Mis viga sul muhe olla, mees?

Novellikogus „Hing maanteeserval“ käsitletakse peamiselt kirjaniku kurba saatust: veel pole jõutud kirjutada suurt romaani, lugejaid otsi või tikutulega, nekrofiilia afäär lõhestab kirjanike hingi ja liitu …

SVETA GRIGORJEVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui mulle pakuti arvustada härra X-i uut raamatut, vastasin toimetajale paari päeva pärast küll viisakalt ja ajale sobivalt moodsas slängis, aga siiski – eitavalt: „ma väga ei vaibi selle tüübi ega tema kirjandusega“. „Aga äkki on teil mulle pakkuda kedagi teist?“ nur(r)usin meilitsi edasi, sest raha on vabakutselisel kunstnikul ikkagi vaja. Senimaani olin muideks kõik arvustamisettepanekud tõrgeteta vastu võtnud, ju siis see Ants Orase kriitikaauhinna nominatsioon oli mõjunud mulle ikkagi halvasti, näed, läksingi ülbeks! Nomineerige mind veel, mõtlesin, ja klõpsasin gmailis nuppu „send“.

Siiski, kui toimetaja mulle järgmisena hoopis Urmas Vadi uut novellikogu arvustada pakkus, rõõmustasin. Nüüd on mu võimalus, hõiskasin mõttes, lõpuks ometigi on mul põhjus lugeda läbi kõik Vadi sulest ilmunud teosed: 70 eurot neto ja tasuta raamat! Pealegi saab selle hiljem edasi kinkida ja niiviisi natuke raha säästa. See oli muidugi iroonia, kallis lugeja (no ega ikka ei olnud küll). Vadiga on huvitavad lood. Õigemini küll lugu. Koosneb paarist lausest. Ja mitte eriti huvitav. Nimelt, kuigi tegemist on ühe sümpaatsema tegelasega eesti kirjandusringkonnas (loe: kellega ma „vaibin“) – vähesed kohtumised ja jutuajamised temaga on jätnud mulje, et tegemist on ääretult sõbraliku ja toreda inimesega, kes pealegi oskab kirjutada (mida veel inimeselt tahta) –, olen siiski andestamatult vähe suvatsenud autori loomingut lugeda! Vadi on nimelt liiga muheda stiiliga mu verd ja transgressiivsust ihkava maitse jaoks. Asjaolu, et ta uusima novellikogu „Hing maanteeserval“ avatekst lõpeb sedastusega „Need read pole kirjutatud mitte vere, vaid pohlamoosiga“, ei tee asja teps mitte paremaks.

Mis viga on olla muhedalt kirjutav meeskirjanik? Samal ajal kui naised peavad jätma mulje, et jooksevad mitte üksnes kirjaridades, vaid ilmselt ka öösiti ja ilmsi koos huntidega, veel parem, kui lausa muunduvad täiskuu ajal ise libahuntideks; samal ajal kui naised kirjutavad luulet, nagu nad filmiksid feministlikku kättemaksupornot; samal ajal kui naised peavad lugejatega, nähtamatuks tegev areligioosne burka üll, seksikat peitust mängima ja müstifitseerima; samal ajal kui naised peavad enese paljaks võtma, et oma kirjandust müüa; samal ajal kui naised peavad olema oo Suure Rea oo suured kuldnaised, poolmütoloogilised iluduskuningannadest haldjad, kes, kui vaja, viit last kasvatavad ja ühiskonnateemalisi räppe riimivad; samal ajal kui naised peavad olema inimõiguslased ja piketimoorid, ehk ka natsipüüdjad, aga eeskätt siiski kirjutama paremini kui kõik Eestis kirjutavad mehed kokku – et keegi neid üldse suvatseks lugeda! Nii et mis selle kõrval väga viga olla tore ja muhe? Ja kirjutada pohlamoosiga selmet verega? Ja olla ikkagi seejuures veel loetud ja hinnatud ja auhinnatud?

Vadil on muidugi võrreldes teiste meeskirjanikega vähemalt huvitav soeng, aga kas see peaks päästma ta järgneva arvustuse eest? Leian, et mitte.

Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön“

Kui peaksin Vadi tekste võrdlema näiteks omaenda loominguga, siis ütleksin, et see on nagu tatikuul tuumapommi kõrval, aga eks autor on oma nn kirjandusliku numminduse problemaatilisusest ka ise aru saanud. Raamatu „Kirjad tädi Annele“ novellis „Toonesepad“ tulevad pärast üht ettekannet kaks meest-tooneseppa jutustajale sedastama, et nende arvates on tema tekstid liiga korralikud: „„Aga kui juba konkreetsemalt, siis võtame näiteks Mike Tysoni. Ja tema rusikalöögi. Mis on selle taga? Jah, õigus, jõud, viha, saamahimu, aga ikkagi, meie jaoks on selle juures kõige nauditavam – soov võidelda.“ [—] Et mu tekstid pole poks? Püüdsin olla irooniline, aga laua taga istuv kuju keeras end minu poole ja vaatas ja hakkas rääkima: „Meie peame teid kirjanikuks, aga nüüd te ei saa metafoorist aru, kuidas siis küll nii! Te tahate alati olla puhas ja korralik ja viisakas, hea inimene, kellega ei käiks kaasas midagi võõrast, tumedat ja seletamatut. [—] „Teie probleem seisneb selles, et te tahate oma kannatuste eest, mis on teie osa, ära joosta. Ja kirjutate selle asemel mingit udu.““

Urmas Vadi pole tegelikult üldse mingi muhe kirjanik, see on vaid pealispind, teatud liiki kirjanduslik kamuflaaž.

Jaak Kikas

Ka uusimas raamatus leidub kirjandusliku meta üle filosoofimist-sofeerimist: „Mida päevad edasi, seda rohkem see küsimus mind vaevas. Et pole traagikat. Ja minus süvenes tunne, et ma ei suuda teist inimest näha. [—] Ma ei suuda inimesi isegi korralikult kuulata ega nende nimesid meelde jätta, mis siis veel kõnelda teiste kannatuste ja mõtete mõistmisest. Ja oma tekstides olen ma irooniline, vahest ka küüniline, keeran kõik naljaks. (Muuseas, viimasel ajal on mulle ka öeldud, et mu naljad korduvad ja ei ole enam naljakad). [—] Olen ikka tahtnud oma tekstides öelda, et elu ongi naeruväärne, väheste eranditega“.

„Hing maanteeserval“ tegelebki suures jaos kirjanduse kui sellise ning autoriks olemise kurva saatusega, sest kurb saatus see on, eriti Eestis sündinule. Küll sedastatakse ängistuses, et pole jõutud veel kirjutada suurt romaani, järgmist kirjanduse tüviteksti („Testament“), küll kurvastatakse, et päraperifeersetes, isegi mitte Google Mapsiga leitavates raamatukogudes ei käi kirjandust live’is kuulamas keegi peale kolme kohustusliku vanamuti, kes olid tulnudki rohkem küpsise ja tee järele („Küla“), küll otsitakse igatsevalt oma lugejaid („Soosaare“), küll võetakse irooniliselt sõna fiktsiooni ja reaalsuse kahetsusväärse segunemise kohta nn nekrofiilia afääris ning selle tagajärjel eetilise dilemma ees seisvate Eesti Kirjanike Liidu liikmete kohta (vaesekesed! „Parim ekspert“).

Üks raamatu tugevamaid ja pikemaid tekste „Casablanca“ räägib aga omamoodi poolkrimka-müsteeriumilaadses stiilis loomemajas resideerimisest. Iseenesest peaks kunstnike loomemajade jutud mõjuma põnevalt heal juhul vaid teistele kirjanikele, kes ka ideaalis seal loomemaja(de)s käinud, kuigi seal on harva põnev. Õnneks oskab Vadi muidu nii igava metakirjandusliku teema meisterlikult tööle panna. Selles novellis on vahest koos kõik elemendid, mis teevadki Vadist selle (au)hinnatud kirjaniku, kes ta on: väga hea huumor, ilus ja ladus voogav keel, pretensioonitus, elulised teemad. Ja nüüd olemegi vaikselt jõudnud arvustuses selle kohani – sest naljad ja grigorjevalikud paremsirged on nüüd läbi –, kus tulebki saladuskatte all mainida: Vadi pole üldse mingi muhe kirjanik, see on vaid pealispind, teatud liiki kirjanduslik kamuflaaž.

Vaikse horrori realism

Mida rohkem Vadi jutte lugeda, seda rohkem näib, et autori tegeliku baasi moodustab lisaks eelnevalt mainitule ka nn paranormaalsus. Mõni ütleks selle kohta ehk „maagiline realism“, aga „maagiline“ on liiga nunnu sõna Vadi tekstide kohta. Pigem iseloomustab neid vaikse horror’i realism, kus väga harva öeldakse, mis autori tegelasi kummitab-painab ning neil elada ei lase: „Hästi, ma siis ütlen sulle päriselt. Mul on väga tihti tunne, et mitte millelgi pole tähtsust ja kõik me oleme koomilised ja haledad ja inimestena läbikukkunud ja võiksime vabalt olemata olla. Liigina tervikuna. Ja siis tundub, et ainus asi ongi kirjutamine. Aga mõnikord on isegi kirjutamine mõttetu. Oskad sa mulle nendeks hetkedeks mingit nõu anda?“. Niisugune pessimistlik iroonia ja naljata sedastus ükskõik missuguse Vadi tegelase suust on üsna erandlik. Tema tegelased on rohkem heausklikud kui paranoilised, kohati isegi napakalt naiivsed ja väikekodanlasele omaselt optimaalselt optimistlikud – inimesed, kes siiski usuvad paremasse homsesse!

Paranormaalsus väljendub aga näiteks ka selles, et pea igas raamatus kirjeldatakse kohtumist „tundmatuga“: mõnikord on need tegelaste kadunud sugulased; mõnikord kummitused residentuurides, poolunes-ilmsi olendite (une)nägemine või generatsiooniülene needus või ka seletamatu paine, mis öösiti magada ei lase; mõnikord on see aga kurat ise, kellega tegelane kohtub ja esiti sest aru ei saa, aga tagantjärele tarkus ei ole veel kedagi targaks teinud, eriti Vadi tegelasi. Tihti muide on ka tegelased ise justkui oma elu kummitused ja jälitavad deemonid, end pimeduses jälgiv silmapaar, käsi, mis polegi nii nähtamatu, sest see on meie enda käsi liigutamas vaimude väljakutsumisel taldrikut ning ehmudes siis selle „kummituse“ ja kesta, selle inimese peale, kelleks me elu jooksul oleme saanud, kuigi surmani on veel pikk tee.

Siinkohal soovitakski Vadil ehk selle vaikse horror’i pedaalile veel kõvemini vajutada, mis aga ei tähenda, et peaks tingimata olema rohkem verd ja vähem moosi (kuigi seda ehk ka). Näen autori meisterlikkust, oskust ja potentsiaali just opereerimises müstilist laadi põnevusega. Kas see võiks väljenduda totaalses ulmekas (ehk see ongi see tüvitekst, mida me EI oska oodata?), krimi-pohlamoosi-splatter’is (sama) või meie enda soome-ugri-horror’i stephenkingilikus wannabe-„Miserys“? Ei tea. Alalõpmatu ja suur misery on meil muidugi ka ilma Stephen Kingitagi.

Neverneverland

„Tõepoolest, mis on oluline ja sulle lõpuks alles jääb? Su sõbrad, su armastus, su lapsed, su lugejad!“ Ühe andunud fänni ja lugeja leidis Vadi igal juhul minu näol veel. 70 eurot (neto) ja tasuta raamat on lihtsalt väike boonus tekstist saadud lugemiselamuse kõrval! Tegelikult peakski lisaks splatter’itele soovitama Vadile järgmises novellikogus keskenduda kriitikute, mitte niivõrd kirjanike kurva elu kajastamisele. Aga selleks peab muidugi ise kriitik olema – võib-olla peaks Alvar Loog selle ette võtma? Või. Võib-olla peaks Urmas Vadi kirjutama raamatu sellest, kuidas Alvar Loog kirjutab raamatu hullunud feministist, kes kavandab talle atentaati, sest kaua võib jaurata vaeste naiskirjanike kallal, ah, aga Lauri Räpist, näed, kirjutab küll soliidse ja konstruktiivse arvustuse! Aga siis hakkabki (Vadi loos) üks feminist Loogi jälitama, ühel hetkel ei saa enam üldse aru, kus lõpeb feminist ja algab Loog ja äkki Loog on ise üks feminist, ja äkki Vadi on hoopis Loogi alter ego?! Ja siis lõpuks tuleb mängu ka rääkiv mäger! Või isegi mitu? Sest, olgem ausad, rääkivaid mäkri pole eesti kirjanduses kunagi liiga palju! Vot sellise kirjandusega ma juba vaibiks …

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht