PEALELEND: Oliver Loode

D.K.

Kuidas jõudis teieni Sergei Dovlatovi looming ja milline oli selle mõju?          Oliver Loode: Täpselt kolme aasta eest sõitsin sõpradega kultuurireisile Loode-Venemaale, et külastada Pihkvat, Puškinskije Gorõt ja Novgorodi. Reisi vältel vestis üks mu reisikaaslastest, sügavate kultuuriteadmistega molekulaarbioloog, lugusid Dovlatovist. Nii tekkiski huvi kätte võtta esimene Dovlatovi teos, milleks sai „Riiklik kaitseala” (olime äsja külastanud  sedasama Puškini kirjanduslikku kaitseala, kus Dovlatov omal ajal giidina töötas). Seejärel võtsin kätte Tallinna lugudest koosneva „Kompromissi”. Dovlatov võlus mind oma iroonilise huumori ja lihtsa-lakoonilise keelekasutusega. Muljet avaldas Dovlatovi ideoloogiavälisus, mis oli nõuka-ajal küllaltki harv nähtus („Veel rohkem kui kommuniste vihkan ma antikommuniste”). Nii hakkasidki minu Peterburi-Tallinna vahelisi bussisõite  sisustama Dovlatovi paperback’id …     

Mis ajendas just nüüd ja praegu Tallinnas korraldama Dovlatovi päevi?       

Ühel 2009. aasta sügispäeval teel Peterburist Tallinna Dovlatovit lugedes avastasin, et tema 70. sünniaastapäev ühtib Tallinna Euroopa kultuuripealinna-aastaga. Samal ajal oli SA Tallinn 2011 välja kuulutanud kultuuriprojektide ideekonkursi. Millal siis veel kui mitte sel aastal korraldada Dovlatovile pühendatud kirjandusfestival Tallinnas? Ilmselt inspireeris mind  ka kultuuripealinna moto „Mereäärsed lood” – on ju Dovlatov maailma mõistes üks olulisemaid Tallinna lugude vestjaid, kui hinnata „Kompromissi” arvukaid tõlkeid ja trükke. Dovlatovi päevadel on ka kultuuridiplomaatiline mõõde Eesti-Vene suhete kontekstis: Dovlatovi kui kirjaniku ja isiksuse kaudu tõmbame tähelepanu sümbolitele ja väärtustele, mis ühendavad.     

Kuidas kulges koostöö erinevate partneritega  – Eesti Kirjanike Liit, SA Tallinn 2011?   

Esimestena tulid Dovlatovi päevade korraldamise mõttega kaasa Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv, tänu kellele liitus projektiga Eesti Kirjanike Liit. Ilma kirjanike liidu moraalse, sisulise ja ka administratiivse toeta ei oleks projekti elluviimine olnud mõeldav.  Teiseks oluliseks verstapostiks sai SA Tallinn 2011 toetus. Seejärel lisandus terve rida partnereid: Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Draamateater, Vene Nukuteater, Lermontovinimeline keskraamatukogu (Peterburi) ja paljud teised – kõiki ei jõuagi siinkohal nimetada. Sisuliselt on hindamatu panuse programmi arendusse ja esinejate kaasamisse andnud meie loominguline juht Jelena Skulskaja. Koostöö on olnud sisukas ja õpetlik,  olen tänulik kõigile partneritele, kes on meid nõu ja jõuga toetanud. 

Milline on Dovlatovi päevade mõju Tallinnast kaugemal?   

 Alguses kujutasin ette, et Dovlatovi päevade programm ja osalejad keskenduvad Tallinna-Peterburi teljele, tulenevalt omaaegse Leningradi olulisusest Dovlatovi elus. Seetõttu oligi meie prioriteetseks „välisturuks” just nimelt Peterburi. Koostasime koos Lermontovi-nimelise raamatukoguga ühisnäituse „Sergei Dovlatov autorilt”,  oleme esitlenud Dovlatovi Päevi Peterburi raamatumessil raamatusalong, raamatupoodides Dom Knigi ja Porjadok Slov. Mitmetes väärikates Venemaa väljaannetes, sh Novaja Gazeta, OpenSpace.ru jt on ilmunud artikleid Dovlatovi päevadest ja Tallinnast. Kaudselt oleme oma ideega mõjutanud ka Peterburi kultuurielu: nii otsustas Sankt-Peterburgi kultuurikomitee Tallinna eeskujul läbi viia Dovlatovi päevad Peterburis –parim  näide konstruktiivsetest, võrdsetel alustel kultuurisuhetest kahe linna ja riigi vahel. Kuid Dovlatovi päevi on märgatud ka väljaspool Eestit ja Venemaad: USAs, Suurbritannias, Armeenias, Poolas ja mujalgi. Pean tunnistama, et selline huvi Dovlatovi ja Tallinna vastu ületas minu ootused. 

Kas tegu on ühekordse ürituse või traditsiooni loomisega? 

Selline Dovlatovi loomingule keskendatud kirjandusfestival saab ilmselt olema ühekordne, kuid me ei välista Dovlatovi päevade mõtestamist laiemalt, omalaadse eesti ja vene kultuuriruumi kohtumispaigana, loominguliste ideede ja koostööprojektide kasvulavana. See on aga mõte, mis vajab veel arutamist ja settimist. Seniks aga kutsun kõiki esimestele Dovlatovi päevadele Tallinnas! 

Küsinud Doris Kareva