Padjanööbist pilvedeni

Jana Lepik

Jaak Jõerüüdi kogu laenas mulle isik, kellele see raamat ei meeldinud. Tahtsin teada, mis seal siis nii halba on, ja lugesin läbi. Mida head leidsin? Ehk on see sõnastatud leheküljel 68, kus luuletajat võlub ja kohutab „TÕTTAVA AJA KIRGLIK JA HELE VOOL” ning ta hääle tugevuse otsustab kaja: „Olgu su hääl ka kõhklev, / kuid kaja on selge, / tema ei eksi”. 

Armastuse laiades ja kõrgetes hoonetes esineb eri vaatenurkade esitamist moel, kus autor on teinud ühest luuletusest kaks versiooni ja need mõlemad kogusse pannud. Selline on ka kogu avaluuletus „Diptühhon”, kus esimeses variandis tõdetakse, et „kõik on üürikene”, ja teises, et „kõik on igavene”, esitades paralleelselt nii ajaliku kohalviibija kui ajatu kõrvaltvaataja silmade läbi ühes isikus, ühes inimeses  toimuvaid psühholoogilisi, igavikulisi protsesse.      Loobudes kõigest ja mittemillestki, ei loobu luuletaja lumest, aga lumi loobub temast (lk 51). Kartes kaotust, loobub ta õnnest, lootes leida nii rahuni viivat teed. Lumi ja liiv, eriti esimene, on ses kogus tugevasti esindatud: otsitakse sidet loodusega või käsitletakse lund kui puhtuse sümbolit. Liiv aga tuhiseb ta unerandadel. Loodust raamatus siiski ei romantiseerita, ennem on see linnainimese, kui maalapse kogu. Vihmagi nähakse distantsilt – aknaklaasil: „ … on vaikust, mis hargneb  / nagu vihm aknaklaasil, / püstisel ruudul, / mis puruneb vaikselt” (lk 55). Loodusest vestmise asemel kasutab luuletaja ta elemente millelegi suuremale viitamiseks. See-eest esineb interjööri poetiseerimist: „ … padjapüüri nööbid hiilgavad /—/ lambi metallist kael särab …” (lk 56). Silmarõõmu esteetika sõnastab Jõerüüt järgnevalt: „ … detailide. värvi. toonide. aknavaadeteja / aknastlangevavalguse. valguse. VAHEKORD  RUUM IS …” (lk 54). Nagu kokkupuude igasuguse iluga, olgu selleks tuntud kunstniku maal või, tõesti, ainult padjanööp, kätkeks endas flirti sellega. Luuletaja abielu oma objektiga. Ja vahekorrast padjanööbiga sünnibki luule. See tõeline.     

Jõerüüt märkab seda, mis jäi märkamata: „ … Eile veeresid jalgrattal siit / mööda / üks armastus, / kaks inimest, / kadunud aeg, / ja saabuv sõda …” (lk 24). Hirm märkab. Ohtu. „sees kasvab hirm. /—/ ta kasvab minu sees” (lk 25). Ent siinkohal peaks küll hoiatama, et liialemineku korral on hirm magnet, mis kutsub välja kõik,  mida ta kardab.     

Luuletaja valutab südant ka kodutute ja kerjuste pärast. Sotsiaalne noot ei ole kogus tugev, siiski võib hetkiti kuulda ta sünget kõla: „… mis mina sellest tean /  ainult kujutan ette / inimesi kel pole kodu …” (lk 16). Jääb mulje, et autorit haavab vana naine, kes tänaval almust palub, ta ei suuda teda ignoreerida (lk 19-20). Ta peab hammasrataste vahele jäänust lugu, ei põlga teda, ja see on hea. Kogu lugejat kaasakiskuvamaks tekstiks võiks pidada kolmeosalist „Triptühhoni” (lk 40–43), kus Jõerüüt ütleb: „ÜKS JUTUSTAV luuletus on veel kirjutamata …”  See on kahtlemata kogu tugevaim poees, terve raamat võiks sellistest koosneda, aga see on juba autori enda jõuvarude, mitte meie võimuses.     

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tekstile on raske ligi pääseda: lugemist raskendavad kohati põhjendamatuna tunduvad suuretähelised üksikute sõnade või sõnaosade rõhutamised; liiga palju punkte ühes lauses, mis hakivad selle katketeks ja näivad samuti põhjendamatuna; ning teised õigekirja reegleid eiravad sisutaotluslikud võtted. Ent pärast mõningast sisseelamist  saab lugeja oma luulenaudingu doosi kätte, tekst haarab ta kaasa ja viib pilvedele. Olgu need siis halli, sinise või punase taeva all, aga midagi neis siiski on.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht