Nõiad, revolutsionäärid ja teised

Aarne Rubeni raamatu „Öönaine“ lugusid troonib Eduard Reiningu ja Mary Rikko vanglast saadetud avameelne kirjavahetus.

Enn Nõu

Aarne Ruben tõusis 20 aastat tagasi eesti kirjanduse parnassile õnnestunud revolutsiooniainelise romaaniga „Volta annab kaeblikku vilet“. Revolutsionääridele on ta ka truuks jäänud, kuid vahepeal on neile lisandunud nõiad. Rubeni värskes raamatus „Öönaine“ leiab 12 ajaloo kolikambrist hoolikalt välja otsitud populaarteaduslikku moraalilugu, millel on ka esseistlikke ja isegi ilukirjanduslikke sugemeid.

Bütsantsi printsessi Sofia Palaiologinat seob Eestiga läbisõit Tallinnast ja Tartust 1472. aastal. Vadstena birgitiinide ordu nunna Ingrid Petersdotteri armastuskiri linnakodanik Axel Nilssonile on rootsi lugu, mida Eestiga seob vaid siingi tegutsenud Pirita kloostri ordu. Kirjal lubatakse kõneleda enda eest, kuid Ruben tutvustab selle juurde ka kloostrielu. Johann von Üxkülli loo puhul, kes hukati 1535. aastal selle eest, et ta tappis Tallinna pakku läinud talupoja, saab lugeja detailselt aimu kohtupidamis- ja karistusmeetoditest kuni naha nülgimiseni, kuigi Üxküll ise kaotas pea mõõgahoobiga. Öönaist selles loos ei leia. 1613. aastal juhatas vene talupoeg Ivan Sussanin poolakate väe küla asemel sohu ja hukati selle eest – Eesti ja naistega pole sel lool muud seost, kui et Marta Lepp esitanud Tallinna tütarlastegümnaasiumis Sussaninist Kondrat Rõlejevi poeemi, mille Aarne Ruben on ka osavalt tõlkinud. 1721. aastal saadeti kohtu alla hooratöös süüdistatud Imavere Christin. Talle karistuseks määratud kirikusambas peksmise kaudu läheneb Ruben nõidade teemale, loo juurde on ta tõlkinud Anastasius Grüni luuletuse.

Bütsantsi printsess Sofia Palaiologina külastas 1472. aastal teel Roomast Moskvasse oma tulevase mehe Ivan III juurde väidetavalt Tallinna ja Tartut. Fjodor Bronnikovi 1883. aastal valminud maalil on kujutatud printsessi kohtumist Emajõe suudmes Pihkva possaadnikute ja bojaaridega.

Wikimedia Commons

Tallinna XX sajandi alguse lõbumajade asutaja Amalie Schwappach eelistas hoida isiklikus elus madalat profiili ja jälgi segada. Küll aga pakutakse lugejale põhjalik ülevaade kogu toonasest bordellisüsteemist. Ruben laseb hetkeks ohjad lõdvaks ja pakub ka oma teooriaid, põhjust on siinjuures rääkida ajastu poliitikutest ja spekulantidest. Juttu on ka bordellidest kui salakorteritest revolutsioonilises tegevuses ja Viktor Kingissepa kinnivõtmisest. Mida veel soovida?

Raamat muutub järgmiste lugudega aina huvitavamaks. Marta Lepp levitas 1905. aastal tsaarivastaseid lendlehti ning sai Tallinna Uue turu oktoobrikuu veresaunas rinda haavata. Rubeni lugu keskendub Lepa ilukirjanduslikule kirjatööle „Blondist prouast ehk paksu Margareeta vangitornis“. Aarne Ruben analüüsib teksti põhjalikult ja esseistlikult ning kõrvutab seda autori mälestustega. Marta Lepa suhted teiste tolle aja sotsiaaldemokraatidega, salakorterid, 1905. aastal Siberi saatmine, Riia vanglas istumine ja vaba armastaja oreool annavad Rubenile võimaluse ilukirjanduslikuks spekuleerimiseks. Kõigele lisaks oli Lepp Taara usu preestrinna ja saksa keele õpetajanna! Selget pilti lugeja temast ei saa, kuid see vist ongi Rubeni eesmärk. Muuseas, kõik lood on ajakohaste piltidega illustreeritud.

Alma Ostra ja David Liozneri armulugu on andnud põhjuse uurida juutide tegevust revolutsionääridena, aga nende kahe vahekorrast saab teada üpris vähe, autor piirdub ilukirjanduslike oletustega. Koos on nad 1906. aastal Tobolski saadetud, Alma Ostra suri 1960. aastal Intas Komimaal. Rubeni meelest on ta üks müstilisemaid naisi XX sajandi Eesti ajaloos, igal juhul oli tal palju tegemist põrandaaluste tegelastega. Fragmentaarsed killud raamatus selgust ei too, aga mulle pole Alma Ostra-Oinas sugugi nii ebamäärane. Juuni lõpus ja juuli alguses 1941 oli isa saatnud mind Nõmmelt õe, kahe venna ja emaga Abja põllumajanduskooli sõja eest ära. Seal juhtus ennast küüditamiste eest peitma ka Alma Ostra-Oinas, kes jutustas mulle ja õele kreeka muinasjutte, enne kui sakslased Lätist sisse tulid. Ta oli mu emale öelnud, et köögis askeldades on tervisele kasulik alasti olla. Tema poliitilistest ja vabameelsetest vaadetest (hoolimata sellest, et oli kunagi fiktiivselt olnud abielus Jaan Anveltiga) kujuneb raamatus päris selge pilt. Võib-olla oleks Alma Ostra-Oinast võinud isegi terve raamatu kirjutada.

Puutööline Johannes Smuk, kes enda võõras hauas surnuks põletas, annab ühe ajaleheteate põhjal võimaluse mõista töötu traagikat, kuigi öönaine ei olnud ka tema. Juuksuri Selma Mehiku viie lehekülge pikkune armastuskiri juveelivargale ja muidu poliitiliselt natuke kahtlasele Roland Lemthalile alias mereväekapten parun Sternbeckile vanglas on iseenesest lugu omaette. Vähemalt on siin öönaine ja armastus üle kõige, kuigi Aarne Ruben otsib meeleldi salanõu.

Murdvaras ja korduvalt vanglast põgenenud Voldemar Kompus tõi 1923. aastal vanglatrellide tagant välja kuus enamlasest tüdrukut eesotsas Vilhelmine Klementiga, kes küll kõik uuesti kinni võeti. Ka Kompus ei olnud sugugi öönaine, nii et pean Rubeni raamatu pealkirjas natuke kahtlema. Teema muidugi sobib autorile.

Kõige huvitavamaks pean viimast peatükki – Eduard Reiningu ja Mary Rikko armastuslugu. Võib-olla sellepärast, et olen Eduard Reiningut Rootsis kohanud. Tegemist on nende armastusloo ja kohtumisega Nõukogude Vene saatkonnas, kus Mary töötas raamatukogus ja Eduard oli Tallinnas Eesti-Vene kaubandusettevõtte vahendaja. Lugu keerleb 1924. aasta 1. detsembri mässu ümber – kahtlustati, et Mary Rikko oli toonud mässajatele sõjariistu. Vangis istumised ja ülekuulamised päris selgust ei andnudki. Aarne Ruben on aga avastanud paari sellest ajast pärineva väga intiimse ja avameelse kirjavahetuse. Kirjad on erakordselt vabameelsed ja seksuaalerootilise tooniga. Ühtlasi saatsid pooled teineteisele ülestunnistamiseks ütluste variante. Võib küsida, kas tol ajal vangivalvurid siis tõesti kirju ei lugenud, aga kohtu protokollidele on need lisatud ja tänapäevani alles hoitud. Eesti vanglates pidi toona ikka väga vaba kord valitsema. Võib-olla sellepärast olidki punased pärast nii karmid, et teadsid oma kogemuste põhjal, mida kõike on tarvis takistada?

Nii Eduard Reining kui ka Mary Rikko vabanesid vanglast ja päris selgeks nende süü ei saanudki, armastus aga küll – paar abiellus 1934. aastal. Eduard Reiningust sai teatrikriitik, hiljem Saksa okupatsiooni ajal istus ta jälle neli kuud vanglas. Ruben vaatab paari rohkem kui armunuid ja vähem kui poliitilisi, aga täit selgust ei paku. Ta kirjutab, et „Mary ja Eduard siirdusid 1944. aastal Rootsi“. Siin jätab aga ta kasutamata võimaluse armupaari ideoloogiliselt täpsemalt iseloomustada: kui ta oleks kirjutanud, et nad põgenesid, mida nad tegelikult tegid, siis saaks igaüks aru, et punased nad igal juhul ei olnud.

Kohtasin Eduard Reiningut korduvalt Stockholmis eesti kirjandusõhtutel, mida ta ajalehes arvustas ning kus mina ja Helga korduvalt esinesime. Reining arvustas minu romaanikatkendi „Pidulik marss“ ja novelli „Veel kord viimast korda“ esitamist. Novell pani paguluse ajakirjanduses aluse vaidluseks siivutute sõnade kasutamise üle terveks aastaks, kuigi selles seksuaalerootilises mõttes neid sõnu üldse ei olnud. (Küllap kujutasid kuulajad ette, et oleks pidanud.) Võib ütelda, et Reining toetas mind. Ta arvustas nii minu kui ka Helga Nõu kirjanduslikke esinemisi kuni 1970. aastate alguseni. Julgen väita, et nii Rootsi põgenemise kui ka arvustustega on Reining üsna täpselt vastanud, millele tema ja Mary Rikko tegelikult tuginesid.

Aarne Ruben nii selget vastust ei anna ja võib-olla ei tahagi. Võib-olla ongi see käesoleva raamatu sügavam mõte – öönaised või mitte, varju on siin kujutatud inimeste ümber rohkem kui valgust. Sobib lugeda tänapäeva uduse kirjanduse vahele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht