Mõtlema kutsuv kool

Tänapäeva kooli põhiprobleem on turusuhete subjektiivsete väärtuste ühitamatus kohustusliku ainekavaga.

LIISA MUREL

Olen paar viimast aastat töötanud ühe tavalise Eesti põhikooli õpetajana. Kui käisin perearsti juures tööks vajalikke pabereid hankimas, lõi arsti nägu mu uuest ametist kuuldes särama. Mu peale tulvas pikk joovastunud monoloog laste toredusest, siirusest, sõbralikkusest ja kõikidest võimalikest voorustest. Ülistus võinuks küündida Homerose kangelaste kiidukõnedeni, kuid mu visiidiaeg sai läbi. Hinge jäi närima kahtlus, et nii maaliline pilt ei saa olla tõsi. Töökogemus on seda ka näidanud.

Tänapäeva põhikool erineb drastiliselt meie või meie vanemate koolist. Oleme loobunud postnõukogude karmist reaalsusest, kus õpetajad äratasid õpilastes hirmu ning tegemata kodutöid või märkusi üritati vältida. Õpilaste kohustusi ei rõhutata enam: jah, tal on endiselt vaja õppida, aga nõudmised ja ka ideoloogia on täielikult muutunud.

Praegust suhtumist võib nimetada pehmode kujundamise ideoloogiaks. Selle aluseks on õpetaja ja õpilase või õpetaja ja lapsevanema muutunud suhe. Sajandeid pole õpetaja olnud pedagoog ainult ainehariduslikus mõttes: ta oli ka ühiskonna- ja kultuurinormide hoidja ja tutvustaja. Laps ei saanud koolist mitte ainult aineteadmisi, vaid õppis ka ühiskonnas orienteeruma ning lihvis viisakuskeelt ja etiketti. Õpetaja oli selles protsessis kahtlemata autoriteet, kelle sõnal ja arvamusel oli tähtis roll õpilase kujunemises. Loomulikult võib eesti kooli ajaloost tuua hulga näiteid õpetaja võimu kuritarvitamisest, kuid positiivset leiab palju rohkem.

Tänapäeva koolis ei ole õpetaja enam autoriteet. Õpetaja ja õpilase vahel on nüüd teenindaja ja kliendi suhe, kus õpetaja eesmärk on pakkuda lastele pigem pedagoogilisi suupisteid. Vaadakem näiteks üht V või VI klassi, kus õpetaja, nähtamatu kandik käes, peab osavalt sooritama virtuoosse kelneritantsu: kellele supiports täiendavate seletustega, kellele kiitusekook, kellele kibedad märkusepähklid. Iseenesest mõista on klient kuningas, ainult et postmodernistliku turu eetikas puuduvad mõisted „õige“ ja „vale“, „hea“ ja „halb“. Siin ilmneb tänapäeva kooli põhiprobleem: turusuhete väärtuste subjektiivsust ei ole võimalik sobitada kohustusliku ainekavaga. Õpilane tunneb end täieõigusliku kliendina, kel on õigus roogadest ära öelda, kuid paraku ei luba seadus ega kooli ainekava tal tundides käimisest ning ette nähtud teadmistest loobuda. Klient võib kohvikus märatseda, karjuda, et ta ei taha porgandimahla, aga ettekandja peab selle ikkagi serveerima ega tohi paluda tigedal kliendil lahkuda.

Õpetaja ja õpilase vahel on nüüd teenindaja ja kliendi suhe, kus õpetaja eesmärk on pakkuda lastele pigem pedagoogilisi suupisteid. Tallinn, kohvik Pegasus. Ettekandja, kandikul kaks pokaali. TLM F 11080.

Tallinna Linnamuuseum / www.muis.ee

See-eest on leiutatud hulk nippe, kuidas tülika kliendiga hakkama saada. Näiteks võib panna veidi kalorivaba teadmist suure jäätiseportsu sisse. Või siis visata ühislaulmise käigus kiiresti kliendi suhu lusikatäie matemaatikat. Või siis näiteks talitada Lauri Leesi eeskujul ehk premeerida õpilasi iga hea vastuse eest kommi, õuna või koogiga. Paraku klientide soovid kasvavad ning Kinder Surprise, pitsa või koguni iPhone õpetaja taskusse ei mahu.

Turuideoloogia on mõjutanud ka õpetaja ja lapsevanemate suhet. Vanemast noortekirjandusest mäletame õpetajate koosolekute või vanematega kohtumise dramaatilisi kirjeldusi. Tunneme siiralt kaasa kahemehe emale, kes pärast väsitavat tööpäeva kusagil klaasitehases peab minema kooli, kus kuuleb õpetajatelt päris vihaseid kõnesid oma „ometi nii oivalise“ poisi kohta: „Ta ei oska käituda!“, „Võtke temaga midagi ette, ta on teinud poppi!“, „Kus on lapsevanema silmad?“. Elame õpetajate tule alla sattunud emale kaasa, tajume tema kurbust, kui ta lõpuks murtult koju jõuab, ning paneme raamatu mõneks hetkeks käest, sest järgneb tuliste triibuliste stseen.

Ma ei nuta siin taga õpetajate kadunud võimu, vaid osutan rollimuutusele. Lapsevanem ei anna enam õpetajatele aru, vaid vastupidi: õpetaja peab vastutama iga vähimagi pisiasja eest. Laps ei taha kasulikku porgandimahla juua? Sinu süü, oleksid pidanud end jänkuks maskeerima. Laps käitub halvasti? Sinu süü, sa valetad, minu lapse käitumine on suurepärane. Laps segab teisi, laps ei teinud kodutööd, laps ei saanud mitu korda seletatud materjalist aru? Sinu süü, sinu süü, sinu süü … Laps ei käi koolis? OK, see ei ole sinu süü, tal on lihtsalt depressioon, küsi temalt siis vähem, eks ole. Õpetaja ei tee enam märkusi, neid teeb lapse­vanem. Miks on minu lapsel neli viie asemel, miks on hinde juures hüüumärk, seda tahaks ma teada! Aga miks teie laps nimetas mind litsiks või kirjutas mulle, õpetajale, et ma olen peast põrunud? Seepeale lapsevanem vaikib –­ klient on hämmingus, et võis midagi valesti teha.

Enamasti vastab tänapäeva kool uuele ideoloogiale kahe strateegiaga. Kõigepealt võtab ta vana intelligendi kombel, kes üritab revolutsiooni eel­õhtul oma kõrgema seisuse pärast piineldes talurahvast harida, kogu süü enda peale. Kõik, mis läheb halvasti, on alati õpetaja süü. Kõik. Märkimisväärne, et selline autoritaarsest ajast pärit arusaam levib just siis, kui õpetajast on saanud lihtsalt kelner. Õpetaja teeb ära kogu töö, õpilane parimal juhul lihtsalt võtab vastu. Tal ei ole tarvis pingutada. Kui toit on liiga rasvane, siis tuleb lisada juurikaid, kui liha on liiga kõva, siis seda tuleb veel keeta ja kõige parem on lõigata see ka tükkideks. Aga kui kliendi seedimine pole korras? Kas teeme siis kõhumassaaži, ergutame isu?

Siit ka ainevälise tegevuse kasv õpetaja töös: kohvikus võib ju peale söömise muudki teha, näiteks lihtsalt suhelda, mängida, telekat vaadata. Miks mitte panna lapsed koolitunnis liikuma? See on ju nii pikk. Võiksime näiteks kümme minutit joosta? Või siis korraldada rohkem igasuguseid üritusi? Eesmärk on üllas: laps reisib ja näeb maailma, osaleb töötubades, lahendab netiülesandeid ja kui läheb hästi, avardab oma silmaringi. Aga see neetud porgandimahl tuleb ikka ära juua!

Teine strateegia, mis lepitab näiliselt vastuolu kohustusliku ainekava ja kliendi õiguste vahel, on õpilaste nunnutamine. Klienti tuleb kiita, isegi kui ta on vilets klient. Muidu levib kõmu ja teised kliendid ei tule sellesse kohvikusse, sest siin ei saa mahla juurde väikest mängujänkut või -tiigrit. Põhikoolilaps on ingel. Ta on haridusdiskursuse peategelane, tema kohta on õpetajatele kirjutatud rida käsiraamatuid. Ta on ka psühholoogiliste soovituste kangelane, kes vajab pidevat positiivset motiveerimist, kiitmist ja ääretut sõbralikkust. Me puutume sellise kangelasega kokku kooliaasta avaaktusel, kui säravad hääled laulavad võrdlemisi tuimalt oma palavast soovist õppida, neelata aineid üksteise järel. Õpetajatele tuleb pisar silma, aga mitte sellepärast, et nad on sentimentaalsed tolad, vaid et nad näevad enda ees fiktsiooni – ja see on nii ilus.

Veel üks tähelepanuväärne aspekt, mis iseloomustab tänapäeva õpilase ja õpetaja suhte ebastabiilsust, on nn libademokraatia. Levib trend rõhutada mõlema poole võrdsust: keegi ei ole enam ülal, keegi ei ole all. Oleme ühesugused. Õpetajat võib nüüd sinatada. Ei ole isegi tarvis nimetada teda õpetajaks, piisab, kui hüüda nimepidi, nagu me oleksime üks suur pere ja õpetaja sinu vanaema. Ainuke vahe on see, et õpetaja vastu puudub austus. Isegi ettekandjat ei kutsuta tavaliselt nimepidi. Kindlasti leidub vastuväiteid, et me ei ela seisuslikus ühiskonnas ning korralik õpetaja peab tubli tööga ise austuse ära teenima. Nõus, aga ilma vundamendita see ei õnnestu. Austus ei tähenda ju võimu ees koogutamist, vaid on intelligentse inimese tunnus. Vastastikune austus on igas seltskonnas hea läbisaamise eeldus. Ilma selleta on õpilase ja õpetaja võrdsuse teooria mõttetu.

Selle kirjutise lugejal võib tekkida kuri kahtlus, et autor igatseb taga keskaega koos ülimalt karmi distsipliini, tuupimise ja füüsiliste karistustega. See on tõest kaugel. Minu eesmärk on pigem juhtida tähelepanu sellele, et võttes põhikooliõpilaselt vastutuse, oleme talt röövinud ka tulevase vabaduse. Jah, praegu on tal vabadus õppida või mitte õppida, mis lõpeb tihtipeale õpetajatele õigupoolest peale surutud neile halastamisega („saad oma kolme, kuigi ma ei tea, kuidas sa edaspidi hakkama saad“). Jah, tal võib olla alati õigus ehk vabadus visata pakutud toit maha, sõimata ettekandjat, kiruda liiga pealetükkivat teenindust. Jah, ta on kuningas, aga ükski turumajanduslik seletus ega libademokraatlik näitemäng ei asenda austuse ja õpetaja autoriteedi puudumist.

Tänased õpilased on homsed õpetajad. Põlvkondade kohtumine koolis on liiga tähtis, et meikida seda nunnutamisega, mis kohati peidabki ära tegeliku dialoogi puudumise. Tänapäeva õpetaja pole kuri köster, aga pole kindlasti ka semu, kellele hüüda ciao ja keda õlale patsutada. Austus õpetaja ja teadmiste vastu ei tähenda mitte ainult tavalist viisakust, vaid ka austust iseenda tuleviku vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht