Nikolai Baturin, sõnavabaduse rüütel

Elutööpreemiaga tunnustatud kirjanik kannab oma veres keele muusikat kui üht katkematut armastust.

Berk Vaher

Nikolai Baturin kõnetab Lugejat suure algustähega.

Nikolai Baturin kõnetab Lugejat suure algustähega.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Milline on Nikolai Baturinile antava kirjandusliku elutööpreemia tähendus? Tunnustus teenekale kirjanikule – seda muidugi. Looja kõrge ea ja tänavuse juubeli meelespidamine? Kindlasti ka. Sõnum, et ta töö on nüüd valmis saanud? Väga loodan, et mitte.

Tean ka ju, et ei ole. Teab ka Loomingu lugeja – maikuus ilmus novell „Aken allikaga aeda“ ja novembris murdeluuletsükkel „Silmä pilk“. Ent lähiajal on tulekul „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“ – ajalooline lühiromaan, kus faktid ei pärsi poeesiat ning milles Baturin ikka omailmselt ja mõistukõnega ajatut-müütilist aimates on tabanud otse tänapäeva südamesse. Ja juba ta meel ja mõte on mitmele muulegi rajale rändama läinud – ent olgu kõigele oma aeg. Täna on tähtis tunda, et tema elutöö kestab kui elugi.

Kes veel loeb ja kuuleb? Kui paljud neist, kes üha valjemalt me keele ja vaimu kadu kuulutavad? Kui paljud neistki, kes eelmiste üle muigavad? Kui paljud neist, kes siinsetest nügelustest eemal? Too „Aken allikaga aeda“ – küll juba mõne aasta tagune lugu, ent kandev ja kehtiv ikka ja edasi – kaigub ju eraldatusest eluõhtul, läheduseigatsusest kaugele küündinu hinges. Inimese tunnetest, mida kogenud või veel kogemas ka need, kes ise ei kirjuta. Ent Baturin kirjutab ja siis on need aina ka kirjaniku tunded. Kellegi, kes tasa näeb ja märkab ja kannatab vaikust iga uue teose ümber. Mõni kriitik ehk nokitab ninatargalt, teine lehvib kokkuvõtteis üle, kolmas ehk imetlebki, aga ei süvene. Kirjandusliku keskustelu kese on neil, kes on suures linnas, lehes ja teles ja uudisportaalides, oluga olmes ja näoga näoraamatus. (Sisu? Eks vahel on sedagi …)

Või on miski muutumas? Mikita-meelsus ei ole vaid mood, salongimäng või puhkus perifeerias; see on paljude äratundmine, meeldetuletus, mida kord lugema õppides sõnast otsima mindi. Kõrgemat, kaugemat, kergemat olemist – kergemat mitte hõlbu mõttes, vaid mõttelennus ja keelekurvides. Ent Mikita-metsal – ta ise on möönnud – on juured sügaval Baturini Avarilmas. Märkame seda – kuuleme metsaski enamat Eestist ja eestlusest; kuuleme müüdist ja maagiast, enese väest olla enamat tootjast või tarbijast. Kuuleme vabadusest.

Jah, vabadus, see ärakõlistatud kõlks. Kui kurdistavalt oli läinud aastal juttu sõnavabadusest, igameheõigusest ja kirjasõna piiridest või nende lõhkumisest! Kui kurvastavalt kägardus vabadustahe võõrandamatuks voliks ilkuda ja ilge olla. Säärase voli hooletu ülistamine – saati siis veendumuspõhine väljanõutamine – on aga silmakirjalik (täieealistele on loomejulgus või „kirglik meedia“ see, mis koolides päevselge kiusamine) ja viimaks ka ennasthävitav (ammu ju näha, et keelejõmmide kaisutamine ei küllasta keskustelu, vaid lamestab ja määndab). Kas on tõesti palju tahta, et sõnast ja sõnaväest hoolijad tunneksid tänagi teist ja suuremat vabadust – inimvõimet kätkeda keelde elu lumma ja mõistatusi, kauneid ja kirkaid kogemusi; poeesia väge avardada teadvust ning sisendada õilsust ja väärikust? On neil sõnadel-sihtidel „arvamusliidrite“ ja muiduarvajate seas üleüldse veel pilketa tähendust? Ja kui sellisest vabadusest, selle sõnarüütlitest ja nende loomest ei räägita, kuna on tarvis tormata turvama mõnd räuskavat tühisust – nõnda me kardetud „vaikiv ajastu“ varjab end lärmis ja müras – kes siis on päriselt ohvrid?

Ise, ikka me ise. Nikolai Baturin – tema ju selline rüütel – on keeldunud olemast ohver. Keeldudes sekkumast mellu, mis alandab; elades Avarilmas ka siis, kui tervis enam taigasse ja keha kõrbe ei lase. Kirjutades avaralt ja süvitsi ka siis, kui kirjanduse asjatundjad enam ei kuule ja vastu ei kaja. Temal on oma siht silme ees, ta kõnetab suurust inimeses ja usk sellesse ei kao enne kui elu (ei kao ka siis – kui saab edasi antud). Ta kõnetab Lugejat suure algustähega ja lootus neid kohata ei lakka. Ta kannab keele muusikat oma veres kui üht katkematut armastust. Ta on ikka olemas ja meiega, ja tema teosed niisamuti – on meie vabadus valida nende vabadus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht