Noor ja otsiv ?Uus raamat?

MIHKEL KAEVATS

Jaak Jõerüüt ja Mihkel Kaevats Loomingu sünnipäeval.PIIA RUBER Jaak Jõerüüt, Uus raamat. Tuum, 2004.

Selleks, et mõista seda arvustust, pean vajalikuks ära märkida, et käesolev raamat on kolmas mulle arvustamiseks pakutu; kahest eelmisest loobusin, sest need ei kõnetanud mind ja ma ei soovinud lihtsalt lahmida, lihtsalt halvasti kirjutada. Mõnes mõttes avab see olustikuline seik ka Eesti luule konteksti: umbes ainult 1/3 Eesti luuleraamatutest kõnetavad mind kui üht (potentsiaalset) lugejat. Suurem osa kõnetavad kedagi teist (?) või ei kõneta üldse kedagi (??). Niisiis on tunda luule niðistumist, mis omakorda muudab raskeks luule populariseerimise: ?mehel tänavalt? on raamatupoodi astudes suhteliselt raske sisse elada Eesti kaasaegse luule maailma ja nii ta jätabki luuleraamatu hoopiski ostmata.

Luuleharrastuse laialdasus ei ole õiges suhtes luule kvaliteediga ja luulesisest enese-saneerimist märgata ei ole. Seda peab tegema siis kriitika ja olgu öeldud, et olen nõus Tiit Hennoste põhimõttega, et kriitikal peab olema väärtustav funktsioon: arvustada ainult seda, mida kriitik arvustamise vääriliseks peab. Ja käesolevat raamatut on mul hea lugeda, hea arvustada.

?Uus raamat? on pigem sisemise kui välimise tee raamat, autor on vägagi enesekeskne ? sest miski pole oluline. Ainult sa ise / oled oluline, üks ja ainus. ?, seda kord ilusti välja mängides, kord ehk liigsesse egotsentrismi laskudes. Satiiri leiab siit vähe: raamat on siiras, romantiline ja lüüriline, ilusti ütlev (kuigi ka vahel takerduv), ning just sellisena julge. Üks mu sõber ütles, et see oleks nagu noore inimese kirjutatud ? nii palju imestamist ja avastamist on siin. Nii palju naiivset romantikat. Jõerüüt on vaid poisike maailma maanteel, ei keegi muu / väike poiss, seljakott seljas, ihuüksinda. Ja ometi on ta ju ka austatud diplomaat. Nooruse ja tähtsusetu olemise vastandus vana väärikusega on Jõerüüdile üldse väga oluline: olen ikka veel viisakas / sellena tuntakse mind maal ja merel / aga ise mina mitte / sukeldudes ja langedes iga päev / pimedusse ja pimestusse. Või teisiti öelduna: minu esimesed luuletused sündisid siis kui vihma sadas /-/ mina olin väike ja tundmatu mul oli hea / eriti hea olla / läksin joonelt koju ja teadsin esimest korda, / et need on luuletused, mida kirjutama hakkan.

?Uus raamat? on otsinguline. Jõerüüt oskab palju enam kirjutada liikumist kui seismist ? tema ridades on vähe kindlat, monoliitset. Väga suure osa raamatu mahust võtabki poeetiline reisikiri, subjektiivne kodumaa ja välismaa (eelkõige Itaalia) vahel toimuv rännak. Kuid ehk isegi olulisem on Jõerüüdi Jumala-otsing, rännak igapäevasest igavikulisse. Sõna ?Jumal? ja selle taga peituv sõnatu kordub muudkui tema tekstides, küll kergemat, küll raskemat kaalu saades. Autor istub üksinduses / kust jumal on ära linna läinud, ta tunneb, et need olid viletsad luuletused see oli määritud paber / see oli õnn mis ei kordu / see oli nagu olek jumala lähedal. Lihtsus, juured, algus on need, mida ta otsib. Luule on Jõerüüdile jumaliku algega, tihtipeale ühendab ta Jumala ja luule ning nii vaadatuna saab loodusluulelise kontekstiga jumala looming aga metsik / loodu mis looja on unustand teise tähenduse: looming on miski, mis mässab oma autori vastu ega tee teda sugugi õnnelikuks.

Kuigi raamat on suhteliselt ühtse tundetooniga, leiab lugeja tundeluule vahelt mõtteluulet, millega sellises kontekstis ehk kontakti ei saagi ? see killustab raamatut. (Tekstide ebaühtlust saaks ehk autorile süükski panna, kui teised luuletajad veel rohkem selliseid prohmakaid ei teeks.) Ometi on siin ka erakordselt kauneid mõtteluule tõdemusi: aeg jookseb kiiresti nagu linnukoer / ja tema jooks on ilus / edasi-tagasi sööstab ta kui jäljed ja lõhn / on kadund /-/ tõde kestab ainult ühe hetke / siis kui ületad linnukoera tee.

?Uus raamat? pole niivõrd värske ja lööv, kuivõrd siiras ja julge. Kuigi autor maneerlikkusest päris mööda ei saa, on selle raamatu parimaks küljeks suure osa tekstide aus lihtsus ja igapäevasus, mis ulatub kaugusse. Siit elust ei saagi kõike kätte, / see teadmine olgu. kirjutab ta. See on mõneti ka enesemanifest, sest Jõerüüt pühendub fragmentidele. Sees tugev kirjutamisesund ? Ja sõnad, sõnad on kõiges süüdi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht