Pealelend. Hannes Varblane

Doris Kareva

Raamatu ja roosi päeval, jüripäeval, anti botaanikaaias traditsiooniliselt üle kirjandusfestivali „Prima vista” eelsündmusena 333 euro suurune kirjanduspreemia „Esimene samm”. Kuidas iseloomustad žürii esimehena selleaastast konkurssi? Hannes Varblane: Tänavu esitati kokku kümme preemia statuudile vastavat kandidaati, nii proosa- kui luuletekste, mis on ilmunud 2011. aasta jooksul ajakirjades Vikerkaar ja Värske Rõhk. Esitatute hulgas oli kuus tüdrukut ja neli poissi, viis luule- ja viis proosateksti. Nii et vägagi tasakaalus, kirjanduslikult aga üsna mitmekesine. Kuna sadas, siis toimus üritus seekord palmimajas ja kujunes väga meeleolukaks – juba see, kuidas langesid vihmapiisad … Kaks tundi varem oli kaubamajas esinenud Indrek Hargla, pärast „Esimese sammu” preemia üleandmist toimus sealsamas palmimajas Lauri Sommeri „Räestu raamatu” esitlus. Preemia pälvis Silvia Urgas proosapalaga „Lugu Koit Toomest, millel pole Koit Toomega vähimatki pistmist” (Värske Rõhk 2011, nr 25). Mida tõstad selle teksti puhul esile? Alati on küsimus, kas hinnata rohkem nooruse värskust või tegijat, kes juba oskab – seekord langes valik ehedusele. Silvia Urgas õpib keskkoolis ja kirjutab rokkmuusikast, mõneti vastandades seda popile. Temas on nooruse rahutust ja värsket verd, aga ka kompositsiooniliselt oli lugu hästi läbi mõeldud.

Kes ja millistel tingimustel võib kandidaate esitada?

Vastavalt statuudile saavad „Esimese sammu” preemiale kandideerida autorid oma ilukirjanduslike debüüttekstidega, mis on eelneva aasta jooksul perioodikas avaldatud. Siiani on oma kandidaate esitanud Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga oodatud on ka teised väljaanded. Reeglina ei tohi autoril veel olla ilmunud debüütkogu – need jäävad vaagimiseks Betti Alveri preemia žüriile.

Eelmisel aastal olid „Prima vista” patrooniks. Milline on sinu mulje festivalist läbi aastate?

„Prima vista” tekkis väikesena, on aga läinud iseorganiseeruvaks ja kasvanud väga suureks. Festival ise kestab kolm päeva, aga algab juba mitu päeva varem ja mõjub oma kuu aega, linnal on kohe teine nägu.

Mulle on alati meeldinud „Prima vista” seetõttu, et see festival haarab kõik, kogu linna, liidab ülikooli, raamatukogud, muuseumid, aga aasta-aastalt lisandub üha uusi kaasalööjaid. Need, kes liituvad, annavad juurde inimlikku jõudu: kõrtsid on valmis, muuseumid, kunstikool, noored rohelised – kõik teevad heast tahtest. Üks asi on sponsorlus, kultuurifestivali tarvis pole rahalisi vahendeid enamasti kunagi küllalt, aga koostöö on palju laiem. Näiteks Vine annab oma ruumid „Prima vista” keskusele kasutada, Elvas, kuhu tehakse selleaastane väljasõit, lööb kaasa kohvik Kameelia, Edelaraudtee annab rongid, kaubamaja korraldab ise kohtumisi autoritega …

Pärast üht „Prima vista” laienemist Narva on meil nüüd Narvaga väga head sidemed: toovad Tartusse huvitavaid näitusi, sõidavad bussidega kohale. Rääkimata väliskülalistest – käinud on Ecogi, tänavu tuleb Griškovets … Slaavi element on „Prima vista’l” alati olnud tugevalt esindatud.

Kirjandus sisaldab maailma, maailm ka kirjandust. Oleme tahtnud need kaks asja ühendada. Kaasatud on aga ka film, kunst, teater, sel aastal on teemaks ruumiidentiteet ja inimteed.

„Prima vista” on ühtaegu elitaarne ja laiadele hulkadele avatud festival: tantsuteater, laulvad kirjanikud, pargiraamatukogu, mitte-Tartu retked … Selline üritus annab lootust. See ei ole õhuloss, see näitab, et igasugustes ringkondades on huvi kirjanduse ja kultuuri vastu. Kodanikualgatusel on teinegi külg: kodanikuallumatus.

Tänan sind väga! Tänavune „Prima vista” patroon on Mihkel Mutt ja festivali kava leiab huviline kergesti: kirjandusfestival.tartu.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht