Millest mõtled, kirjanik? – Kadunud põlvkond ja lootus

KATRIN PAUTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Nagu tavaliselt, läks mul kaamose ajal rütm sassi: magan kogu päeva, virgun alles 16 paiku ja olen siis järgmise hommikuni ärkvel. Loll tsükkel, mis võtab võimust salalikult ning end sellest välja kangutada on ääretult vaevarikas. Hetk pärast südaööd värskendan telefonis infot, et näha, mitu minutit hiljem päike täna loojub. See pakub suurt lohutust. Päev on juba rohkem kui tund aega pikem kui aastaringi pimedaimas punktis, meedias aga kuulutatakse üha suurema kindlustundega rõhuva katkuaja peatset lõppu.

Kaks kuud ei näinud ma aga üldse päevavalgust. Detsembris ja jaanuaris elasin vabatahtlikus polaaröös, mis mõjutab keha ja vaimu. Esiteks oleksid nagu narkouimas. Katkendliku päevaune ajal kipuvad unenäod ja ärkvelolekud sassi minema. Ei tea enam, mis on reaalne. Ei usalda oma meeli. Kardad mõistust kaotada. Teiseks võõrandud ümbritsevast. Lähedased sõbrad tunduvad äkki võõrad. Nende elu jookseb teises kanalis, pole enam kokkupuutepunkti. Ometi ei vahetaks ma millegi vastu absoluutset üksindustunnet, mida saab kogeda ainult keset sügavat ööd. Kui päeval lähevad mõtted lappama, siis öösiti on pea selge. Kõik ju magavad ja mul ei teki neurootilist kihelust, kas olen ikka õiges kohas, teen õigeid asju, mõtlen õigesti. Ööüksindus on mu turvakamber.

„Eesti Päevalehe mõjukad 2021“. Esikohale tuli Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart.

Kuvatõmmis

Isoleeritust süvendab talvine au­hinna­hooaeg, kui kõik teised pälvivad nominatsioone ja preemiaid ehk kuuluvad tõeliste kirjanike tsunfti, aga mulle ei anta kunagi midagi. Äkki tundun komisjonidele liiga ülbe? Ebakindlusest tulenevad kaitsemüürid aetakse segi upsakusega? Tõenäolisemalt ei mõeldagi minust midagi. Ei panda tähele. Ei mäletata. Hoian ju omaette ega suhtle nn kirjandusringkonnaga. Kui kirjandusse tulles pidasin seda naiivselt erakule sobivaimaks loomealaks, olen nüüdseks aru saanud, et eksisin. Seltskondlikkus on siiski tähtis. Tuleb end õigetele inimestele tuttavaks teha ja meelde jätta, osaleda aktiivselt kirjanduselus, sõbrustada teiste kirjanikega. Kahjuks pole mul aimugi, kuidas sellega järjele saada. Kirjanike liidu akadeemilisevõitu üritused pakuvad huvi pigem vanemale põlvkonnale ja noorteosakonna jaoks olen oma 44 eluaastaga liiga vana. Iseasi, kas auhindu on inimesele üldse tarvis. Olen hakanud neist mõtlema kui hingemürgist, mis ei too peale laureaadi kellelegi midagi positiivset. Alati on rohkem neid, kes tunnevad pettumust ja tühjust: sa ei ole oluline, ei ole päris, ei kuulu kuhugi.

Mul on tunne, et kui üldse kuhugi kuulun, siis kadunud põlvkonda. Oleme hallid varjud, kes ei haagi praegu eriti millegagi. Näen, millise siira innuga lähevad kümmekond aastat nooremad kaasa nn woke-teemadega. Vanem põlvkond suhtub moodsatesse nähtustesse kahtluse või põlgusega. Ise asun kusagil vahepeal. Mõni teema kõnetab mind vägagi, paljud jätavad ükskõikseks ning mõne muutusega ei ole ma ühel lainel. Seetõttu ei tea ma, kuidas neist asjust rääkida. Mida üldse tohib öelda? Ühismeediaajastul domineerib pealiskaudne kiirsuhtlus, kus tehakse väga vähese info põhjal väga suuri järeldusi. Varjundite ja tooni tajumiseks pole aega. Inimesi lahterdatakse headeks ja halbadeks kärme näpuliigutusega. Olen pärast valusaid vitsu õppinud ühiskondlikel teemadel püsima vait nagu siga rukkis: kui mu mõtteid keegi ei tea, ei saa need mulle kahju teha.

Vana kolleeg Õhtulehest nurises ükspäev Facebookis, et kirjanikud ei soovi millegipärast poliitilistel teemadel sõna võtta. Kui Eesti Päevaleht viimati mõjukaid avaliku elu tegelasi kaardistas, nurises toimetus juhtkirjas, et loomerahva häält polevat enam kuulda. Ridade vahel anti mõista, et kultuur on suures pildis ebakaalukaks taandunud ega räägi olulistes asjades kaasa. Kas ei ole asi siiski muus? Tõnu Õnnepalu loobus kirjanikupalgast põhjendusega, et riigikirjanikuks hakkamine võib loomingut kammitsema hakata, kuid alateadlikult oleme kõik juba ammu need riigikirjanikud. Meie all mõtlen omasuguseid vabakutselisi, kes üritavad elatuda oma loomingust ehk suuresti kulka rahast. Paratamatult mõtled, kes komisjonides istuvad ja ega sa äkki vale puu all haukumise eest paariate nimistusse satu. Mõistlikum tundub vait olla, sh kultuuri­poliitilistes küsimustes.

Tühjuse- ja tühisusetunne valdab mind aina sagedamini ka lugemisvara otsides. Viimase romaanivõistluse võitjad olid puha ajalooteosed. Mul pole põhjust nende tasemes kahelda, aga otsin kirjandust, mis just mind kõnetaks – oma põlvkonna lugusid, et leida segasel ajal mingit kinnitust ja pidepunkti. Facebooki-seinal kaasa kõnelejatega tõdesime, et enamik suuri nn põlvkonna­romaane jääb minevikku. Piir jookseb kusagilt Kaur Kenderi juurest. Pärast teda on tühjus. Isegi noored tegelevad meelsamini mineviku, ulme, maagilise realismi ja kurat teab millega, et jumala pärast mitte silmitsi seista praeguse reaalsusega. Sain kohe silmakirjalikkuse eest hurjutada, kuna mu viimane raamat „Külmkingauurija“ songib ju kah minevikus (õigustus, et tahtsin niiviisi pandeemiareaalsuse eest pageda, ei kõla vist kuigi veenvalt).

Mul on plaanis see põlvkonnaromaan kirjutada, ehkki kõigun oma lolli sünniaastaga üsna piiri peal ning vahel on mul x-generatsiooni vanema poolega suheldes tunne, et olen meelsuselt ja eluviisilt ikkagi rohkem millennial. Nojah, jooksingi jälle omadega puntrasse. Viimasel ajal on see mul valdav meeleseisund. Kes olen, mida tahan, kellega kuulun ühte? Vahel tajun end nagu teismeline, vahel nagu igand ning see segadus tundub olevat midagi enamat kui keskeakriis. Kas tulevikus on mulle kohta? Kellele ma üldse kirjutan?

Kirjanike liidu juubelijutt tuleks positiivselt lõpetada. Mulle teeb rõõmu, et keskealiste sõprade teismelised lapsed loevad paberraamatuid rohkem kui mina. Noorte hulgas olla paberraamat thing. Kui see peaks ainult illusiooniks osutuma, kavatsen sellesse ometi uskuda. Lootust lihtsalt peab olema!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht