Pilk Berliinist VI Tühermaa kui inimõigus

MELE PESTI

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Mida küll peale hakata, kui keset kasvavat metropoli on äkitselt vabaks jäänud üks lahmakas maa-ala?

Põhjusi võib olla mitu. Üks sagedasem on uue transpordisõlme ehitamine ja sellega kaasnev vana keskuse hääbumine. Kui raudteede sõlmpunkt kandub teise kohta või vana lennujaam pannakse kinni, siis on järsku keset linna palju vaba pinda. Omavalitsusel tekib harukordne võimalus ümber mõtestada oaas keset linnakõrbe ja anda piirkonnale uus hingamine.

Enamik maailma linnajuhte ei näe siin probleemi ega isegi vajadust mõttepausi järele. Eks areng vajab rahastamist, linna kaukad täitmist, lööme kopad mulda! Kinnisvara on kasvavas linnas alati juurde tarvis.

Berliin oma 3,7 miljoni elanikuga on Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga linn. Pärast Teist maailmasõda on rahvaarv püsinud siin pidevalt üle kolme miljoni ja elamispinda on alati puudu. Ometi on Berliinis näiteid selle kohta, et on otsustatud jätta üüratud linnarohumaad täis ehitamata ja kinkida need hoopis linlastele. Sest linn, inimsõbralik linn, see ei ole ju kõigest majad ja tänavad.

Kaks märkimisväärset koos kodanikega arendatud puhkeala asub Lõuna-Berliinis. Linna kuulsaim avalik rohu- ja mängumaa on endine Tempelhofi lennuväli Neuköllni linnaosa servas. Veelgi lennukam linnapark on aga Gleis­dreieck, mis jääb Kreuzbergi ja Schönebergi linnaosa vahele.

Berliinis leidub rohumaid, mis on otsustatud jätta täis ehitamata. Linna kuulsaim avalik rohu- ja mängumaa on endine Tempelhofi lennuväli.

dronepicr / Wikimedia Commons

***

Tempelhof on nime saanud Templirüütlite ordult, kellele kuulusid siinsed maad. Preisi ja hiljem ühendatud Saksa väed pidasid Tempelhofi väljal paraade. 1923. aastal rajati siia lennujaam ja paar aastat hiljem asutati ka Deutsche Luft Hansa, praeguse Lufthansa eelkäija. Ettevõte on õigusjärglase staatusest siiski loobunud – ehk seetõttu, et lennukisabadel ilutsesid natside võimu ajal suured haakristid.

Adolf Hitleri peas valmis kurjakuulutav plaan luua uus maailmapealinn Germania. Tempelhofi lennujaamast pidi saama värav Germaniasse, värisema panevalt võimas sissepääs vana maailma suurejoonelisse südamesse. Aastatel 1934–1939 ehitatud uuest terminalist sai 300 000 ruutmeetriga maailma suurim katusega ehitis, mida saab uudistada tänapäevani. Hoone sarnaneb lendava kotkaga, tiibadeks on poolringikujulised angaarid.

Maailmakuulsaks sai Tempelhof alles siis, kui Saksamaa oli Teise maailmasõja kaotanud ja Berliin sektoriteks jaotatud. Nõukogude väed lõikasid 1940ndate lõpul Lääne-Berliini muust maailmast ära. Lääneriigid tõid eluks hädavajalikku lennukitega Tempelhofi ning puistasid lennuki saabumist vaatama tormanud lastesumma õhust kommisajuga üle. Külma sõja ajal oli lennujaam USA vägede käes, alates 1980ndatest korraldati ka kommertsreise. Pärast Saksamaa ühendamist anti Tempelhof 1993. aastal üle Berliini võimudele. Lennuliiklus üha vähenes ja lõpetati 2008. aastal täielikult. Kaunil maikuul 2010 lubati rahvas lennuradadele lõbutsema. Hiigelsuur roheala täitus kiirelt tervisesportlaste, laste- ja koerajooksutajate, lohelennutajate, piknikupidajate, joogaharrastajate ja grillipidulistega. Kõik sobib, kõigile on ruumi!

Õige pea läks avaliku ruumi fännidele asi põnevaks. Tempelhofi lennuvälja kogupindala on 300 hektarit. (Ala haldajad tavatsevad välisajakirjanikele meenutada, et Monaco vürstiriigi pindala on 200 hektarit.) 2011. aastal valmis plaan ehitada sinna äri- ja elumaju, mida linn hädasti vajab. Räägiti 4600 taskukohasest korterist ja uuest linnaraamatukogust. Kinnitati, et üle veerandi rohealast kasutusele ei võeta.

Õiget berliinlast sellise jutuga ära ei osta, ta ei usu katteta lubadusi. Veerand 300 hektari suurusest piknikuplatsist kinnisvara alla? Mitte mingil juhul! Juba 2008. aastal olid Tempelhofi lennujaama fännid korraldanud referendumi jaama sulgemise ärahoidmiseks. Just siin tegi ometi üks vendadest Wrightidest, Orville, 1909. aastal 150 000 elevil silmapaari ees oma lennumasinaga kaheksa ringi! Just Tempelhof oli ometi viie raske aastakümne jooksul Lääne-Berliini iseseisvuse sümbol! Enamik hääletanuid oligi sulgemise vastu, kuid osalejate arv jäi liiga väikeseks. 2011. aastal moodustati kodanikuühendus 100% Tempelhofer Feld, kes võitleb looduskoosluste ja puhkeala eest ning ajaloo ja natsismiohvrite mälestamiseks pargi täiskujul säilitamise eest. 2014. aasta europarlamendi valimistel said berliinlased ühtlasi hääletada hiidpargi säilitamise poolt või vastu. Pargisõbrad võitsid suurelt, Berliini valitseval senatil koos kinnisvarasektoriga tuli vastu võtta masendav kaotus.

***

Ehk mitte nii suurejooneline, ent põnev on ka teise suure linnapargi ajalugu. Gleisdreieck (kolme nurga rada) on koht, kus 1902. aastal avati suurejooneliselt U-bahni keskus. Raudteede kolmnurgas kohtusid loomaaia, Potsdami platsi ja Varssavi silla liin. 1908. aastal põrkasid siin kaks rongi nii õnnetult kokku, et üks vagun kukkus kõrgelt viaduktilt alla ja 18 inimest sai surma. Peatselt ehitati uus kahel tasandil jaam.

Pärast Teist maailmasõda hakkas Ida- ja Lääne-Berliini piir jooksma Gleisdreiecki lähedal. Varem tähtsad rongiliinid võeti maha, jäi vaid linnaliiklus. Ent ka S- ja U-bahni liin sumbus veidi ida pool müüri juures tupikusse. Raudteed ja jaama ümbrus kasvasid kiirelt võssa.

1970ndatel plaaniti tühermaale kinnisvaraarendusi ja maanteed, kuid lääneberliinlased märkasid, et see on ideaalne koht puhkealaks ja pidurdasid plaani. 1997. aastal jõudsid Berliini võimud otsusele rajada võsastunud raudteejuppe täis 26 hektari suurusele alale park. Elanikke kaasati aruteludesse ja tehti küsitlusi. Selgus, et täielik hooletusse jätmine oli maastikule väga hästi mõjunud ja seal oli arenenud liigirikas taime- ja putukakooslus. Nii loodi parki avastusala, kus lapsed saavad mudas möllata, loomi ja taimi uurida, ning lähiala elanikud peavad oma jõududega Roosilõhnaparki. Linnalikke väärtusi hoiavad ülal suur rulapark, muhkudega trikiratta- ja rulluisualad, pingpongilauad jms.

Taastatud raudteel kihutab vahel pargi keskelt läbi kiirrong ICE, aga ülekäigud on nii turvalised, et see ei sega pargis mõnulemist. Roostes raudteerööpad, mille vahel väänlevad taimed, mõni vana vedur või viaduktijupp vaid kaunistab keskkonda ja meenutab sajandi­tagust hiilgust. Berliini putukaväil sündis seega loomulikul teel, kui tükikeses linnast lubati loodusel oma tööd teha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht