Õpetlane, kes õpetab iseennast
Jacques Tornay, Verbide õitseaegu. Prantsuse keelest tõlkinud Doris Kareva ja Mariliin Vassenin. Saatesõna kirjutanud Doris Kareva. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2016. 104 lk.
Elamisest ei piisa ja suremine on liiast …
Jacques Tornay, „Verbide õitseaegu“
Šveitsi luuletaja Jacques Tornay (sündinud 1950) luulekogu „Verbide õitseaegu“ on üpris mahukas, sisaldades ligi 100 lehekülge luuletusi, lisaks saatesõna. Oma võlusid näitab see siiski kohe esimesel sirvimisel ning sobib seega ühtaegu nii lugejale, kes kergesti püsi ei leia, kui ka sellele, kes soovib süüvida.
See on üks viimase aja kummalisemaid luulekogusid. Teos tekitab kujutluse tasasest omaette nohisevast professorist, sisendab oma mõtisklustega rahu, kuid mõjub samal ajal vilkalt, erksalt ja isegi erootiliselt. Autor ise kirjeldab oma tegevust nii: Varglikumalt kui valge sipelgas suhkrutoosis / dešifreerin ma sõnatüvesid, sündind tuulisest õhtust. [—] Käin ringi maailmas, mis eksisteerib ehk üksnes / raamatuis, / kuid päeva lõpuks ütlen endale: „Elasid hästi,“ / teadmata, kus või miks (lk 73). Selles tekstikatkes on väga palju Tornay luulele omast: meelelised pildid, võrdlused, abstraktsed mõttemängud, keel, looduse ja ruumi jälgimine ning rahu. Veidral kombel äratab teos sagedasti äratundmisi eesti kirjandusest. Alustuseks tuleb mängu Marie Under ning tema kaudu ka hulk tänapäeva autoreid.
Paralleele Underi „Sonettidega“ lubavad tõmmata kõigepealt luulekogu pealkiri ning sirelililla ja valgega kujundatud kaas. Luule keelgi on võrreldav Underi omaga, neis on sarnast estetismi, keeleuuenduslikkust ja praeguseks kohatist vanamoelisust, näiteks sõnade järjekorras (mis võib tulla ka tõlkest). Ilmselt on üks Underi luules leiduv tasand, mida Tornay omas kõige vähem leiab, see igatsuslik-meeleheitlik „helista mulle, mõtlen vaid sulle“ (sellise pealkirjaga on aga muide üks Sveta Grigorjeva mõjuv luuletus). Tornayl on selle asemel pigem meelisklev vallatus, arutu õnn ja elujanu ning tasakesi kihisev rõõm. Need leiavad tee tema luulesse aga eelkõige rahuliku vaatluse ja mõtiskluse kaudu.
Enamik Tornay luuletusi ei räägi otseselt underlikust „õitsemisest“. Viis, kuidas luuletaja kõnnib läbi öö asjade suunas, mis sünnivad uuesti (lk 50), elab vaikusega sisustatud toas – / mitte ajada segi igavikuga, / kes on hõivanud kõrvalruumi (lk 33) ning kuidas tema aeda on maetud üks päike (lk 33), mis sillerdab, kui teda hüüda, teevad ta luulest pigem hoovõtu õitsemiseks, mitte tasase hääbumise või igava suikumise. Hoolimata vaikusest, ööst ja varjudest, on selles tajuda mingit ootamatut hoogu, olgugi et on ka päevi, kes päris pimedana / peituvad tumeda rõivakuhila alla / ja tõmbuvad nõnda mustaks, et tunduvad öödena (lk 52).
Tornayga üsnagi sarnast mõtteviisi kannab ka Doris Kareva tehtud Underi soneti „Hardumus“ radikaaltõlge.1 Selle viimased read „õnn sama sügav, harras on kui lein“ on omamoodi vastuhakk suhtumisele, et kunst sünnib vaid kannatusest ja rõõmust pole võimalik kirjutada, olemata labane. Tõepoolest näib selline tunnetus läbivat ka Tornay tõlkekogu. See tekitas laengu, soovi haarata kõrvale ka Underi „Sonetid“, samal ajal kui eelmisel aastal ilmunud radikaaltõlgete kogu seda ei teinud, ehkki ka siis oli lugedes üks meeldejäävamaid just Doris Kareva, samuti Maarja Kangro kirjutatu. Ehk on vahe selles, et ka radikaaltõlge võiks pääseda sügavamalt mõjule, kui see oleks tervenisti ühe autori tehtud. Või kahe, näiteks koostajaid ongi raamatul kaks (Hasso Krull ja Carolina Pihelgas), või hoopis kolme, sest Tornay, selle minu silmis parima ja radikaalseima Underi tõlke teinud autori luulet on vahendanud kaks luuletajat koos (Kareva ja Vassenin).
Kui Kareva ja Tornay mõttelaadi haakumine on ehk ootuspärane, siis Tornay luule sarnasus Krulli „Sinise terrassi“ radikaaltõlkega üllatas. Nende valitud ja kokku seatud üksikelemendid on tõesti ootamatult sarnased. Erineb neil lauserütm ja keel ning Tornay põikab siseilma ulmadesse, abstraktsetesse mõttemängudesse ja võrdlustesse hoopis tihedamini kui Krull, kuid siiski haakub peaaegu iga rida sellest luuletusest mingil moel Tornayga. Krull alustab: Istun siin üksi. Rahvas jalutab mööda. / Klaas õlut on ees. Seda on liiga palju. / Mulle piisaks poolest. Piisaks vaid vahust. // Vana sammaldunud trepp / täis kuivanud lehti / ja sipelgaid, kust said siia need sipelgad?2 Tornaygi teeb oma rännakud tihti „kohapeal“: Pea kohale koguneb tähti. / Kätt tõstes võiksin neid riivata, isegi / kobada nagu viinamarjakobarat, / nad kustutada kui küünlad, ent siis oleks kuu / nõnda pentsikult üksik / ja maailma pimedus tihkem kui enne (lk 62).
Siniselt terrassilt edasi liikudes on muidugi ohtlikult kerge sattuda verandale koos Tõnu Õnnepaluga. Ega temagi sarnasus Tornayga pole üks ühele (kuidas saakski), kuid suhtlemine vanade suurvaimudega ja läbi kumav estetism seob neid kindlasti. Ma ütlen „ohtlikult“, sest esiteks on Õnnepalu end oma verandakirjanduses positsioneerinud palju dramaatilisemalt. Teiseks otsib ta muudkui kannatusi (või ka paradiise) ja seab selleks oma kätteõpitud moel sisse muudkui uusi verandasid, kodustab majavaime ja raamaturiiuleid, et kogeda jälle veidigi uutmoodi mahajäetust ja kaduvust. Tornay püüab aga kogeda üha enam aastaaegade, koduse ruumi ja sõnade taassündi, otsimata probleeme, kaduvust ja uideldes oma leebes elus, pehmes / kui saiasisu, kus / aega on iseendaga olla (lk 83).
Niisiis rohkem kui välisilmas rändab Tornay koos ajaga ning oma siseilmas. Niisugust rännakut rändamata leiab palju ka Kaplinski loomingust, viimati raamatus „Mõtsa ja tagasi“. Päriselt siis reisides või mitte, on mõlemale siiski oluline hoida oma suhe kodukohaga isiklik. Luuletuses, mis kannabki pealkirja „Kodukandile“, õpetab Tornay: Rännuteid hüljates / võib juhtuda, et sa ei näe enam päikest, / ja tema unustab sinu. [—] Ära mine iseendast lahku (lk 9). Kasutades võrdlemisi palju imperatiivi ja meie-vormi, mis pikapeale võib mõjuda didaktiliselt, on Tornay siiski säilitanud kõige filtrina iseenda, nii et kokkuvõttes on ta õpetlane, kes õpetab iseennast: Niisiis, põhilise peab kirja panema ise / paari seikleva sekundiga / kesk saginat oma kolbas, / nii et mitte üks täht ei painduks / pliiatsi raskuse all (lk 13) ja mida sõnad öelda ei tea, see tuleb mul leiutada (lk 44).
Tõlkekirjandus rikastab eesti kirjandust igati, võib taas tõdeda. Tornay näitel esitab see ka kodumaisele väljakutseid ning toob põnevaks mosaiigiks kokku nii Underi lopsakuse, Krulli vallatuse, Õnnepalu estetismi kui ka Kaplinski mõttetarkuse. Baudelaire’ist ja Vasseninist ei jõudnudki ma veel rääkida … Neist kahest ja mõnedest uutest väljakutsetest jätkub peagi jutt hoopis Loomingus. Tornay aga ootab leebelt seni, kuni jälle luulesse vakatab, sest süda teeb mütsuvaid helisid justnagu hüplev tennisepall (lk 83).
1 Doris Kareva, Hardumus. Rmt: Marie Underi „Sonetid“. Viiskümmend tänapäeva luuletajat kõneleb Marie Underiga. Koost Hasso Krull ja Carolina Pihelgas. Eesti Keele Sihtasutus, 2015, lk 23.
2 Hasso Krull, Istun siin üksi … Rmt: Marie Underi „Sonetid“, lk 17.