Pilk Berliinist – Tõmbejõud

Miks tasub mõneks ajaks metropoli kolida ja mis seal esialgu ehmatab?

MELE PESTI

Käisin hiljuti Tallinnas. Tähistasime koos Sirbi rahvaga toredasti läinud aastat. Mind ei oldud ammu nähtud ja nii küsis üks ja teine hirmus vanast ajast veidi tuttav inimene: „Oot, aga kus sa siis õieti eladki?“

„Noh, Saaremaal. Kuni täna hommikuni.“

„Ja kus sa homme elad?“

„Berliinis.“

Järgnesid loogilised teemajätkajad: „Kui kauaks?“ ja „Mida sa seal tegema hakkad?“ või siis ka lihtsalt „Miks ometi?“.

Eks neid päringuid oli viimase kuu jooksul õige mitu ette tulnud. Avastasin ühtäkki, et olen jõudsalt täiesti erinevaid vastuseid andnud kas küsija, olukorra või meeleolu järgi. Sedakorda ütlesin umbes midagi sellist: „Ega mingit tõukejõudu küll ei olnud, miks peaks Kuressaarest ära minema, seal on väga mõnus. Pigem on Berliin ise see tugeva tõmbejõuga magnet.“

Sama hästi võinuksin aga ka öelda:

– Sellepärast, et ma olen näinud, kuidas viieaastane berliinlane sõidab rattaga üksi lasteaeda ja keegi ei helista teda nähes lastekaitsesse.

– Sellepärast, et siin sõidavad „kõik“ rongi või rattaga või pigem mõlemaga.

– Sellepärast, et siin on väga kõrged laed.

– Sellepärast, et iga teise kohviku sisekujundus viib külastaja stiilipuhtale ajarännule mõnda muusse kümnendisse.

– Sellepärast, et Berliin on Piiteri järel Saaremaale kõige lähemal asuv tõeline suurlinn.

– Sellepärast, et ükskõik mis linnaosas saab lähema saja meetri pealt valida viie mõistliku hinnatasemega Aasia riigi köögiga restorani ja lisaks kolme Vietnami köögiga restorani vahel, ja mitte ükski neist ei lõhna sisse astudes vähem kui hullutavalt.

– Sellepärast, et ta ei ole väga Saksamaa.

– Sellepärast, et kohe ümber nurga on kino, kus on külma sõja ajal kontserte andnud David Bowie, Nick Cave ja Joy Division (teisipäeval tähistati 40 aasta möödumist legendaarsest 1980. aasta kontserdist kinos Kant selle taasesitusega).

– Sellepärast, et kesklinn ei ole tähtis, igal linnaosal on oma süda ja oma nägu ja tegelikult on inimestele oluline veel väiksem üksus: Kiez ehk kodukvartal.

– Sellepärast, et kui igav hakkab, sõida mõne Bahn’iga teise linnaossa ja oled nagu reisil.

– Sellepärast, et hakka suvalises suunas kõndima ja isegi kui korra on kole (näiteks hirmpikad paneelikad pommitatud majade asemel), siis keera vähe paremale ja jälle on jube ilus.

– Sellepärast, et siin on rongi igas vagunis igat värvi inimesi, kõige uskumatumate soengutega inimesi ja hästi veidralt riides inimesi, ja ma väga tahan, et mu lapsed neid näeksid.

Ja noh, olgu, kui kristalselt aus olla, eks ikka on väheke tõukejõudu ka, kui mitte just Saaremaalt, siis Eestist lahkumiseks siiski:

– Sellepärast, et – nagu üks juhtiv rahvuslane päev enne jõulu Postimehes kirjutas – mõnel läheb ikka aega, et uue rahvuskonservatiivse Eestiga harjuda.

Tugeva tõmbejõuga magnet Berliin.

Jonas Tebbe / unsplash.com

***

Nüüd olen nädala jagu kohal olnud. Ülal oleva loetelu paikapidavus on tõestatud ja sellest jagub õnnetundeks enam kui küllaga. Ühtlasi olen ka mõndagi muud Saksa pealinna vaibi ja psüühe kohta märganud. Näiteks:

– Et tõde ja õigus on sakslase religioon ja Ühiselu Reeglid tema käsulaudadeks.

– Et kui titekäru jääb naabrile ette, siis ei pruugi ta seda omanikule öelda, vaid peidab käru ära ja asetab kuu hiljem tagasi koos kritseldatud sedeliga: „Siia ei tohi kärusid panna“.

– Et pealtnäha ontliku Berliner’i jaoks on adekvaatne reaktsioon lüüa kõnniteel sõitvat jalgratast tugevasti jalaga, olgugi et sadulas on ilmselgelt viimse vindini lapseootel naine, kes on valinud siledaima raja ja sõidab seal ülima ettevaatusega.

– Et kui väikelaps rikub avalikus ruumis mõnd reeglit, kurjustab võõras täiskasvanu lapsega alati otse, mitte ei pöördu lapsevanema poole.

– Et kui foorumis on teade „müün neeru, vastu soovin lasteaiakohta“, siis keegi ei tea enam, kas tegu on ikka naljaga.

– Et ka multikulti-pealinnas on veel kuhjaga rassismi.

Eile õhtul rääkis Lõuna-Aafrika Vabariigist oma valiku vastaselt Saksamaale emigreerunud mustanahaline filmitegija mulle oma mustanahalise naise töistest seiklustest. Naine töötab lastearstina haiglas Neuköllni linnaosas, mis on Berliini etniliselt kirevamaid kante. Ometi kuulub tema tööpäevadesse nüri järjekindlusega järgnev stseen. Pediaater, nimesilt rinnas, tuleb ooteruumi murelike vanemate juurde lapse tervise kohta teateid tooma.

„Ei, me ootame ikka päris arsti ära.“

„Mina olen tema arst.“

„Me kuulaks Saksa arsti arvamust ka.“

Kuna stseen oli sagedane, leppisid kolleegid kokku käitumismustri. Järgmine, valgenahaline arst kõnnib käsimurdvatest vanematest tuimalt mööda, ja kolmas, ja neljas. Ahastav ema nõuab vastuvõtuletist vastuseid. Ta suunatakse tagasi esimese, suurepärase pädevusega mustanahalise arsti juurde.

Neist tähelepanekutest hoolimata ei ole Berliini tõmbejõud nädalaga kahanenud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht