Ood inimesele

Peeter Helme

Võib vahest nentida, et kõige olulisem küsimine siin ilmas on küsimine selle järele, mis on oluline. Sest vastus küsimusele, mis on tõesti tähtis, aitab vähemalt teoreetilisel tasandil vältida tegelemist ebaolulise, kõrvalisega. Õige vastus määratleb ühtlasi ka selle, mis on reaalne, mis aga ebareaalne. Ebavajalik on ju sisuliselt ka ebareaalne – äratundmine muudab selle nii ohu, kui üleüldse nähtusena mittetegelikuks mõttetuseks.

Üldjoontes käsitlebki Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmine” sellist teemade ringi. Esitatud on see looduseuurija ja maailmaränduri Alexander von Humboldti (1769–1859)  ning matemaatiku ja koduskükitaja Carl Friedrich Gaussi (1777–1855) paralleelbiograafia vormi rüütatuna. Autori kohati iroonilisem, kohati mõistvam ja kaasatundvam pilk jälgib kahe väga erineva saatusega mehe elu selle algusest enam-vähem lõpuni ning vaatleb kahte radikaalselt erinevat olemisviisi, millel on siiski sama siht – maailma tundmaõppimine selle mõõtmise, kirjeldamise ja osadeks jagamise teel. Vaieldamatult võttis Kehlmann oma kuuendat romaani kirjutama hakates endale raske ülesande, asudes kirjeldama kahe tuntud, vahest liigagi tuntud mehe elu. Saksamaal  ilmselt ei ole ühtegi suuremat linna, kus ei oleks mõnd Alexander von Humboldti või tema venna, õpetlase ja riigimehe Wilhelmi nime kandvat haridusasutust. Ning enamvähem kõiki inimesi on mingil eluhetkel piinatud magnetilise induktsiooni põhimõttega ning selliselt on kõik kuulnud midagi nii Gaussist kui gaussidest. Pidades veel silmas Saksamaa ajaloo üht kaheteistaastast perioodi, mis on selle maa ja rahva enam-vähem tervikuna iseenda jaoks diskrediteerinud, jättes puutumata tõesti peamiselt vaid teaduse ja kultuuri vallas XV III ja XIX sajandil tegutsenud suurvaimudega  seonduva, võib nentida, et Kehlmann võttis endale lausa ohtliku ülesande. Kuuluvad ju nii Humboldt kui Gauss väikesesse väljavalitute rühma, kelle üle tavalised sakslased ka tänapäeval häbi tundmata uhked julgevad olla ning kellesse pole seetõttu kombeks liiga familiaarselt suhtuda.

Kuid Kehlmann tuli on ülesandega ilusti toime tulnud ja „Maailma mõõtmine” on tõeline õnnestumine. Esiteks tuli saksa kirjandus seeläbi taas rahvusvahelise kirjanduselu keskmesse ja teiseks äratas romaan saksa kirjanduses Heinrich Manni „Truu alama” ilmumise järel unustusse vajunud kerge,  humoorika ja elegantsusele rõhuva traditsiooni. Kehlmann kirjeldab oma kangelasi küll kummaliste veidrikena, kuid teeb seda soojalt, nii Humboldti kui Gaussi veidrused teevad need kivisse raiutud ja pronksi valatud mehed inimlikuks ja meeldivaks. On südantsoojendav ja armas lugeda nende mõtetest, motiividest ja harjumustest. Kui Kehlmann ikka kirjeldab, kuidas hambavalust hulluvat Gaussi tabab inspiratsioon ning „poole seitsme paiku väsinult koiduvalguse käes silmi kissitades lahendas ta ühe maailma vanimaist probleemidest” (lk 73) – kuidas joonlaua ja sirkliga konstrueerida seitseteistnurka –, siis äratab see ühtaegu valudes vaevleva mehe vastu kaastunnet, ent tema innustumise kirjelduses on ka midagi kaasakiskuvat. See on ood inimesele. Samasugune veider segu irooniast ja tunnustusest on ka kirjeldus, kuidas Humboldt ja tema prantslasest kaaslane Aimé Bonpland püüavad vallutada üht Lõuna-Ameerika kõrgeimat tippu Chimborazot ning hakkavad hapnikupuudusest nägema nägemusi: „Fantastiline, ütles Humboldt, kui järjekindlalt õhk kõrgemal hõreneb. Arvutades on võimalik tuletada punkt, kust algab mitte miski. Või kus veri keemispunkti  langemise tõttu soontes keema hakkab. Mis temasse endasse puutub, siis näeb ta näiteks juba pikemat aega toda kaduma läinud koera. Loom on räsitud olemisega, tal puuduvad üks jalg ja kõrv. Pealegi ei vaju koer lumme ning ta silmad on süsimustad ja surnud. See pole just ilus pilt, tal tuleb end kogu jõuga kokku võtta, et mitte karjuma hakata” (lk 152).

Kui romaan püüab niisiis inimlikustada juba eluajal hagiolaatria objektiks muutunud teadusmehi, siis pole selle eesmärgiks siiski mitte ainult inimlikustamine ise. Kehlmanni on huvitanud tõepoolest teineteisest sõltuvad küsimused,  mis on maailmas ja elus oluline ning milline on tegelikkuse ja kujutluse omavaheline suhe. Vastust küsimusele, mis on siin maailmas oluline, me muidugi ei saa. Jah, Kehlmann näitab meile Gaussi kui inimsuhetes rohmakat meest, kellele lisaks matemaatikale meeldivad naised, ning Humboldti kui ilmselt latentset homoseksualisti, kelles tekitab füüsiline lähedus vastassugupoolega hirmu. Samuti on ta ilmse naudinguga oma kangelasi karikeerinud ja esitab neid ilmselgelt äärmuslikumana, kui nad tegelikult olid: Humboldtist on tehtud kuju, kes leiab, et tõde on füüsilises  maailmas ning sellele tuleb tõesti Lõuna-Ameerikasse või Lääne-Siberisse ise järele sõita, see üles joonistada ja kirjeldada; Gauss seevastu vihkab reisimist ning leiab, et tõeline tõde ja arusaamine tuleb matemaatilistest, puhastest ja füüsilise maailma ajalise ning lagunemisele määratud puudutuse vabadest tõdedest; Humboldt tahab alati jätta endast hea mulje ja kannab Preisi kaevandusinspektori mundrit ka Amazonase džunglis; Gauss aga, kellele isa ei väsinud kordamast, et „sakslast tunneb sellest [—], et too istub alati sirge seljaga” (lk 47), ei pea paljuks sõimata Berliini sandarmeeriakomandanti  Vogti pasakääbikuks ja kuradi sitapeaks (lk 233) ning üleüldse käituda nii, nagu tuju tuleb, mitte nii, nagu avalik konventsioon nõudnud oleks. Kuigi see kõik on oluline, on säärasel vastandamisel siiski ka kaugem eesmärk, mida võiks nimetada dialektiliseks. Nagu öeldud: ühest vastust sellele, mis siis ikkagi tähtis on, raamat ei anna. Lugejale jääb võimalus valida nii Humboldti empiirilise kui Gaussi mittekogemusliku maailmapildi vahel või eelistada hoopis midagi kolmandat. Tundub, et see miski nimetu kolmas on ka autori enda eelistus. 

Sellisele järeldusele viivad „Maailma mõõtmises” korduvalt esitatud hallutsinatsioonide kirjeldused. Nimelt näeb Humboldt noorusest alates nägemusi – seejuures üldse mitte ainult kõrgmäestikus ja hapnikupuuduse mõju all. Sõites üle Atlandi Ameerika poole, märkab ta Tenerife lähedal merekoletist, kuid ütleb, et see oli „Võib-olla udu [—], või kehv söök” (lk 40-41). Sellesarnaseid juhtumeid on veel teisigi, need tipnevad Tartu ülikooli merevaigukollektsiooni uurimisel: „Ühes tükikeses oli ämblik, mille laadset Humboldt veel iial ei olnud näinud, teises imeline tiibadega skorpion, ilmselt müütiline  olend”. Humboldt palub oma assistendil Christian Gottfried Ehrenbergil see üles joonistada ja annab merevaigutüki tema kätte: „Kui ta hiljem Ehrenbergilt selle kohta küsis, ei mäletanud too vahejuhtumit üldse” (lk 243). Mida see tähendab? Ilmselgelt seda, et kogemust ei tasu usaldada. Kuid kas siis mittekogemuslik, teravalt teoreetiline mõte on usaldusväärsem? Gaussi ei piina hallutsinatsioonid, vaid erakordselt elavad ja häirivad unenäod. Kui Humboldti vaim protestis mehe mõõtmisjanu vastu tajude kuningaks peetava nägemismeele petmisega, siis Gaussi kõikemõistev  ja lennult haarav ratsionaalne aju äratas temas alateadvuses luuravad arhetüübid. Kumbki kannatas seega erineva piina käes, mille allikas oli sama – kihk mõõta maailma, olla täpne ja veatu ning teha endale kõik selgeks. Kas teadlase või sakslase nuhtlus? Ei tea. Aga just otste lahtijätmine on see, mis teeb „Maailma mõõtmise” nauditavaks. Ja otsad jäävad lahti igal juhul, isegi siis, kui tegu on elulooga, mis saadab hästi dokumenteeritud inimeste elu nende algusest lõpuni. Maailm lihtsalt on juba selline, et lõpuni mõõta ja kõiki otsi kokku sõlmida ei õnnestu ei ühe ega ka ilmselt mitte kõigi  kunagi elanud inimeste eluga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht