Öötund EMROs, erakorralise meditsiini romantilises osakonnas

Bonaventura kuutõbise öövahi raamatus sädelevad tähekestena ajatud tähelepanekud, satiir ja paroodia.

PAAVO MATSIN

Pariisi Jumalaema kirikus on kuulus sambakaunistus. Teiste keskaja teaduste kõrval on kujutatud allegooriliselt ka alkeemiat: troonil istuva naise pea ulatub pilvedesse ja tema jalgade juurest algab üheksaastmeline redel. Vasakus käes on tal valitsejaskepter, paremas aga üks kinnine ja üks lahtine raamat. XX sajandi kõige kuulsam alkeemik Fulcanelli on oma teoses „Katedraalide saladused“ („Les Mystère des Cathédrales“, 1926) avanud salapärase sümboolika järgmiselt. Kui skepter naise vasakus käes on kuningavõimu sümbol, siis kinnine raamat paremas kujutab esoteerilisi, lahtine aga eksoteerilisi teadmisi. Redel, mis tema jalge eest tõuseb ja ta rinnale toetub, sümboliseerib alkeemia üheksat kannatlikkust nõudvat astet.* Bonaventura teoses istub minategelane mingisugusel vastlamängude raamatul ja loeb alkeemik Jakob Böhme „Koiduvalgust“. Tema käes on lahti seega esoteeriline teos, mis katedraali allegoorilise Alkeemia figuuri käes on suletud. Nii kutsutakse meid seda teost ja üldse esoteerilist maailma tõlgendama.

Alkeemia allegooria Pariisi jumalaema kirikus.

Wikimedia Commons

Maestro Mati Sirkli tõlgitud Bonaventura (tegelik autor on ilmselt Ernst August Friedrich Klingemann, kelle eluaastad olid 1777–1831) „Öised valvused“ on ühteaegu nii äärmiselt nõudlik kui ka lõbus lugemine, üks originaalse ülesehituse ja stiiliga raamat. Nagu pealkiri ütleb, on teos jaotatud kuueteistkümneks öiseks valvuseks (seitsmeteistkümnenda valvuse alla peaks paigutama meistriteose järelsõna, millega ilmselgelt kõik selle teose tõlkijad ja kommenteerijad on pidanud varaste hommikutundideni vaeva nägema). Järelsõnast saab teada, et selle romantilise proosa ühe kõige tähtsama teose autoriks on peetud küll Hoffmanni ja Schellingit, aga lõpuks leidis kinnitust fakt, et „Öiste valvuste“ loomise au kuulub hoopis vähem tuntud, kuid viljakale Klingemannile. Too oli kirjanik ning teatridirektor Braunschweigis, kus tõi esimesena lavale Goethe „Fausti“ I köite!

Sama keeruline kui autorsuse avastamine on ka raamatu peategelase iseloomustamine. Lugeja ees on tõeline mõistatus: keskmes on lihtsast kingsepaperest pärit öövalvur, kuid tekst on täis kummalisi vihjeid Euroopa tuummüstikale ehk alkeemiale ja vabamüürlusele. Valvur tõmbab õhtuti selga pentsikud rõivad, võtab piigi ja pasuna ning siirdub täitma oma ametiülesandeid. Kuid stopp! Valvuste vältel kõik tiheneb ja laguneb: ta on ka kuutõbine, endine teatridirektor, siis isik, kes on pagendatud vaikivaks öövahiks, ning lõpuks hullumaja klient. Kord kehastub autor kuradiks, siis jumalaks ning peab kummalisi kõnesid ja filosoofilisi vestlusi groteskses fellinilikus maailmas. Ta ise ütleb enese tarkuse kohta: „Kuid lähivaatlusel leidsin, et kõik on tühi töö, ega näinud lõpuks kogu selles ülistatud tarkuses midagi peale elu moosesenäo ette riputatud teki, et ta Jumalat ei näeks. Näete ise, kuhu see välja viib, ja minu kinnismõtteks ongi see, et ma pean end süsteemides tuletatud mõistusest arukamaks ja õpetatud tarkusest targemaks“ (lk 116–117).

Niisiis, meie ees on ühe kuutõbise öövahi, kes satub hiljem hullumajja, ööraamat. Ometi on selles öös heledate tähekestena sädelemas hämmastavalt tabavaid arutlusi ja ajatuid tähelepanekuid, elutervet satiiri ja paroodiat. Linnas jalutades näeb ta näiteks poeeti, kes seisab traagilises poosis, ning kirjutaja arutleb, kui palju parem on olla öövaht: kuigi mõlemal tuleb öösel üleval olla, saab tema erinevalt nälgivast poeedist siiski hommikuks ka leiva lauale (lk 12). Hoffmanniliku irooniaga vaadeldakse ka nii öös ette sattuvat vabamõtlejast surijat kui ka teda päästma saabunud pappi. Viimsele võidmisele eelistab aga öövalvur kehastuda akna all surilaulu lauldes mehe müstiliseks õeks, soror mystica’ks, alkeemiku abiliseks, et viia nii jungilikus tähenduses individuatsioon tasakaalustatult lõpule. Surija on samastatud tekstis alkeemik Jakob Böhmega (lk 16). Böhme pühendas kogu oma elu (1575–1624) luterliku vaimsuse uuendamisele ja lõi täiesti originaalse alkeemilis-religioosse filosoofia (lugeja võib selle teema kohta vaadata Frances Yatesi teoseid roosiristlusest ja valgustusajast). Böhme kasutas alkeemia termineid kui metafoore, nii teeb kõnealuses raamatus ka öövalvur. Kui ta pruugib väljendit caput mortuum (lk 73), teeb ta seda tõesti pigem metafoorselt inimese elus mingi ette tuleva suhtumise kohta, mitte ühe alkeemilise protsessi osa sümbolina. Ka C. G. Jung viitas alatasa Böhmele, adudes, et temagi rõhutab just vaimsete protsesside olulisust alkeemias. Sama, vaimse alkeemia traditsiooni tundub järgivat ka „Öiste valvuste“ autor. Teose finaalis leiab surnuaial alkeemiku hauasamba juures aset müstiline ilmutus, mis lõpeb kabala-juutidele omase eimiski tunnetamisega.

Peale väga huvitava alkeemilise kihistuse on raamatus mitmel korral vihjatud ka vabamüürlusele. Huvitavaim selle­sisuline märkus on seotud kloostris peetavate matustega: maetakse elusalt nunna, kes on lapse sünnitanud. Öövalvurile tutvustab ebaharilikku olukorda väravavaht, kellega ta on ikka oma ringkäikudel suhelnud. „Surmapruut“ oma ebatavalise lahkumiskambri ja orvuga kujutab endast vabamüürlike vastuvõturituaalide ja legendide groteskset kõverpeegelpilti.

Erakordselt huvitav on ka teoses kõik, mis on seotud kirjutamise ja kirjandusteooriaga. Öövaht peegeldab kogu aeg oma mõtteid, vaatab nagu ennast kõrvalt. Ta arutleb iroonilise literaadina: „Oleksin valmis loovutama ükskõik mida, et õppida jutustama seostatult ja lihtsalt nagu teised ausad protestantlikud luuletajad ja nüüdisaegsed kirjanikud, kes saavad seeläbi suureks ja toredaks ning vahetavad oma kuldsed ideed kuldmüntide vastu“ (lk 69). Võibki öelda, et „Öised valvused“ on kõige muu kõrval ka kirjandusteoreetiline traktaat-uurimus, kuna autor kasutab peaaegu iga valvuse ajal mõnd erinevat žanri: kirjutab ja esitab kõne, sepitseb valmis elust lahkuja kirja, annab meile lugeda kummalist totakat proloogi mingist tragöödiast, elab sisse hullumeelse maailmalooja võimalikku monoloogi, mida kantakse ette hulluarstile, üritab kirjutada painajalikust ööst selges ja igavas proosavormis, luuletab ditürambi kevadele jne, jne. Ja kuigi ta ülistabki kaost (lk 69), on tegelikult kogu amorfne materjal väga kindlakäeliselt surutud öiste valvustega ette antud kuueteistkümneks lühilooks jupitatud vormi. Mõnes mõttes on siin irvitatud kirjanik olemise kui sellise üle, näidatud romantilise looja puhul levinud puudusi ja naeruväärseid tendentse, mis on muidugi ajatud ja andetute loov­isikute puhul üldised. Kogu see pillamine ja stiiliuisutamine à la „Oo, kired on kurikavalad retušeerijad, kes aastate möödudes nooruse õitsvat raffaelipead uuendavad ning moonutavad seda üha karmimate näojoontega, kuni inglipeast saab põrgu-bruegeli mask!“ (lk 97) loovad lugedes peadpööritava tunde, eriti kui mõelda, et kogu selle asja on kirja pannud justkui üks tavaline öövalvur.

„Öiseid valvusi“ on kasulik lugeda ka selles mõttes, et siin vaadeldakse mitmeid otsekui ajaloo prügikasti lennanud mõisteid või olukordi. Mis asi on idüll? Kas see on midagi igal ajal eksisteerivat või nüüdseks sootuks kadunud? Äärmise iroonia kiuste loob autor idüllilise pildi näiteks surijast ja teda ümbritsevatest inimestest. Nägin kunagi ise idüllilikku pilti Kadriorus, kus ühe maja ees murul mängis valge dogi oma kutsikatega, ühtegi inimest näha ei olnud. See on jäänudki mulle idülli kehastuseks. Ons idüll siin teoses vaid iroonia? Või on autor ikkagi ka isegi vastu tahtmist oma aja laps? Head on ka arutlused rõõmu, valu ja kannatuste üle. Kuigi iroonilised, on need sügavad ja võib-olla niimoodi nagu möödaminnes saabki suurtest asjadest kõige paremini rääkida: „Inimliku suurusega käib kaasas komme, et ülevate asjade läheduses tegeldakse millegi kõrvalisega, näiteks vaadatakse, piip suus, tõusvale päikesele otsa, või süüakse mõne traagilise katastroofi ajal makarone, ja nii edasi; selles suhtes on inimesed väga kaugele jõudnud“ (lk 176). Ehk liigagi kaugele?

„Öistest valvustest“ võikski lõpmatuseni kirjutada, pea iga lause raamatus on aforism. Mõnes mõttes on see teos kirjanikuvabaduse manifestatsioon ja näitab meile, milline üks tekst tegelikult kogu oma rikkuses olema peaks. Kirjanik ei tohiks hoolida mingitest piirangutest, enamgi veel, ta peaks nende üle pidevalt oma teostes nalja viskama. Sama käib ka müügi, kirjandusmaailmas luusiva seltskonna, kriitikasse suhtumise ja muu kohta. Kui ületamatu Mati Sirkli puhul rõhutatakse tema kuulsaid Kafka-tõlkeid ja muud, siis nende kõrvale saab asetada ka väga oluliste ja väga pentsikute tõlkeraamatute pika rea, kus näiteks torgivad ja näpistavad lugejat ja teineteist Kubin, von Herzmanovsky-Orlando ja kas või nüüdne Bonaventura-Klingemann. Neid on vaja, et teaksime, mida kõike põikpäist, peent ja veidrat saab ja võib kirjanduses ette võtta!

*  Fulcanelli, Le Mystère Des Cathédrales. Esoteric Interpretation of the Hermetic Symbols of the Great Work. Tlk Mary Sworder. Brotherhood of Life, 1991, lk 70-71.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht