Miks Piik luuletab?

Meelis Oidsalu

Paavo Piigi tekstid on luuletajasunduse kandjad – nagu tätoveeringud vangi ihul.  Paavo Piik lubab oma kolmanda kogu kaanel, et kirjutab nüüd märksa isiklikumalt, vahetumalt kui varem. „Nüüd on hoopis teised teemad & / muidugi olen vahepeal muutunud. // Ideaalid ja kannatused on muutunud, / adressaadid on muutunud, lihtsamaks ja raskemaks, / mustemaks ja valgemaks,” nendib autor ka  värske raamatu 26. leheküljel. Mulle tundub, et kahe eelmise koguga võrreldes pole muutunud mitte teemad, ideaalid, kannatused ja adressaadid. Piik on endiselt üks neist moodsaist inimesist, kes näeb kõike distantsilt, kuid unistab lähedusest. Muutunud on eelkõige koht, ruum, sfäär, millesse ta luulemina end projitseerib, kus kannatusi, ideaale, adressaate tunnetab.

Raamatu pealkiri „Kokkuplahvatus” on  tabav: Piigi luuletajateed iseloomustab just nimelt ruumiline ahenemine, taandumine, kohanemine. „Kummuli linnades” ajastutunnetajana alustanu luuleruum tõmbus „Lakoonias” veidi koomale (ehk tulekski selles võtmes pealkirja mõtestada: „Lakoonia” kui ahtam, ahtram koht, enesepiirang, kasinus), üleilmsetelt radadelt naasti kodusematele, Tallinnasse, Balti jaama tunnelisse, Selverisse, Randvere teele, parkimisplatsile, kontorisse, klubisse.  „Kokkuplahvatuses” astub autor veel ühe sammu tagasi (või pigem edasi), sulgub privaatruumi (voodi, küülikupuur, tualettruum, tühi kodu, auto-allveelaev) – sealt ei käida läbi, sinna ei satuta, et kohe irooniliselt distantseeruda, seal ollakse sunnitud elama, sinna sulgutakse või suletakse. Luuletaja vaim, mille intellektuaalne vägi võimaldas tal hingekriipiva maailmavalu, üksindustunde eest irooniliste, küüniliste vastutorgete toel põgeneda, muutub ses ahtuses haavatavamaks, küsivamaks, vähem osatavaks ja seetõttu ehk ka ennast vähem kehtestavaks, sest „mitmekordses korterelamus / kõik surevad reede õhtul üksinda” (lk 22).

Üksindus, mille eest autor varasemates  kogudes osavalt linnatänavatele, indie-pidudele, parklatesse, naissuhetesse oli põigelnud, saab ta kodus kätte: „Üksindusel on lõuad /—/ Piisab ainult korra voodist tõusta ja ta napsab: / üksindusel on lõuad” (lk 44). Samas on tuppa sulgumine taotluslik: „teen minagi toa hämaramaks, / ei lase end päiksel veenda, / ei kuula tähtede sõna” (lk 1). „Me peaks minema õue ja hingama värsket õhku, / aga otsustame sulgeda ukse / ja vaadata, mis saab” (lk 2). Jah  tõesti, mis siis saab? Esmapilgul tundub, et midagi peale hea luule ei saa, s.t me näeme Piiki tema tõestatud teravuses: küüniline, irooniline, seekord kodusemas, intiimsemas keskkonnas, aga ikka veel distantsil, ikka veel iseenese vahitorni valvekaamerate ulatuses ja sellest ergult teadlik: „Me võime suudelda miniatuursetes ruumides / suletud uste taga, / aga seinad näevad kõik” (lk 3) või „„…Masturbeerid öösel täis peaga peldikus, / pea meeles, ELEG ANTSELT, sirge seljaga, / jää väärikaks”” (lk 42).

Ometi ilmneb „Kokkuplahvatuses” miski, mis toob olemuslikumalt kui eelmised raamatud välja põhjuse, miks Piik üldse luuletab. Võimetuna distantseerituse, künismi ja iroonilisuse kaamerasilmade vaateulatusest välja murdma, jõuab Piik „Kokkuplahvatuses” vabastava äratundmiseni: nii nagu vang, nii saab ka autor vabaks ainult enese piiratust teadvustades, sellega leppides, seda  avalikustades ja seeläbi väärikust taastades: „… vang võib olla vaba / ja vaba võib olla vang” (lk 31) tsiteerib Piik Jüri Üdi ja lisab sealsamas kohe: „ma olen tõeliselt vaba siis, / kui kirjutan, see on mu ohelik”. Mind on alati võlunud loojad, kelle loome ei sünni pelga mängulusti või edevuse ajel, kelle loomingus on teatud sunnituse, sunduse pitser. Piigi tekstid on tema luuletajasunduse kandjad, need on nagu tätoveeringud vangi ihul ja sellisena on ta aus looja,  eht poeet. Enese piiratuse tajumine ei tähenda aga ainult vangistatuse teadvustamist, vaid ka tihedamat enesetunnetust minapiiride kokkusurutuse tõttu. Kokkupressitud aine tihedus kasvab, kokkuplahvatanud „mina” puhul saab selgeks, mis on see vähene, see kõnekas tuum, mis tõesti kannab ja kõnetab. Teatud väsimust vanast, tühjusetunnetust, edasiminekuvalmidust on tajuda selle kogu kudedes; miski õhku ahmiv, elu ja liha  luudele, lennuvõimet, tiibade kandmise, enda tugevuse tunnet ihkav annab endast aimu seal melanhoolses kerratõmmatuses; miski liigutab end selles isendis, miski, mis vajab veel aega, et kasvada.

Just luuletus „Ilusatel õhtutel…” (lk 30) annab sellest uuest võimalikust, enam lihast ja luust, lüürilisemast Piigist aimu, toon selle siin tervikuna välja: „Ilusatel õhtutel tunduvad linnamüürid graatsilised. / Sirutavad oma valgustatud ihud taeva poole. / Võib juhtuda,  et tõuseb tuul ja pühib lumesäbru nende ette lendlema. / Ja tornid tahavad anda endast parima. / Siis märkad uuesti oma kaaslast – / ka teie olete selle õhtu jooksul / jaganud teineteisega oma parimaid külgi. / Aga küll olen näinud linnamüüre hommikuti, / niiskeid ja tömpe ja lalisevaid. / Haigeid oksi sirutumas kollakast tiigist nende all. / Kaua jaksame meie / hoida teineteise eest / oma põletikulisi jäsemeid? Muhke ja küüre? / „Millest mõtled”, küsib ta.” 

Ehk tasuks autoril mõneks ajaks linnakesksusest loobuda, vahetada keskkonda? Igatahes tundub mulle, et temas on peidus kasutamata lüüriline potentsiaal, mida ta järgmistes kogudes julgemini avada võiks: intellektuaalse linnapoeedi kuvand on tänaseks juba piisavalt kinnistunud. Mis ei tähenda, et linnalaulik Piiki igav lugeda oleks, ei-ei, selleks on ta liiga vaimukas, entertaining sõna kõige paremas tähenduses (näiteks lk 22: „Ära tee reede õhtul  / teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks”), ja nagu eespool seletatud sai, aus, välistamaks melanhoolse linnamehe hoiakus poseeritust.

Sümpaatne on, et Piik pole võõrandunud ka idealistlikust manifesteerivast väljendusviisist („Inimene-ei-ole-vahend-manifest”, lk 36).

Siiski on „Kokkuplahvatusse” sattunud ka selliseid tekste, mis mõjuvad veidi punnitatuna  (lk 4, 13), natuke liiga ausa (lk 42) või lihtsalt tähendusevaesena (lk 11, 41), aga neid ongi raamatus kokku viis, ja see on ühe luulekogu kohta ju väga kõva näitaja (eriti kui arvestada, et Piik minu luulemaitse keskmest veidi kõrvale jääb). Huvitav, et üks mu naistuttav, kes ka hiljuti Piigi uut kogu lugenud oli, pidas just neid luuletusi stiilseiks, Piigile iseloomulikeks. Olen juba mõnda aega Paavo Piigi naislugejate muljeid kõrvalt kuulnuna kahtlustanud, et selles tegelases on staarluuletaja ainest: tema tekstid lihtsalt mõjuvad noortele naistele viisil, mida mina seletada ei oska.

Kokkuvõttes: loetagu, seda enam et kujunduslikult on tegemist sümpaatselt ebatraditsioonilise teosega, mille füüsiline vorm teose tekstilise osaga kenasti kokku kõlab, lugemiseks õige häälestuse annab (mis ju peakski kujundaja eesmärk olema). Lõppu veel mõned read Paavo Piigi poeesist, mis ehk kõige selgemini  toovad mu jaoks esile „Kokkuplahvatuse” epitsentri, tuuma; annavad aimu sellest tunnetusest, teadmisest, mis tema luuletajamina, julgen arvata, veel pikka aega oheliku otsas hoiab (rõhk kahes viimases reas väljendatul): „Nii mõnelgi meist on veel ees / sõidud üle maailmamerede / kaugetele randadele ja taasleitud omadele / ja see tõdemus: / oma morni pead tuleb ikka kaasas kanda kõikjale / nagu issanda risti” (lk 37). Aamen!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht