Mõistujutud eksootilises värvingus

ANNIKA HEINSALU

Triin Soometsa peetakse eesti kirjanduses üheks sõnatundlikumaks luuletajaks. „Sõnatundlikkus“ on sobiv märksõna ka Soometsa proosa puhul. Kui aga „Hea ja kurja juttude“ (2015) sihtgrupp oli lapsed, siis „Targa ja rumala jutud“ on suurematele lugejatele.

„Targa ja rumala juttudes“ on muinas- ja mõistujutulaadsed lood nagu varasemaski kogus. Neis ei ole küll palju traditsioonilisi muinasjutu elemente: lood ei lõpe laadis „kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult aegade lõpuni“, ehkki algavad fraasiga „elas kord“ või „ükskord elas“. Samuti pole neis lugudes hea ja kurja ega targa ja rumala võitlust, tegelaste seas puuduvad kuningad ja printsessid. Ometi mõjuvad Soometsa lood muinasjutulikult, sest neis juhtub imetabaseid asju: vihmaussist saab valitseja, karust saab inimene, sillad liiguvad nagu hobused jne. Samuti on need kirja pandud muinasjutulikult voolavalt.

Mõistulugudena on „Targa ja rumala jutte“ vahest kergem näha. Jutud panevad lugeja mõtlema küsimuste üle, mis võivad kiires argipäevas tavapärased tunduda või märkamatuks jääda. Näiteks käsitleb Soomets oma kogus usu ja tõe vahekorda, inimeseks saamist ja inimeseks olemist, mehe ja naise vahelisi suhteid, eesti keele tähtsust jm. Teemad on tõsised, kuid nii mõnigi lugu on kirjutatud ootamatult absurdikoomika võtmes. „Targa ja rumala jutud“ ei tee lugejale etteheiteid ega -kirjutusi, olgugi et tarkuseteri ja õpetussõnu leiab kogust omajagu. Näiteks targa õpetused vihmaussile, kes ihkas saada mürgiseks maoks: „Mürgine sõna nõelab valusamalt kui madu ning salvab ja halvab kindlamalt kui mürk“ (lk 9).

Sattusin „Targa ja rumala jutte“ lugema koos jaapani kirjamehe Ueda Akinari õudusjuttude kogumikuga „Vihma ja kuupaiste lood“ ning Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia muinasjuttude kogumikuga „Tuhat ja üks ööd“. Soometsa õhukese raamatu lühikesed lood ei tundu nende kõrval sugugi nii väikesed, sest on tihedad ja mitmeplaanilised. „Targa ja rumala jutud“ viib, nagu ka eksootilised „Vihma ja kuupaiste lood“ või „Tuhat ja üks ööd“, lugeja fantastilisse maailma, kuid mõjub seejuures siirana. Selle eksootilisus seisneb viisis, kuidas autor kirjeldab meile tuttavat ja omast – omane saab idamaise meelelise laengu.

Kõigi kolme teose puhul tuleb esile tuua sõnakasutuse kunsti. Soometsa „tähenärimise“ komme mõjub „Targa ja rumala juttudes“ mänguliselt ja lustakalt: „Uni lähenes poisile teosammul. Järsku ilmus une kõrvale tigu ja koos liikusid nad teosammul edasi. [—] Nüüd vaatas uni poolviltu tigu [—]. Viimaks lausus: jah, mul pole sarvi ega kodagi. Midagi mul aga on, ja see on nägu. Kui inimesed mind näevad, ütlevad nad vahel, et nägid und, aga vahel, et nägid unenägu, ja kas tead, mul on nägusid mitu“ (lk 18–19).

Kolmes raamatus sarnaneb ka viis, kuidas lood lõpevad. Nii mõnigi „Vihma ja kuupaiste lugude“ tekst saab ootamatu lahenduse ning samuti kipub olema paljude Soometsa lugudega. Ühtlasi kasutatakse siin „Tuhandest ja ühest ööst“ tuntud võtet: jutustuse lõpus avaneb hoopis uus lugu, mis antakse edasi paari-kolme lausega.

Raamatu pealkiri teeb aga nõutuks – „Targa ja rumala jutud“. Lapsepõlves õpetati mulle, et rumala jutt on teekonnal koorem, aga targa jutt kergem kanda. Soometsa tekstides saab tark (kes muide on valge uhke habemega) sõna vaid paaril korral. Ent keda kogumikus rumalaks pidada? Rumalusi ei räägi selles keegi. „Targa ja rumala juttude“ puhul kodust saadud õpetussõnad ei kehti – ka tarku jutte on vahel raske kanda, kui need ütlevad nii palju, et jäävad kauaks lugejasse-kuulajasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht