Millega köita läti lugejaid?

„Ühe lati romaani“ sarja põhiteene on lugemisharjumuse alalhoidmine: kui tahetakse, et kirjasõna elaks, siis tuleb lugemist edendada igal võimalikul kujul.

HANNES KORJUS

Läti ja Eesti, kahe sarnase saatusega riigi ajaloost leiab kokkulangevusi ka kirjanduselus ja kirjastuste tegevuses. Eesti lugeja mäletab ehk kunagist sarja „Looduse kroonine romaan“ (LKR). Tegemist oli kirjastuse Loodus raamatusarjaga, kus ilmus aastatel 1929–1940 139 raamatut. Kirjastuse Loodus eestvedaja oli Hans Männik. Lätis oli seesuguse sarjaga juba 1926. aastal välja tulnud kirjastus Grāmatu Draugs (ee Raamatusõber), mille käilakuju oli Helmārs Rudzītis. Sari kannab pealkirja „Lata romāns“ ehk „Ühe lati romaan“.

Soodne ja menukas

„Ühe lati romaani“ sarjas üllitati esimesena Bernhard Kellermanni „Idioot“ („Der Tor“) tiraažiga 18 000 eksemplari. Enne Teist maailmasõda ilmusid sarjas Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“, Honoré de Balzaci „Šagräännahk“, Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ jpm, seega ei olnud tegemist puhtakujulise ajaviiteromaanide sarjaga.

Sari hakkas uuesti ilmuma 1999. aastal, kirjastajaks seekord Lauku Avīze (Maaleht), mis andis ja annab välja Eesti Maalehe Läti analoogi. Nüüdseks on sel kirjastusel uus nimi Latvijas Mediji ning välja antakse veel ka ajakirju.

2017. aasta detsembriks oli sarjas ilmunud 222 raamatut. Iseseisvuse taastamise järgses Lätis on tegemist ainsa niivõrd kaua püsinud raamatusarjaga. Igal kuul ilmub üks raamat, käsikirjad saadakse peaasjalikult iga-aastaselt romaanivõistluselt.

Läti autoritest on „Ühe lati romaani“ sarjas kõige rohkem välja antud Egils Lukjanskise romaane – tervelt 14. Milda Geidāne ja Monika Zīle on mõlemad esindatud kümne romaaniga. Kõige suurem tiraaž on olnud Vladimirs Kaijaksi romaanil „Marsi pilvede all“ („Zem Marsa debesīm“, 1999) – 15 310 eksemplari.¹ Sarja autorid Lija Brīdaka ja Skaidrīte Gailīte on pälvinud Eduards Veidenbaumsi kirjandusauhinna, mille asutas Cēsise rajoonis tegutsenud Eduards Veidenbaumsi nimeline kolhoos.

Sarja raamatute keskmine tiraaž oli 2017. aastal 2000, 2018. aastal on see olnud 1800 eksemplari, hind kauplustes 3,65 eurot. Latvijas Mediji enda kaupluses on sarja uusimad raamatud olnud müügil hinnaga 2,74 eurot, uute pealetulemisega on vanemate üllitiste hind kukkunud kuni 2,08 euroni. Kunagist euro ja lati vahetuskurssi meenutades võib sedastada, et sarja pealkiri on olnud tõepoolest reaalsusega laias laastus kooskõlas. Sarja aastatellimuse eest tuleb maksta 39,82 eurot.

Sarjas avaldatakse peaasjalikult kirjastuse romaanivõistlusel osalenud autorite töid, lisaks üks või paar raamatut. Romaanivõistluse eesmärk on „Läti elu kujutamine heas läti kirjakeeles“. Romaanivõistluse auhinnafond on 18 000 eurot, käsikirjade maht 250 000 – 300 000 tähemärki.

2019. aastaks on kirjastus Latvijas Mediji kavandanud sarja nimevahetuse: „Ühe lati romaani“ asemel hakkab ilmuma „Õhturomaan“ („Vakara romāns“).

Ajastu kardiogramm

„Ühe lati romaani“ sarja on nimetatud ajastu kardiogrammiks. Näiteks Māris Krūze detektiivromaan „Reid Jēkabpilsi mängusaali“ („Jēkabpils reids“, 2014) kõneleb 2011. aastal Jēkabpilsis päriselt aset leidnud traagilise lõpuga mängusaali röövist, keskseks tegelaseks juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud naisterahvast füüsikaõpetaja. Iveta Salgrāve debüütromaan „Tehke ometi midagi“ („Kaut ko padarīt“, 2018) on „love-story Riia 2009. aasta jaanuarimässu foonil“. Mäletatavasti toimus sel aastal 13. jaanuaril Riia Toomväljakul 10 000 osalejaga valitsusvastane meeleavaldus, millele järgnes rüüstamislaine.

Romaanisarja on iseloomustatud ka kui rahvuse salakomplekside ja fantaasiate sisunäitajat. See on pannud küsima, kas pole ehk sarja püsitellijad läti kirjanduse teemade osas kirjandusprofessoritest teadlikumad.

Näiteks filmivaldkonnas pole lätlastel seesugust ajastu kardiogrammi ette näidata. Filmidokumentalistika klassik Ivars Seleckis on avaldanud kahetsust selle üle, et Läti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamise raames rahastatud filmide seas tänapäeva käsitlevaid filme peaaegu pole.²

„Ühe lati romaani“ sarja puhul on täheldatud teemade klišeelikkust. Kui tegevus toimub minevikus, siis on romaani lätlannast naispeategelane mõistagi pöördes oma baltisaksa päritolu armukesest. Tegelased jaotuvad headeks ja pahadeks, nende rahvus ja repliigid on etteaimatavad. Tõsi, tõdetud on sedagi, et nood klišeed esinevad ka Läti kirjanduse aastapreemiate kandidaadiks esitatud romaanides.

Ühel „Ühe lati romaani“ käekäiku puudutaval arutelul peeti nimetatud romaanisarja põhiteeneks lugemisharjumuse alalhoidmist: kui tahetakse, et kirjasõna elaks, siis tuleb lugemist edendada igal võimalikul kujul, olgu selleks detektiivromaanid, klassikalised naisteromaanid, noorteromaanid, alternatiivsed ajalookäsitlused, sekka midagi eksperimentaalsetki.

Eesti teosed läti sarjas

Eesti menukirjanik Erik Tohvri on selgitanud oma teoste edu fenomeni sõnadega: „See on kirjandus lihtsate inimeste jaoks. Esimene aste trepil, mis kirjanduse tippude juurde viib, ja seda on kerge lugeda.“³ Sama iseloomustus sobib suurele osa „Ühe lati romaani“ sarja raamatutest, ent seal on üllitatud ka nõudlikumaid teoseid. Kas või eesti autoritelt on selles sarjas ilmunud järgmised kirjanduse tipud: Andrus Kivirähk, „Rehepapp ehk November“ (tlk Zane Balode, 2009); Mari Saat, „Võlu ja vaim“ (tlk Rūta Karma, 2009); Helga Nõu, „Kuues sõrm“ (tlk Druvis Ābrams, 2010); Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad“ (tlk Anna Žīgure, 2010).

„Ühe lati romaani“ sarja väliselt on Latvijas Mediji välja andnud muidki eesti autorite teoseid: Guido Ilves, „Katastroofid, mis vapustasid maailma“ (tlk Guntars Godiņš, 1999); Livia Viitoli koostatud „Eesti kuldnovellid“ („Igauņu zelta noveles“, tlk Rūta Karma, Anna Žīgure, Džuljeta Plakidis, Tamāra Vilsone, Maima Grīnberga, 2009); Lennart Meri, „Poliitiline testament“ (tlk Skaidrīte Nurges, 2009); Kulle Raig, „Saaremaa valss. Georg Otsa elu“ (tlk Maima Grīnberga, 2009); Toomas Hendrik Ilves, „Avatud maailm ja rahvuslikud väärtused“ („Atvērtā pasaule un nacionālās vērtības“, tlk Marika Muzikante, 2010); Andrus Kivirähk, „Mees, kes teadis ussisõnu“ (tlk Zane Balode, 2011); Lembit Uustulnd, „Kiikhobune Antverpenist“ (tlk Druvis Ābrams, 2016); Kai Aareleid, „Linnade põletamine“ (tlk Maima Grīnberga, 2017).

2018. aasta veebruaris teavitas Läti raamatukirjastajate liidu juhatuse esinaine Renāte Punka, et viimase 15 aasta jooksul on Lätis avaldatud 87 eesti autori teost, mille kogutiraaž oli 167 000 eksemplari. Lihtsa aritmeetilise tehtega selgub, et eesti autorite teoste lätinduste keskmine trükiarv oli 1900.

Lill täiskuuöös

Kui 2017. aastal tuli Läti kirjastus Zvaigzne ABC välja Karīna Račko erootilise menukiga „Alistatud ihu“ („Saplēstās mežģīnes“), kuulutati, et lõpuks ometi on üks läti autor, kelle raamat konkureerib nagu võrdne võrdsega tõlkekirjanduse vooga. (Silmas peeti E. L. Jamesi romaani „50 halli varjundit“ ja Anna Toddi „Pärast“.) Račko raamat pälvis hinnanguid laadis „kõige halvem raamat, mida ma kunagi lugenud olen“, aga oli neidki, kes tõdesid, et ka ajaviitekirjandus võib olla hea kirjandus.

Kirjastusel Latvijas Mediji on olnud Račko oopusele „Ühe lati romaani“ sarjas vastu panna Inguna Dimante romaanid „Kaks jokkerit ja sõnajalaõis“ („Divi džokeri un papardes zieds“), „Lill täiskuuöös“ („Pilnmēness nakts zieds“) ning „Teistsugune tüdruk ehk Ammune pulmaöö“ („Cita meitene jeb Senā kāzu nakts“). Luuletaja Eduards Aivars on romaani „Lill täiskuuöös“ iseloomustamiseks kirjutanud: „Baltisaksa kirjanduse vaimu ja tänapäeva läti realismi liitmine on päädinud tunnustust väärt summaga“. Ajaviiteväljal on Lätis teisigi suurepäraseid kirjutajaid, näiteks Vladimirs Kaijaks, kes on olnud just „Ühe lati romaani“ sarja nimekamaid autoreid.

1 Eesti keeles on ilmunud Vladimirs Kaijaksi kolme novelli sisaldav valimik „Ämblik“ (tlk Kalev Kalkun, 1981).

2 Latvijas Avīze 22. IX 2018.

3 Maaleht 10. XII 2009.