Pehmuse pakkuja

Jan Kaus

José Eduardo  Agualusa, Minevike müüja. Tõlkinud Leenu Nigu. Kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2011. 128 lk.  Kirjandusfestivalil „Head read” rääkis José Eduardo Agualusa, kuidas Angoolas on täiesti tavaline, et ajalehtedes ilmuvad uudised, mida näiteks Eestis oleks võimalik avaldada ehk ainult 1. aprillil ja ka sel juhul peetaks seda halvaks naljaks. Angoolas on igapäevane, et esitatakse tõsise uudisena mõnda juhtumit, mis siinsele pilgule paistab pehmelt öeldes uskumatu. Agualusa tõi ka näite: kaks last läinud jõe ääres kaduma, neid otsiti mitu päeva, siis lakati otsimast, kuni üks mees leidis kaks last jõe põhjast – elusalt. Mees tõi lapsed kenasti jõest välja, aga läks ise kaduma. 

Paistab, et sellel Agualusa jutustatud lool ja tema romaanil „Minevike müüja” on selge ühisosa. Seda võib nimetada soojaks hoiakuks üleloomuliku suhtes. Seda tasuks lähemalt kirjeldada, kuna see ei tundu enam nõnda enesestmõistetav, et piisaks selle kui fakti nentimisest. Esiteks tasub kaaluda Agualusa raamatu meelelaadi laiema konteksti, postkolonialistliku Aafrika kirjanduse taustal. Tõsi, seda on mõnevõrra raske teha, sest puudub täielik pilt toimuvast. Kui aga vaadata mõningaid sama piirkonna – lõunapoolse Aafrika – autoreid, kelle loomingut on eesti keeles võimalik  lugeda, siis näiteks John Maxwell Coetzee’ ja Nadine Gordimeri kirjeldatu avaldavad küll sootuks teistlaadset mõju. Vaadates Coetzee’ „Häbi” (e k 2003, tlk Harald Rajamets ja Vladimir Indrikson) või Nadine Gordimeri „July rahvast” (e k 2010, tlk Riina Jesmin), avaneb neis maailm, milles ollakse teadlik oma ajastust ja selle iseloomust – seetõttu kaunis sünge ja eelkõige ohtlik maailm. Nende raamatute atmosfääri määratlebki oht, asjad sünnivad ohus  ja saavad hoogu selle kasvamises. Oht täidab aeglaselt, aga vääramatult kogu silmapiiri. See on postkolonialistlikule kirjandusele üldisemalt iseloomulik hoiak – näiteks V. S. Naipauli „Sissid“ (e k 1983, tlk Mati Soomre), mille tegevustik leiab aset ühel Kariibi mere saarel, areneb sama loogika järgi: õhkkond on täis ohtu, mis paneb justkui maastiku ja inimeste mõtted roiskuma ning lõpuks nagu mädapaised plahvatama. Nimetatud raamatute kangelased tajuvad  ohtu, kuna nad on võõrad, väljaspoolsed, sissetungijad, kellele hakkavad üha muserdavamat mõju avaldama ohu allikad – kohalikud vastasjõud.   

Agualusa on iseenesest samasugune postkolonialistlik võõras – ta on küll sündinud Aafrikas, kuid päritolult eurooplane, portugallane. Ometi erineb „Minevike müüja” hoiak ja atmosfäär eespool mainitud teoste omast. Mitte isegi niivõrd seetõttu, et siin jutustab lugu raamatu  pealkirjakangelase, Felixi-nimelise minevike müüja kodu seintel elav Eulálio-nimeline geko, mitte inimene – kuigi seegi tõsiasi annab märku Agualusa teistlaadi suhtumisest, soovist eemalduda illusioonideta realismist. Räsitud Aafrika poliitilised luupainajad, maapealne ja mandrisuurune kaos, verevalamise ja ebaõigluse lõpmatuna tunduvad surnud ringid ei ole „Minevike müüja” põhiteema. Tõsi, Agualusa ei sulge ka nende tõsiasjade ees silmi. Aafrika  vägivaldne poliitika ja ajalugu murravad ka siia sisse: „Ta võtab särgi seljast. Peseb nägu, käsi, kaenlaaluseid. Ma märkan, et tal on selja peal terve hulk ümmargusi tumedaid arme, mis tõusevad tema kuldsel sametisel nahal solvangutena esile. Mulle tundub, et näen peeglist samasuguseid jälgi ka tema rindadel ja kõhul” (lk 108-109). Mõni hetk hiljem selgub ka nende tumedate armide põhjus ning see mõjub unelustesse kalduva loo keskel ootamatult jubedana. Siin sähvab Aafrika ajalugu nagu matšeetelöök.       

Kuid nimetatud kirjeldus järgib täpselt Agualusa loogikat ja laiemat hoiakut. Ajaloost ei saa küll üle ega ümber, kuid ometi ei suuda see Agualusa maailma vallutada ega allutada, ajalugu ilmub siia lukku eelkõige jälgede ja armidena. Armid on küll haavad, aga kinnikasvanud haavad, mis ka lahti rebides kohe uuesti paranema hakkavad. Tundub, et see hoiak – ajalugu kui pelk jälgede rada, mis jookseb elu olemuse kõrval, suutmata seda kunagi surmavalt haavata, vaid ehk ainult ajuti armistada – haakub täpselt raamatu pealkirjaga.       

See ilmnes ühes ilusas lauses: „Mälu on maastik, mida vaadeldakse liikuva rongi aknast” (lk 95). Sellised tabavad võrdpildilised laused sobivad Agualusale, kes tundub armastavat ühildamatu ühildamist. Ta räägib ühes ja samas lauses mineviku püsimatusest (mäletaja vaatab oma mälu liikuva rongi aknast) ja püsivusest (mälestuste rong liigub ühelainsal mälumaastikul). Maastiku armistunud keha liigub mööda, ta jääb silmapiirile, kuid igavesti kaugenevana. Seega võib mineviku muuta, kuigi see ei välista muudetud mineviku tagasitulekut, sest mingis mõttes ei lahkuta temast kunagi. Ehk lähebki ajalugu Agualusale vaja  vaid selliste paradokside sõnastamiseks. Tundub, et talle on olulisem hoopis miski muu: „ … oluline pole mitte anda tunnistust varjudest, nii nagu mina olen teinud, vaid valgusest. /—/ Kuidas sulle tundub, mu armas Felix, kumb on olulisem, kas anda tunnistust ilust või paljastada koledusi?” (lk 70).       

See „ilu” ja „valgus” ei tundu juhtivat mingi eskapismini, vaid siin avaneb vaade tegelikkusele.  Oluline on, et Agualusale pole tegelikkus pelk ajaloolis-poliitiline miiniväli, vaid miski ka selle kohal. Miski, mis hõljub või virdab õhus ja mis lääne lugejale ehk üha võõramaks jääb. Elame maailmas, kus hinge asemel nähakse üha selgemini kehas aset leidvaid füüsilisi ja keemilisi protsesse ja erinevaid ajulaineid, Jumala asemel haaramatut, külma kärgstruktuuri ja kus seetõttu pole ime mõni ebaharilik või seletamatu juhtum, vaid elu ise, tõsiasi, et  maailmaruumis sai ülepea tekkida süsinik ja sedakaudu orgaaniline elu ja sedakaudu orgaanilist elu mõtestav elu. Oleme luust, verest ja lihast masinad, kelle elu sõltub mitte mingist haaramatust vaimust, vaid miljonite juhuste absurdsest ja igasugust eesmärgipärast suunatust välistavast kokkulangevusest. Selles valguses võib tunduda igasugune „hinge”, „vaimu” või „Jumala” mõistet kasutav metafüüsiline impulss kahtlust äratava või isegi naeruväärsena.  Ja ometi Agualusa teeb seda. Kuid ta ei tee seda moraliseerides, tõsikindlalt ega New Age’i maitseainetega vabalt ringi käies. Selle illustratsiooniks üks põhjalikum näide, katkend ühest unenäost (mida mahub Agualusa õhukesse teosesse omajagu): „Poiss ei vastanud. Ta oli minu poole seljaga. Tema nahk oli veel mustem kui öö, sile ja läikiv, ja ka sellel, nii nagu jõel, pöörles tähtede karussell. Nägin, kuidas ta läheneb metalsele veele ja kaob silmist. Mitu hetke hiljem  tuli ta teisel kaldal nähtavale. Jõgi, metsa jalge ees pikali, oli lõpuks magama jäänud. Ma muudkui istusin seal, pikka aega, kindel, et kui ma tõepoolest pingutan, kui jään täiesti liikumatuks ja valvsaks, kui ma oma hinge kuidagi – mine tea! – tähtede hiilgusele avan, siis võin kuulda Jumala häält. Ja siis ma tõepoolest kuulsin seda, see oli kähe ja sisisev nagu tulele jäetud teekann. Pidin pingutama, et sõnadest aru saada, ja siis nägin, kuidas – otse minu silme all – ilmub varjude vahelt kõhetu jahikoer, väike taskuraadio kaela seotud. Aparaat oli halvasti häälestatud. Sügav mehehääl, mis tuli otsekui maa alt, võitles raskustega eetriragina vastu: „Suurim patt on mitte armastada,” ütles Jumal tangolaulja mahedal häälel. „Selle saate tõid teieni Marimba Ühendatud Pagariärid.”” (lk 37-38).       

See on ere näide juba mainitud Agualusa võimest ühildada ühildamatut. Antud juhul siis üleloomulikkust ja sellele vastukäivat huumorit. Lugeja võib vastavalt oma veendumustele või soovidele lugeda unenägu kui metafüüsiliste impulsside või soovide teostumist unenäos, st läbinisti psühholoogilist ilmingut, millel on ironiseeriv puänt – tangolaulja häälega Jumal raadios. Teisalt aga saab paralleelselt lugeda seda unenägu kui ilmutust, kus sõnastatakse elu ideaal ning pole üldse oluline, millised  mehhanismid ajus selle ilmutuseni viisid. Sellisesse hoiakusse, kus autori valikuks tundub olevat valikute vältimine, võib paista liigse pehmuse ja mugavusena. Aga äkki avaneb siin hoopis miski muu – autori soov tõsta pilk maistelt hädadelt?       

Ilus on ka raamatu finaalis avalduv mõte hingest. „Hingega toimub midagi sellest nagu veega – see voolab. Täna on jõgi. Homme on meri. Vesi võtab anuma kuju. Pudelis näib see kui pudel. Kuid ometi see ei ole pudel” (lk 127). Selleski lauses ilmneb Agualusa pehmus, meeleseisund, mis paitab nagu soe ja virdav vesi, nagu jõgi, mille teisel kaldal tuleb nähtavale just kadunud poiss unenäos. Ometi ei tundu see pehmus mitte niivõrd selgroo puudumisena,  kuivõrd teatud piiripealse leplikkusena, soovina ja vabadusena silmi taevasse tõsta, olla midagi enamat kui meditsiiniliselt mõõdetav masin, pelk pudel. Kui võrrelda hinge veega, siis pole tegemist millegi isiklikuga, vesi on värvusetu, lõhnatu, tema tihedus muutumatu. Aga ometi on vett nõnda palju ja ta on eluks möödapääsmatu. Agualusal ilmnebki hing pigem tõepoolest lainetena – kas siis valguse või veena. Aga ometi ta eksisteerib, temast  pole veel lahti lastud, teda pole veel lõplikult hüljatud