Nikolai Baturin 5. VIII 1936 – 16. V 2019

Nikolai Baturin on jäädavalt rännanud oma Avarilma äärele, kuhu elavad ei küüni. Meile jääb ta määratu looming, mis hoidis teda läbi ränkadegi haiguste ja vaevade erguna, nii et ka viimastel aastatel ja kuudel kuulus ta mõttelennult ja töövõimelt oma maagiliste, üleelusuuruste kangelaste kilda.

Ometi oli ta ikka inimene, armus ja mures inimeste ja inimkonna, looduse ja kunstide kestmise üle. Kurb mõistmatuse üle ja südamest tänulik, kui ta loodu väärtus ära tunti. Ta oli õnnelik, et seda äratundmist jagus ka ta hilistesse aastatesse, ja tundis samal ajal veel suuremat kohustust vaimselt vastu pidada, edasi luua ja oma Avarilma lugejatega jagada.

1936. aastal Mulgimaal sündinud Nikolai Baturini elu viis ta mereväkke, geoloogi ja kütina Siberisse – kaugemale, kui paljud meist küünivad ka täna. Ta kogemused taigades, ookeanidel ja õliväljadel innustasid looma kirjandust, mis oleks suurem ja sügavam olmelisest, ulatuks olemise põhjani ja inimmõtte kõrgusteni, küsiks kõige järele, mis maailmas müsteeriumiks jääb ja leiaks müütidest ikka üles inimese. Ja ometi ei unustanud ta kunagi kodupaika ja kodukeelt, lapseea lihtsaid imesid, iga sõna ja elutahu esmaavastamise rõõmu.

Nikolai Baturini suurromaanid nagu „Karu süda“ (1989), „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija“ (1993), romaanivõistluse võitnud „Kentaur“ (2003) ning veel mitmed hilisperioodi maagilis-realistlikud teosed tõid talle tunnustust ennekõike prosaistina. Ent alustas ta ju 1968. aastal „Maa-aluste järvedega“ hoopiski luuletajana ning jäi erakordselt rikkaliku keelega poeediks proosaski. Õigupoolest ongi ahistav ta loomingut žanriliselt piiritleda: mida edasi, seda enam on ta teostes põimunud lüürika, eepika ja draama. Ta romaanid on kirjutatud ereda ja värviküllase kinemaatilise tajuga ning seejuures on neis suurejoonelist helilisust.

Kuigi „Karu süda“ on filmiks saanud, ootab lõviosa Baturini Avarilmast veel väärilise haardega režissööre, samuti tõlkijaid, kes ta eesti keele ainulaadseist kõladest kaikuva poeesia muuilma keeltesse suudaksid ümber seada. See on vägev väljakutse, kuigi kaugele üle meie kultuuripiiride kanduv aines ning looduse ja inimolemise süvatunnetus selleks aina kannustavad. Nii eesti kui ka maailma kirjanduse ja kultuuri jätkajatena võlgneme talle nende väljakutsete julge vastuvõtmise.

See, et me oma keel oleks muu kultuuri, kirjanduse ja poeesia võrra suurem, oli Nikolai Baturinil hilisaastatel väga hingel. Nii jõudsid valmida Aleksandr Bloki, Anna Ahmatova ja Sergei Jessenini koguteoste tõlked, mis alles ootavad ilmumist. Trükiküpseks on saamas ka „Maskide defilee“, Nikolai Baturini kõige isiklikum ja omaeluloolisem raamat pärast „Kartlikku Nikast“. Ereda vaimu kuma kestab silmapiiri taha. Elavate rännud ta loomes ei lõpe.

Eesti Kirjanike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht