Šokiteraapiline sünniahel

Andres Herkel

E. M. Cioran, Lagunemise lühikursus. Tõlkinud Leena Tomasberg. Vagabund, 2002. 254 lk. E. M. Cioran, Sündimise ebaõnnest. Tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Varrak, 2012. 266 lk. Ciorani soov mitte silma torgata ei kandnud vilja. Kui see ülepea siiras oli, sest ühes kohas ta kinnitab: „Kui maailmapõlust üksi piisab, et pühakuks saada, siis ma küll ei näe, kuidas ma kanoniseerimisest pääseda võiksin” („Sündimise ebaõnnest”, lk 33). Paremal juhul jäi telepelglik ja prantsusekeelseid intervjuusid vältiv Cioran tundmatuks Pariisi tänavatel, kuid mitte XX sajandi mõtteloos.  Kuid kas maailmapõlg üksi tegi Cioranist selle, kes ta oli ja on? Selle maailmapõlu avalik väljendus on pealegi esmapilgul täiesti ebakonstruktiivne, kasutu ja paiguti järjekindlusetu aforismikuhil. Cioranist teeb kirjandusliku filosoofi ikkagi tema stiil. Aforismid ja lühiesseed võivad üksteisele vastu rääkida, mõttelõng nende sees võib riskantseltki mängelda, aga stiil jääb alati pinnale. Ta pole päriselt filosoof ega kirjanik, ehkki on nii üks kui teine.  Võiks öelda lihtsalt: „pessimist-stilist”. Meie ees on kaks raamatut ja kaks omavahel läbipõimunud motiivi. Üks ütleb, et suurim õnnetus ja häda on sündimine, mitte surm. Ja suurim lohutus sealjuures on see, et vabasurma minnes on meil võimalus mäng katkestada. Ei, Cioran ei kutsu kedagi enesetapule, ta pidas end isegi tegelike enesetappude ärahoidjaks. Tähtis on võimalus, enesetapu idee. See teeb meid vabaks või vähemalt vabamaks, sest selle ideega mängides ei näi pealesunnitud elu enam nii lohutu.

Teiseks võtab Cioran sõna kõigi ideoloogiate, teooriate ja ühiskonnaõpetuste vastu. Need on domineerimise ja teistest ülekõnelemise vahendid. Ja imperialism mõtlemises on lõpuks niisama halb kui imperialism poliitikas. Tark ei vaja autoriteete ega elu mõtestavaid süsteeme. Need on sisutud, alusetud, õigustamatud. Just sellisele lammutustööle keskendub „Lagunemise lühikursus”, mis sisaldab enam-vähem terviklikke lühiesseesid. Sündimise vastu sihitud sajatused viimati ilmunud raamatus on veelgi minimalistlikumad.

Lakoonilisus teeb relvituks. Kuidas vaielda aforismidega? Kuidas väidelda väidetega, mis kirjeldavad isiklikke kannatusi? Sündimise draamat süvendas Ciorani piinanud unetus. Ta ütleb, et uni on katkestus, mis leevendab olemise painet, aga kestev katkestamatus on piin. „Mis on ühekordne ristilöömine selle igapäevase kõrval, mida peab taluma unetu?” („Sündimise ebaõnnest”, lk 21).

Jah, see on isiklik. Kuid sidudes isikliku kannatuse kosmilisega astub Cioran meie ette siiski ka kui vaimse traditsiooni pärija. Õhtumaiselt kõnnib ta Nietzsche nihilismi jälgedes. Hommikumaiselt viitab Cioran sageli budismile. Just viimast seost tahaksin pidepunktina kasutada, sest siin sõlmub veel üks intriig. Nimelt on kümned silmapaistvad ja sajad vähem mõjukad lääne mõtlejad kasutanud budismi enda vaadete või loomingu huvides. Rida algab juba enne Schopenhauerit ja Nietzschet ning see ei lõpe Cioraniga. 

Muide, kui avada „nihilismi” märksõna inglise- ja prantsusekeelses Wikipedias, siis näeme suurt erinevust. Inglisekeelne artikkel ei tee ühtegi viidet budismile, aga prantsusekeelne annab ülevaate nihilismi ja budismi seostest, see on koguni pikem kui samas artiklis eespool Nietzschele pühendatud ruum. Oletagem, et see tõik pole juhuslik, vaid kõneleb midagi prantsusekeelses kultuuriruumis kinnistunud hoiakutest. Nende hoiakute pärija oli ka rumeenlane Cioran, kellest sai maapaos osalt endalegi üllatuslikult just prantsusekeelne kirjamees.

„Budismi nihilism”, mis teaduses on ammu müüdiks tunnistatud, elab Ciorani mõtetes edasi. Cioran on ise tunnistanud budismi tohutut mõju, aga ta on hiljem püüdnud ka enam distantsi luua. Samastamine viib vääritimõistmiseni. Võtame kas või suhtumise enesetappu. See on budismis samuti hukka mõistetud nagu tavalises moraalis ning mõttesüsteemides, mida Cioran põlgab. Nii kerglaselt kui Cioran seda teeb, ei käi enesetapu ideega ümber vist ükski suur õpetus.

Cioran peamiselt purustab, näitab elu sisutust, mitte ei ehita üles. Lagunemise ja tõdede relatiivseks kuulutamisega kõik lõpebki. Sinnamaani on budism talle eeskujuks. Kuid budism ei peatu seal, kus peatub Cioran. Kaastundele rajatud tegevusjuhis konstrueeritakse pärast seda, kui kõik loogilised süsteemid ja teoreetilised eluõpetused on dekonstrueeritud, nende loogiline ja maailmavaateline alus „tühjaks” tunnistatud.

Niisiis tuleks Cioranilt küsida: kuhu jäävad õilis kaheksaosaline tee, meditatsioon ja kaastundlikud bodhisattvad? Kui nüüdismaailma esibudist Tema Pühadus XIV dalai-laama pakub väsimatult välja kavu selle kohta, kuidas päästa Tiibet, siis kas ka see on Cioranile tühi töö, mida võiks asendada tegutsematus ja skepsis? Või on positiivsus ridade vahel ja ma ei oska seda välja lugeda? Äkki peitus see Ciorani elavas isiksuses?

Prohveteid Cioran pilkab ning poliitilise programmi algatamine pole tema žanr, vähemalt mitte nendes raamatutes. Ta lükkab tagasi ka lunastuse otsingu, sest „lunastus on laulu lõpp, kunsti ja vaimu surm” („Lagunemise lühikursus”, lk 46). Nii ei nõustu ta ka „hukkumisega lunastuses”, sest parem on leppida kannatuse ja valudega, neid „aednikuna harida”. Kui me oma valudest ilma jääme, siis kaotame jalgealuse.

Ciorani rõhutatud poliitiline sekkumatus võis olla sundvalik. Noorusaja ettevaatamatult väljendatud imetlust Hitleri suhtes on talle küll ja küll pahaks pandud. Teatud imetlus indiviidiülese loova poliitilise energia suhtes avaldub veel ka raamatus „Ajalugu ja utoopia” (1960), kus muuhulgas sisaldub pikem artikkel Venemaa kohta. See on uuem teos kui juba 1949. aastal esmakordselt ilmunud „Lagunemise lühikursus”. „Sündimise ebaõnnest” (1973) seevastu on juba küpse resignatsiooni vili – Cioran ise sündis 1911. aastal Karpaatide veerul. 

Vaatleme nüüd noid budismiseoseid üksipulgi. „Lagunemise lühikursuses”  hakkavad silma pealkirjad: „Fanatismi genealoogia”, „Antiprohvet”, „Definitsioonide surnuaial”. See mõttesüsteeme ja kinnisveendumusi lammutav kriitika on budismi šuunjavaada koolkonna lähisugulane. Ükski õpetus ei päde, kõik on relatiivne, millessegi uskuda pole üksnes kasutu, vaid suisa ohtlik. Šuunjavaada õpetajad Nāgārdžuna, Tšandrakīrti ja Šāntideva on ta eeskujud – „võrratud purustajad, lunastus­obsessioonist vaevatud dialektikud, Tühjuse akrobaadid ja apostlid” … („Sündimise ebaõnnest”, l. 232).

Teine tekstist teksti korduv võte, mida budismiski on kasutatud, on inimkeha roojasuse näitamine. Meie ihade ja imetluse objektid pole mitte üksnes kaduvad, vaid lähemal vaatlemisel lausa tülgastavad. See halastamatu naturalism tuletab meelde, et armastus on „kahe sülje kokkusaamine” ning „kõik tunded tipnevad näärmete viletsuses” („Lagunemise lühikursus”, lk 18). Milleks siis kiinduda millessegi, mis on nii petlik?

Ka sünni hindamine suuremaks ebaõnneks kui surm võib olla budistliku tagapõhjaga. Erinevalt Kristusest sai Buddha Ciorani sõnul aru, et Täiuslik ei ilmuks maailma, kui siin poleks kolme asja – sündi, vanadust ja surma. „Ning ettepoole vanadust ja surma paigutab ta sündimise, selle kõigi hädade ja õnnetuste allika” („Sündimise ebaõnnest”, lk 10). See mõttekäik osutab selgelt elu sõltuvusliku tekkimise ahelale, mis koosneb kokku kaheteistkümnest lülist.

Cioran ei ava seda budistlikku elu- ja mõttemudelit pikemalt, kuid vähemalt ühte ahela lüli, nimelt teadmatust, käsitleb ta oma maksiimides veel. Märkigem siinjuures, et kui ringina seotud elu sõltuvusahelal üldse on mingi alguspunkt, siis on see just teadmatus kui peamine põhjus, mis hoiab olendeid kinni sansaara ringkäigus. Kui budistlikult edasi mõelda, siis on Ciorani aforismid oma konventsioone purustava provokatiivsusega mõeldud selleks, et teadmatusest, nõmedusest ja sõgedusest lahti rabeleda.

„Lagunemise lühikursuses” leidub Ciorani kohta ootamatult pikk essee „Teadmise dekoratsioonid” (lk 201–206). Siin astub ta Hegeli progressiusu vastu ja kinnitab, et tõeliste probleemide osas ei ole tänapäeva filosoofia hiina, india või kreeka vanaaja tarkusele midagi lisanud. Vahetuvad üksnes dekoratsioonid. Mulle omakorda tundub, et Cioran sarnaneb oma lühitekstides chan-budismi (zeni) meistritega. Nende eesmärk oli oma ütlustega õpilasi šokeerida ja nad sedasi kõrgemale mõistmistasandile viia. Selle meetodi puhul ei pea positiivse programmi puudumise pärast muretsema, see ei käi šokiteraapia olemusega kokku.

Dekoratsioonid on Cioranil muidugi teised. Mõned neist vahetuvad ka tõlkes; kas või juba seepärast, et „Lagunemise lühikursus” jõudis eesti lugeja ette 53 ja „Sündimise ebaõnnest” 39 aastat pärast originaali ilmumist. Kena dekoratsioonina tahaksin osutada Tõnu Õnnepalu järelesseele viimati ilmunud raamatus. Aga mõned Ciorani mõtted kõlavad tänase Eesti iibemurelikus dekooris topelthullult: „Olla süüdi kõigis roimades, välja arvatud isadus.” („Sündimise ebaõnnest”, lk 12). Vahest pole vaja kõike ka hirmtõsiselt võtta.

Ciorani raamatud on neile, kelle närvikava on korras ja kes on valmis mustast huumorist lugu pidama. Samuti ei maksa annustega liialdada – ühe jutiga läbi loetud Cioran mõjub pisut hüsteeriliselt. Morbiidsete mõtete vaheajal on mõistlik nautida elu. Ja vahel tuleb selle eest ka vastutus võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht