Nádasi tihnik

REET KLETTENBERG

Péter Nádas (1942) on kirjanik, kelle esitamist Nobeli kirjandusauhinnale ungarlased nüüd juba mitu aastat südamest on oodanud. Nádas debüteeris 1960. aastate lõpus ja tuli kirjandusse koos selle hilismodernistliku kirjanikepõlvkonnaga, kes paistis loobuvat ungari proosa nii rahvuslik-realistlikust kui ka läänelikust traditsioonist. Nádasi hilisemate teoste valguses tunduvad tema algusaegade proosatekstid pigem katsetuste ja otsingutena. 1977. aastal ilmus tema debüütromaan „Ühe perekonnaromaani lõpp“, mis on tõlgitud ka eesti keelde (Leidi Veskis, 1990).

„Mälestuste raamatut“ hakkas Nádas kirjutama 1973. aasta suvel. Käsikirja esimese versiooni hävitas ta aasta hiljem ja hakkas paari kuu pärast kirjutama lõplikku versiooni, mis valmis 1985. aasta 15. aprillil, niisiis täpselt 31 aastat tagasi. 1986. aasta raamatunädalaks ilmunud „Mälestuste raamatut“ ei peeta verstapostiks mitte ainult Nádasi loomingus, vaid terves XX sajandi ungari eepikas, kus see võtab kokku ja lõpetab ühe perioodi. Teost on nimetatud üheks ungari proosamurrangu sümboliks. Et samal ajal ilmus teinegi oluline teos, Péter Esterházy „Sissejuhatus ilukirjandusse“ („Bevezetés a szépirodalomba“), peetakse aastat 1986 ungari eepikas ajastu piiriks. Nádasi teose teeb jõuliseks selle ülesehitus, mis ühendab eri ajatasandid ja narratiivid ilma komistuskivide, liigse autoripoolse sekkumise ja manipulatsioonideta.

Üheksateistkümnest peatükist koosneva romaani lõpuni nimetuks jääv peategelane kirjutab omakorda romaani, mille tegevustik on asetatud XIX ja XX sajandi vahetusse ühes Läänemere-äärses kuurordis ja Ida-Berliinis ning mille jutustajaks on Thomas Thoenissen. Peategelane aga kirjutab veel teistki lugu, milles meenutab oma teismelisepõlve Budapestis, taustaks Stalini surm, Mátyás Rákosi režiim ja 1956. aasta revolutsioon. Kolmas jutustusliin räägib eriskummalise armukolmnurga loo Ida-Berliinis 1970ndate alguses, romaani kirjutava kirjaniku lähiminevikus. Kirjutamine ise leiab aset Budapesti lähedal Doonau-äärses külas. Kõigi kolme liini puhul kasutatakse jutustamisel minavormi. Jutustaja surma tõttu aga lõpetab pooleli jäänud teose üks kõrvaltegelane, jutustaja lapsepõlvesõber Krisztián. Jutustaja ise langes oletatavasti mõrva ohvriks. Eelviimane peatükk on Krisztiáni kommentaar nii 1950. aastate meenutustele kui ka aruanne sõbra käekäigu kohta Ida-Berliinist naasmisest kuni surmani.

„Mälestuste raamatu“ aja- ja ruumistruktuurid antakse edasi homogeense jutustamistehnikaga: kõigi nelja teksti (kaks meenutust, üks romaan, üks kommentaar) tehnika on sama. Keeleliselt erinevad teistest vaid kaks viimast peatükki, kus varasemaid pikki keerulisi ja pikkade kiiludega lauseid asendavad lühikesed. Eelviimase puhul on see seletatav erineva kirjutajaga, viimase puhul aga tekib mulje visandlikkusest. Nagu Krisztián oma kommentaaris mainib: „Ent leidsin ühe katkendlikult sõnastatud või kavandiks jäänud peatüki, mida ei õnnestunud mitte kuhugi paigutada ja mida polnud ka üheski mitu korda parandatud sisukorras. Ometi tundub, et ta oli mõelnud seda jutu lõpukivina“ (lk 772). Leitud käsikirja kommenteerimise ja trükki toimetamise võte, mida ungari kirjanduses on kasutatud varemgi (nt Géza Ottliku teoses „Kool piiril“), võib muidugi tõstatada küsimuse, kas ja mil määral on kommentaator surnud nimetu autori teksti sekkunud.

Hoolimata ligi 800leheküljelisest mahust ei ole romaani tegevustik kuigi sündmusrikas. Need vähesed sündmused on aga kaasahaaravad, näiteks tõeliselt köitev meenutus 1956. aasta revolutsioonist: „On tunde, mil inimene unustab vennalikkusetunde tõttu kõik oma kehaga seotud hädad ja vajadused, ei ole väsinud, ei armasta kedagi konkreetset, ei ole näljane, ei külmeta, ei tunne janu, ei kurda palavust ega pea pissil käima; see oli see tund“ (lk 577).

Péter Nádas. Lesekreis / Wikimedia Commons

Péter Nádas. Lesekreis / Wikimedia Commons

Péter Nádas Lesekreis / Wikimedia Commons

Teoses on lõputult sisemonolooge. Väline sündmustik on „Mälestuste raamatus“ tugevalt redutseeritud, selle funktsioon on peamiselt jutustuste plokkide sidumine. Viimane peatükk ei sõlmi lahtisi niidiotsi lõplikult kokku, kuigi jutustaja juurdlemine selle üle, kas tunnistada politseile, et see oli tema, kes toapoisil Gyllenborgi tappa lasi, ning Mária Steini 1950ndate aastate meenutused ja Melchiori põgenemise lugu ühendavad selles kõik kolm memuaari. Viimane peatükk tundub pigem visandina, nagu töötanuks nimetu paralleelselt kõigi kolme jutustuse kallal ja see tekitab mulje, nagu oleks kogu „Mälestuste raamat“ vaid katkend millestki suuremast. Krisztián oma kommentaaris pealkirjaga „Ja ongi kõik“ selgitab lugejale: „Kõik märgid näitavad, et ta oleks järgmisel päeval jätkanud nagu tavaliselt mõne ettenägematu ja tema märkmetest järeldamatu lausega oma elu. Sest juba alustatud eluromaan ütleb alati: eksige südamerahuga minusse, katsun teid oma tihnikust välja juhatada“ (lk 675).

Nimetatud tihnik kujutab endast peamiselt isiksuse identiteediprobleemide süvaanalüüsi, mille uurimisobjektiks on vaim ja mateeria, keha ja hing. Kuid Nádasil ei eksisteeri keha ja hinge kahesust, vaid tema tegelased elavad nende kahe lahutamatus ühtsuses, nagu on tõdenud kirjandusuurija Miklós Győrffy. Teoses saab olulise rõhu keha poeesia, inimestevahelisi suhteid kujutatakse kehade kaudu, mis aeglustab teksti. Kui otsida paralleeli filmimaailmast, meenuvad kohe ungari režissööri Béla Tarri ülipikad kaadrid. Jutustaja tegeleb palju teise keha lähivaatluse ja teise kehaga samastumise temaatikaga: „me mitte ainult ei jälgi seda tõuku, vaid oleme ka ise tõugud“ (lk 103); „Ta silmad olid mu silmis, mu nägu tungis tema näkku …“ (lk 177); „mu suu ja silmad on tahtmatultki üle võtnud tema naeratuse ja ma naeratan talle vastu tema enese silme ja suuga“ (lk 225); „kaks kätt olid leidnud teineteises nõnda loomuliku ja võrdväärse asendi, et ei saanud enam täpselt otsustada, milline on minu käsi ja milline tema, kas hoiab tema mind või mina teda, mis oli muidugi ka väike hirm, et kaotan tema käes oma käe“ (lk 430). Teose kehakujutusest rääkides peab tunnustama Maris Kaskmanni kaanekujundust, mis toob inimnaha imitatsiooni ja nahasse justkui sisse lõigatud kirjadega kehatunnetuse otse füüsiliselt lugeja kätte.

Raamat – sh leitud käsikirja kommentaar ja täiendused – lahkab ka mälu ja mäletamise teemat. Kuidas jagada oma mälestusi nii, et teine inimene meid nende kaudu mõistaks? Nádasi käsitluses on seegi vaat et füüsiline toiming, otsekui millegi asetamine teise sisse: „Rääkida saab ainult millestki konkreetsest, aga mina tahtsin talle korraga ära rääkida kõike, tervikut korraga, asetada terviku tema kehasse ja anda üle, öökida selle temasse oma suures armastuses, aga kus see ihaldatud tervik algab ja lõpeb? kuidas on tervik võimalik mu kehast ilmajäetud ja mu keelelgi vaevalt painduvates võõrastes sõnades?

Olin sellest kõigest seni vaikinud, ma polnud sellest kunagi rääkinud, mitte kellelegi, et sellest ei saaks mingit seiklusjuttu, ei saaks muinasjuttu sellest, mis polnud muinasjutt, et ma ei saaks seda sõnadega faabulaks mahendada; oleksin pidanud selle pigem elusalt mälu krüpti matma, sest ainult seal oleks võinud sellele hea ja segamatu koha leida“ (lk 570–571).

Nagu eelmiseski katkendis, tuleb „Mälestuste raamatus“ ikka ja jälle ette huvitavaid viited tegelaste keelele ja emakeelele. Näiteks Berliini sündmused, mille kirjeldus hõlmab suurema osa raamatust, leiavad aset saksa keeles. Kohati räägitakse prantsuse keeles. Budapesti tegevusliinis on peamise ungari keele kõrval kohal ka vene keel. Telegramm, mille jutustaja Melchiorilt saab, koosneb saksakeelsena kolmest sõnast. „Telegrammis oli ainult kolm sõna, mis minu keeles on üksainus sõna. Jõudsin kohale“ (lk 797). Ungari keeles on see sõna megérkeztem.

Keelest rääkides ei saa esile tõstmata jätta „Mälestuste raamatu“ tõlkija Lauri Eesmaa suurepärast tööd. Erinevalt paljudest teistest ungari teostest lugesin seda äärmiselt olulist, ungari kirjanduse tundmaõppimise seisukohalt möödapääsmatut teost eesti keeles, nii et mul puudub originaali lugemise vahetu elamus. Tõlget lugedes tuli ette kohti, kus eesti keeles veidi võõra sõnastuse põhjal kangastus kohe originaali sõnakasutus, mis järelevaatamisel osutus ka tõeks, kuid selle põhjuseks oli tõenäoliselt äratundmine, et olen pidanud ise sarnaste konstruktsioonidega maadlema. Olen täiesti nõus Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii otsusega anda aastapreemia „Mälestuste raamatu“ tõlkijale. Keeleliselt on Nádasi ja Eesmaa teos nauditav, selles on palju väga häid elegantseid tõlkelahendusi ning rikkalik keelekasutus, mis teeb kohati lausa kadedaks.

Nii lihtne see ongi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht