Paguaadliku püharaamat

Berk Vaher

Suuri sõnu suurtest asjadest sai „Väravahingedesse” muidugi palju, sest Hando Runnel on neid palju öelnud. aadel Hando Runnel on talust pärit, maal kasvanud, linnaski elades-töötades seda aina endale ja teistele meelde tuletanud. Sellest on sageli juttu ka raamatus, mis ilmus mullu novembris ta 70. sünnipäevaks; ent selle tähistamisõhtu Tartus Athena keskuses andis jällegi märku: Runnel on aristokraat. Selle adumisest ei saanud ju hoiduda ennegi, kuna töötan juba mõnda aega temaga  ühes majas – siin majas, nagu ta ise erilise rõhuga kuulutab. Vahel astub ta üle mu läve hea sõnaga ja tervistega perele, vahel näilise pisiasja üle torisema, vahel annab au ja vahel näitab häbi; tihtilugu annab mõista, et tema on ju kõigest kaugenenud ja mis tema sõnast enam ikka, siis äkki tuletab teravalt ja nõudlikult meelde oma vaimset õigusjärglust. Tartu Kirjanduse Majale, Tartu kirjanduselule, eesti kirjandusele ja Eesti Vabariigile. Kodu-käija. 

Tema aadliks arvamine ei ole niisiis pugemine ega põlastus, ehkki me kultuurilisse alateadvusse on juurdunud ka või just sellised suhtumised aadlisse. See on ühe hoiaku tuvastamine; see hoiak on omane pärisperemehele, kes tajub end oma valdustest (väepaikadest) pagendatuna, kuid kes ei unusta oma õigust neile paikadele. Ta laseb otsustel teisiti sündida, kuid/sest ta teab, kuidas asjad tegelikult on, kuidas mõeldud kujunema. Runneliga läbisaamiseks  tuleb talle selle teadvustamiseks ikka ja jälle võimalusi anda. Ta ei jää enamasti jälgima oma tahtmise täitmist, küll aga taotleb rituaalset kummardust esivanematele ja tavadele. Too sünnipäevaõhtugi oli selletaoline kummardus; meenutati Runneli põlvnemislugu ja vägitegusid, mööndi ta mõju olnu kaudu ka olevale … võim laulis oode ja raha luges luuletust. Ja temale endale jäi õhtu suursuguseim žest: jagada külalistele vabalt purpurkaantega  püha-raamatut. Äravalitud said lugejaiks. Kaugeltki kõik raamatud ei kannaks sellist žesti välja, aga too teos paistis juba sirvideski teo vääriline. Lugesin üheksandalt leheküljelt: „Puht raamatulik mõiste, aga toidab hämaraid tundmusi. Oleks nagu asutus ja isiksus ühelisi. Põlgad kui asutust, austad ja isegi igatsed kui isiksust: tahaksid justkui samasuguseks saada.”

Nii kirjutab Runnel aadlist. 

– Aa – veel enne hakkas silma ju „aa!”, raamatu esimene kanne, ilma mingi „asutuslikkuseta” siiras ja õhetav armukiri kirjutamisele endale (armu teenistuses) – mis pärineb kui mõne tänase noore ja terase, sõnasse süüvinud tööpoisi (Anti Saar? S-aa!-r!) sulest. Ootamatult. Seesama 70aastane peoperemees seal püünel, paguaadlik-pärisperemees siin majas?       

ajaloolisus

Varem tajusin vastuolu Runneli tunase talupoisipõlve ning tänase aadlihoiaku vahel, mulla ja parkettide vahel. Selle raamatu lugemisega – või peaks rõhutama: siin raamatus – on vastuolu justkui ületatud. Maalt pärinemine, selle mäletamine, selle mulda ja sellest võrsunud vaimu harinud olemine ongi, millelt Runnel oma õigusjärglust ja tõeteadmist kuulutab – kui looduslikku, mitte nominaalset. Aga mitte ainult sellelt. Runnel on see, kes ta on, sest ta on käinud ühte rada nendega, kelle nägu ja tegu on see kultuur, on ise oma staatusse pühitsetud kummardusest  nende suunas. Alandlikkus nende ees, oma sõna ja suuruse lugemine nendest antuks ongi ju aadli tunnuseks. Rahva sõna ja suuruse lugemine antuks nendest, kes ise oma sõna ja suuruse rahvast antuks lugesid. Ajalooline vaateviis – Eesti mõttelugu. Nii nagu maad peab meeles hoidma linnas, peab minevikku meeles hoidma olevikus. Sellele Runneli kahekordsele mäletamiskohustusele viitab ka ta esseedest ja endakajastusist  veebruari Loomingusse oivalise analüüsi „Varbavalu” kirjutanud Aare Pilv, kes on leidnud ta 1984. aasta raamatust „Ei hõbedat, kulda” järgmise tunnistuse: „Vere hääl oli muidugi ihu hääl, aga ka vaim kõneles seal sees; üks liin, üks tõug, üks sugu elas oma aegu mõne suure esiisa mälestusest järgmise suure isiksuse sünnini, sünni suunas, seda sünnivõimalust põlvest põlve edasi kandes, oodates. See oli „kollektiivne eneseteostus”.

Nõnda teostas  siis igaüks ennast enesest kestvama (s. t. tõu) kaudu. Järsku nagu lõppes maailmast aeg otsa, tõutunnistus ja geeniketike visati käest, igaüks jäi iseenda eest välja, igaüks jäi ise enese alguseks ja otsaks. Suuresti niisugune on see meie moodne maailm”. Kõlab lausa apoloogiana kuningakodade verepärilusele ja tõepoolest, „Väravahingedes” mainib Runnel ka oma sümpaatiat monarhismi suhtes: „Kuningriiklus meelsusena  tähendab usku ja kindlust, et iga rahvas peab sünnitama oma kuninga, looma oma kuningriigi. Valitsejaid ei või laenata ega osta ega kutsuda mujalt” (lk 29). Karjapoiss ongi kuningas, vähemasti potentsiaalselt; maarahva valgustatumad pojad-tütred ongi meie aadel, maa ja mälu õigusjärglased.

Ent stopp! Liig (lihtne) oleks nüüd kujutleda Runnelit – ka siin raamatus – kui üht tühisest tänasest üle kummuvat patriarhi võrdselt ja valutult teiste ja tunaste seas. Ta kiidab ja tunnustab mitmeid kultuuriheeroseid, kuid need, kellega ta siin erilist hingesugulust kuulutab, on ju pigem isevärki võõrikvennad: Hendrik Adamson, Uku Masing … Eluajal pärisperemeestena tunnustamata, ikka pigem igal ajal (sise)paguluses, otsimas oma keelt ja valda vähestega ühisel teel. Nagu Aare Pilvgi täheldab: Runnel on küll „õppinud käima parkettide pääl”, kuid paistab  hiljukesi selle üle ka lootusetult kahju tundvat. Temas on ikka midagi, mis selles veres ja tõus risti voolu ette kisub, ent ta enda aadlihoiak ei lase teistel seda temas näha. „Lootusetus on meie uhkus” („aristokratism”, lk 23).       

ise

Raamat „Väravahingede kriiksumist kuulnud” kätkeb ometi ka kirju tollest ristikiskuvast. Need jutud siin ei ole ainumalt käsulauad, innustused, vannutused ja manitsused, ei ole Runneli „presidendikõned” – siia jagub küllaga  isiklikku ja õrna, nägemuslikku ja väänikuid vigureidki. Ning – just neis teistes on Runnel ühtäkki suuremgi kui käskides ja kohustades; inimestest jutustades ja enese rõõme-muresid jagades veenvamgi kui riigist ja rahvast, riikidest ja rahvastest kõneldes. Kõned kipuvad kordustesse; jutud on igaüks isemoodi: „dumdum”, „mõistlikud asjad”, „suled”, „süüa andmine” …

Suuri sõnu suurtest asjadest sai „Väravahingedesse”  ka muidugi palju, sest Runnel on neid palju öelnud ja – mis ju veel mainimata – see raamat on ju kogum ta aastate-kümnete kestel kirja pandud mõtisklustest. Kummati pole see raamat ise Suureks Narratiiviks ehitatud ega igas lausungis dateeritud ja ajalukku pandud, vaid koosneb kontekstist lahti lõigatud fragmentidest. See, mis nüüd nõndaviisi esil, kinnitab nii kõikide nende aastakümnete kokkuvõetavust siinsesse autoriminasse kui  ometi ka kõigi nende hetkede ja kõnelemiste lõplikku ühitamatust, kummastust iseenda kohtamisest kui koidikuaegade poolunes, võõristustki enese osade suhtes (vt „isikukirjeldus” lk 78 ja jälle ka Aare Pilve „Varbavalu”). Mis ta on, see inimese „ise”? Ei monoliit, vaid katked, nopped, märkmed nagu suures mälus ikka. Ja lüngad, tühikud, hämaralad – või siis nii täielised kohalolud, et ilmuvad „iselegi” vaid  vaikusena, vakatamisena; nii teistelegi selles sõnaraamatuks kirjutatud kogumikus lausa sisuseletuseta või mõne põgusa viitega märksõnadena: 

ajastu 

(tsüklid e. baasilisus)

ammu

eksistents

(mäletamine)

isa

(esä; isamaa; patrioot; isamaata patrioodid)

kannatus

linnastumine

(ajastu)

maa 

(evakueerimine; asumaa; maa tagastamine; maa taastamine)

moraalne hoiak

püha (pühad; pühad paigad)

taassünd

tüdruk

võõras 

üksildus

… kui nimetada vaid mõningaid üksi jäävaid mõisteid. On nende sisu liiga suur, et teiste ja väiksemate kannete vahele ära mahtuda? On see sisu juba kirjas teistes kannetes üle kogu raamatu? Kirjas kõikjal selle raamatu ümber?  („vabadus” ainsa lausega: „Sellest oleme nii palju rääkinud!”, lk 247.) On need märksõnad eneseküllased selgitusetagi või kõnetused raamatulehe pinnalt üles ja välja, et leida vastust ligimeses, kes loeb? On nii seda kui teist kui kolmandat, aga on ka midagi veel, mis jääbki mõistatuseks. Midagi, mida Runnel siin ei ava ega jaga, kuid millest märku anda peab vajalikuks; ja neist ütlematajätmistest võib vaimustuda samavõrd kui öeldust, päris sageli enamgi veel.     

luuletaja pühapäev

See Helju Jüssile antud intervjuust kirjutatud lugu on raamatu pikimaid ja kõnekamaid. Siin  ilmneb Runneli keelemängulust, luba oma luule laste kätte anda (kui mandariin ja riinimanda): „Jõudsime koju ja esimene raamat, mida lapsed hakkasid lehitsema, oli suveks laua peale jäänud luuletuskogu. Juhuslikult oli see minu enda kirjutatud lasteluuletuste raamat. Esimesel õhtul hakkasid nad seda lugema mitmekesi, kordamööda, valju häälega, aga nad hakkasid luuletusi käigu pealt pöörama või parodeerima. Kõik riimsõnad käänasid hoopis teiseks. Ja ise naersid ja tänitasid ja mul hakkas lõpuks päris kummaline kõhe tunne. Lõpuks ma liitusin ise ka nendega ja hakkasin koguni juhendajaks. Hakkasime luuletusi lugema teadlikult mitut moodi – erineva rütmiga, erineva kiirusega, erineva tooniga: kord piduliku, kord räuskava, kord niisuguse tõesti, parodeeriva tooniga. Kuni kogu see kunagi omakirjutatud luule muutus niisuguseks neutraalseks keeleliseks asjaks, keeleks,  mille omanikuna ma ennast ei tundnudki, ja koos lastega elasime läbi lihtsalt sõnamõnu” (lk 138).

Seda sorti lapselikult „pööravat” sõnamõnu ei ole „Väravahingedes” ülevoolavalt palju, aga see on tuntavalt kohal ja teinekord tabab lugeja silme all ka suuri ja tähtsaid teemasid nagu ajaloolisus (valdurmikitalik ajaloovisand „Ipi” lk 76-77); nii võimaldab see ka tõsistes ja pahuraiski juttudes kuulda hoopis üht teist laadi kõnelejat. Ja  raamatus on ka nii mõnedki Runneli vigurjoonistused!

Mõistes „luuletaja pühapäevas” saab teise värvingu ka Runneli manifesteeritud konservatism. See pole pelk vananeja sõda noorte vastu (kuigi ega talle noored eriti meeldivat paista, ehkki noorus kui selline leiab armu). Kaitstes mõttelugu ja vaimuvaramut uuenduste eest, kaitseb ta samas üht kaduvat või juba kadunud ajataju, aja väärtustamise aega, pühapäeva pidamise kultuuri.  XX sajandi teise poole muutused on Runneli silmis suuresti seotud bürokraatliku masinlikkuse pealetungiga looduslikule eluja vaimulaadile, ja seda masinat ründab ta romantistliku kirega nagu William Blake saabuva industriaalajastu „saatanlikke veskeid” (vt ka „joovastus”, „kõne”).

Paradoksaalselt tundub, et nõukogude ajas oli Runnelil ses looduse ja masina võitluses kergem kui oma riigi tulles, mil ta sellesinase  Eesti mõtteloo rahva ette toomiseks on pidanud sõlmima ja säilitama soodsaid suhteid „masinat” kontrollivate võimu ja mammona esindajatega, keda ta enamasti sisimas võõristab või lausa põlgab („valitsejad” – „Kurikaelade ninamehed ja kaisusõbrad (ajal.)”, lk 251). Runnel otsib selle vastuolu ületamisel abi piiblilt, pakkudes ühele kuulsale kirjakohale säärase tõlgenduse: „Kristlastena teame: noore Jeesuse üks peategudest oli usu ja majanduse vahekorra selgitamine, õieti – selitamine. Nimelt kihutas ta rahavahetajad – templist välja! Nii tehes ei hävitanud ta raha, vaid tähtsustas neid kahte – templit ja raha, ehk usku ja majandust – eraldi” (lk 205). Naiivpragmaatiline selgitus muidugi, aga pigem eneseteraapiline kui küüniline. … kui Eesti vabariiki poleks katkestatud, võinuks Hando Runnelist saadagi hoopis  külapastor?

Säärast „olla võinust” mängib ta raamatus mitmel korral läbi, pidades väikesi jutlusi, manitsedes, tõlgendades piiblit, lausudes uusi tähendamissõnu; aga vist olnuks tema eksegeesid veidi liiga ketserlikud. Või saanuks temast hingearst, vaimse keskkonna tohter Juhan Luiga jälgedes? Üks on selge – diplomaati poleks temast saanud.       

Vene küsimus

„Tuleb silmas pidada, et ükski rahvas ei ole teise rahva ees süüdi,” vannutab Runnel oma raamatus (lk 253), et siis kohemaid asuda tõestama vastupidist. „Aga majanduslikus mõttes on nemad selle stalinliku kolonialismi, sotsialistliku kolonialismi kandjad,”  põrutab ta „vene kontingendi” kohta (rahvarinde aegadel, tekstis „vana vaim”) – ja nõuab nende väljasaatmist piibli üheksandale käsule toetudes: „ära himusta ligimese koda!” (lk 253-254), tajumata oma jutus vastuolu. Ja „Vene küsimuse” pealkirja all pahandab Runnel: „Impeeriumi mastaabis on mitmed väikerahvad pidanud taluma genotsiidipoliitikani ulatuvat allaheitmist ja õigusetust; autonoomia tegelik saavutamine oleks  väikerahvastele viimaseks elupäästjaks. Ent juba enne suveräänsuse ja tegeliku omavalitsuse saamist kuulutab tulevasele suveräänsele alale jääva suurrahva kild siinse väikerahva mitte suhteliseks, vaid absoluutseks suurrahvaks ühes impeeriumi-mastaabilise suurrahva patukoormaga – ülekohtune, eesõigustatud, prioriteetne –, iseenda aga juba ette sellel võimalikul veel olemata suveräänsel alal ülekohtuseid kammitsaid ja kitsendusi  taluvaks, alandatud ja solvatud väikerahvaks, kelle „kannatuste karikas” hakkavat nüüd (!) täis saama” (lk 259).

Need viimati viidatud on täpsed ja tabavad sõnad, mis pädevad tänagi, pea kaks kümnendit suveräänsuse saavutamisest. Ent, nagu näha eespool öeldust, Runnel ise käsitab toda „pretensioonikat vähemuskildu” ise ikkagi just jäigalt võimupositsioonilt, justkui suurrahva ja suurriigi eesotsast, süüdistajana  ja kohtumõistjana, kohtuotsuse (väljasaatmise) kõneaktilise täidesaatjanagi, nii nagu Vene võim pagendas siinseid Siberisse ja „omasid” siia. Kui „Väravahingede” suurus seisneb paljuski Runneli võimes näha ja armastada konkreetseid inimesi (vt näiteks oivalist portreed „Volli”!), siis see võime avaldub ikka vaid eestlaste suhtes. Siinseist venelastest rääkides kõneleb ta aina ja ainumalt rahvast, kõneleb rahvast kui ühtsest massist – ning nii, nagu see olekski üks Vene riikliku ideoloogiaga ja võimuaparatuuriga. Mitte inimestest.

Nii on Runnel võtnud väljaspool raamatut ka öelda asju nagu: „Kui liiga palju muud ollust läheb looduslikku organismi, ei suuda see enam ise puhastuda. Ta saastub ja muutub surmapaigaks. Kui üks rahvas saastatakse teise rahvaga, ükskõik, kui sõbralik sa oled, sureb see rahvas välja. Nii et soovin õnne väljasurejatele”  (intervjuu ERR uudistele, 13. XII 2008).

Jah, selle viha taga on isiklikud lapsepõlvetraumad, pühimale – kodule ja perele tehtud kahju. Ent kõik see ei muuda ometi tõika, et ütleja taandab teised inimesed (kel on siin samuti pered ja kodud, paljudel eestlastega ühised, ja kes noid traumasid ju isiklikult ei tekitanud) olluseks ja saastaks. Tarkuse- ja inimesearmastus saab korraga otsa, tarkus  ja inimene saavad otsa. Nimega vaimuaadlik alandub nimetu netikommentaatori labasusse. Ent – seda viimast tsitaati õnneks pole siin raamatus. Nagu pole ka juttu, mida Andrus Ansip sageli vestab ja mida kordas ka tol sünnipäevapeol – et just Runnel oli see, kes ajendas teda pronkssõduri aktsioonile …

Me saame teha näo, et me ei tea nendest. Siin raamatus on veel üks ootamatu pööre. Jaankrossilikus meenutuses „viimane  teekond” vestab Runnel Lennart Merest tolle surma eel – vestab vististi ainsast kaasaegsest, keda tõesti on enesest ülemaks pidanud, tollest eestlaste karjapoiss-kuningast, vestab temast lausa kui Päikesest – ja laulab talle kiidulaulu … „ühes muus keeles”, vene keeles. Ühtäkki ja kaunisti. Taas kord – millest ei saa rääkida, tuleb kas vaikida või pöörduda rääkima võõraimas keeles. Või laulda.   

väravad

Väravahingede kriiksumise hääled on maalaste „avara elu hääled” (lk 273). Raamatu pealkiri „Väravahingede kriiksumist kuulnud” võib aga viidata nii ainsusele kui mitmusele – Hando Runnel (on) väravahingede kriiksumist kuulnud või Hando Runnel (ja)  väravahingede kriiksumist kuulnud. Või – Hando Runnel: (nüüd olete te siis ka) väravahingede kriiksumist kuulnud? Kel väravaid pole, on vähemalt raamatud, on seegi raamat. On avara elu hääled selles luules, neis lauludes, millest Runnel neil lehekülgedel vaimustub. Raamat on värav ilma, aga ka värav koju – või ise kodu, „nende sõnade kodu, mis ulatuvad puudutama meie inimliku olemise põhja” (lk 203).  Nagu nendib Jan Kaus raamatu järelsõnas, „on Runneli hing avaram, kui ta võibolla oma raamatus sõnastadagi söandab või suudab” (lk 301). Aga ta söandab või suudab selles raamatus rohkem hingeavarust näidata, kui talle argiselt võimaldada tihkavad nii need, kes ta vanameelsust austavad, kui ka need, kes seda pilkavad. Mõnestki õigusjärgsest tegevusest ja paigast võib Runnel olla paos, aga ses raamatus on ta ometi täienisti kodus, kõigi inimlike tunnetega, hea ja kurjaga. Ja head, südamlikku on ikkagi rohkem, sest see on ju ta püharaamat, luuletaja pühapäeva raamat.