete kaubamärkide butiikidega ääristatud laial Kurfürstendammi avenüül tantsis kesk päeva 150 000 inimest.

Ja nii nad tantsisidki Berliini vabaks. Juba 9. novembril langes müür. Ida-Berliini muusikafännid, kes olid pikalt lääne raadiojaamu kuulanud, ei tormanud sugugi lääne poodidesse kaupa ahmima. Nad trügisid hoopis Kreuzbergi elektroonilise muusika klubisse UFO. Ida ja lääs tantsisid koos läbi kogu öö – ja palju öid pärast 9. novembrit. Mahajäetud piirialad, tühjaks jäävad tööstushooned uhas üle uus, acid house’i saundist läbi imbunud elektroonilise muusika laine. Detroiti DJ-d tulid kohale, mängisid ise ja mõjutasid kohalikke. 1989. aastal lahvatanud klubikultuur on Berliini ägedana hoidnud kolm aastakümmet ning praegu taotletakse selle UNESCO kultuuriväärtuste pärandisse kandmist. Jääb vaid oodata, millisel kujul see pandeemiast väljub.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht